neljapäev, detsember 27, 2018

Jõulud Maailmaparandaja pesas

Kurtsin siin, et töönädal väsitavat ära. Hähh, ega see puhkamine kergem ole. Eriti pühade aegu. Nädal aega järjest iga päev mingi pidu või koosistumine. See võib tugevaimagi murda, rääkimata siis minusugustest.
Sel aastal toimusid minu pere jõulud esimest korda meie uues vanas majas.  Tore oli armsaid inimesi oma katuse all näha. Kahju ainult, et vennaraas oma perega tulla ei saanud. Tõsi, nad ilmselt oleks pidanud läbi akna vaatama kuidas pidu keeb, sest tuppa  poleks mahtunud... maja on pisike, aga minu pere suur. Nibin-nabin mahtusid kõik uksest sisse. Jõuluvana jaoks enam ruumi ei olnud. Kuuse paigaldamiseks tuli trepp demonteerida, aga vähemalt ei saanud keegi seega ka teiselt korruselt alla kukkuda.
Ettevalmistused olid vaevalised. Ma olin juba pikemat aega kannatanud ebatraditsioonilise parempoolse kangekaelsuse all. Jõulupeo hommikul aga vahetas kangekaelsus suunda ja olin taas tuttavlikult vasakpidiselt kangekaelne. See oli küll mulle armas ja omane tunne, aga ettevalmistuste tegemist sugugi lihtsamaks ei teinud. Eriti hulluks tegi asjaolu ka lähenev nohu, mis väljendus suuremat sorti turtusumises ja aevastamises. Kujutage ette kui tore on aevastada kui iga liigutus toob endaga kaasa põrguvalu. Ai-tsihh. Aga kuidagi (suuresti tänu minu isale, kes suurema osa kokkamisest enda peale oli võtnud ja valuvaigistitele) sain siiski enamvähem hakkama.
Kinkide jagamine läks ludinal. Tõruke esitas pikad poeemid ja laulud ning ei teinud mingit hinnaalandust (samas loendas kõik pakid üle  ja pidas arvestust, et ega ometi liiga väheks jää ja kui tundus, et jääb, siis  avaldas selle üle suurt muret). Täpike seevastu  üritas ainult hinnaalandust saada. Tal on vähemalt sama palju luuletusi ja laule lasteaias selgeks õpitud, aga ikkagi üritas kükkidega läbi saada.
No kui ta väitis, et ta midagi ei oska, siis pakuti välja, et tehku 5 kükki. "Hähh, ma teen kümme!" teatas ta suurustavalt ja kukkus kükke tegema. Tõsi on see, et ta loendas numbreid jupp maad kiiremini kui kükke tegi, nii et heal juhul 6-7 kükki sai tehtud.
Taadu esitas jõulumõminaräppi ja vanaema üritas traditsiooniliselt kedagi teist enda eest salmi lugema saada. Ika ja Murdjalapsuke* lugesid salme mitmes eri  võõrkeeles ja Mps esitas taas poeet Toomase helindatud loomingut. Vennapere osales moodsalt läbi netiühenduse. Kuulda sai nii vanu klassikuid kui uusi üllatusi.
Ainult mina olin isegi oma vana hea 30 aastat vana ja igal aastal esitatud luuletuse  peaaegu et ära unustanud. Järgmiseks aastaks õpin uue salmi. Midagi kirjandusklassikast!


*Murdjalapsuke on küll nii suureks juba kasvanud, et peaks talle uue hüüdnime valima. Kuidagi kohatu on nii suure neiu kohta lapsuke öelda. Ta ei kipu enam ammugi ninast hammustama. On kellelgil ettepanekuid kuidas teda kutsuma peaks?

Kommentaare ei ole: