Kohvilõhnaline

Suvi on vist kätte jõudnud. Kõik puhkavad. Eile istusin terve päeava tööl nii, et peaaegu ühtegi inimest ei näinud. Vahepeal tekkis tunne, et olengi siin maailmas ihuüksi. Ainult mina ja üldplaneering (kes ilmselt jääb minu saatjaks veel pikalt-pikalt).
Igatahes istusime siis kahekesi oma sõbra Üldplaneeringuga ja arutasime maailma asju ja ei tea kust hiilis ligi veel üks vana sõber. See oli Mati. Une Mati. No ja ikka niimoodi puges külje alla ja kukkus külge lööma, et kohe imelik hakkas. Ma olen ikkagi abielus naisterahvas ja puha. Otsustasin siis astuda radikaalseid samme sellise häbematuse vastu. Otsustasin keeta kohvi!
Jah, ma olen hakanud kohvi jooma. Mitte küll suurtes kogustes (meil tööl on tassid kui sõrmkübarad) kuid siiski. Enamasti olen muidugi nii mugav, et lasen endale kohvi serveerida. Olen oma elus vist ainult kolm korda masinaga kohvi teinud. No eile oli siis neljas, sest minu truu kaaslane Üldplaneering on veel väiksemate kogemustega kohvi keetmisel ja kedagi teist võtta polnud (Mati arusaadavatel põhjustel hoidis ka kohvimasinast eemale). Kuigi tema võibolla poleks selle käigus kogu töökaaslase lauda ja sellel olevaid dokumente kohviga läbi leotanud, nagu mina tegin...

jaanid läbi

Ebatraditsiooniliselt vihmavaene jaanipäev on tänaseks ilusasti läbi. Üle lõkke ei hüpanud (olin end nii täis söönud, et äärmisel juhul oleks võinud ümber lõkke veereda) ja jaaniõit ei otsinud (ajasin ainult aegajalt oma jaaniussikesi merest eemale). Muidu oli aga täitsa nagu päris jaanituli - meri, lõke, romantilised kitarrihelid (mida aegajalt ilmestas haigete kasside koor, kes mulle sülle ronis, piima, krõbinaid ja rohtu nõudis), ohtralt sööki ja meeldiv seltskond. Kahjuks pidi ainult suhteliselt varakult ära lõpetama, et pisipujäänid magama panna.
Nüüdseks on elu loksunud juba tagasi traditsioonilisse ehitusrütmi. Pea on jälle pahtlipuru täis ja käisvarred villapurust sügelemas. Õnneks aga on praegu käsil sisetööd ja majas on mõnusalt jahe. Sel ajal kui teised päikest võtsid ja end ühelt ja teiselt poolt grillisid, mõõtsin mina toas laelaudu parajaks. Ilmselt olen sügiseks sama valge kui praegu. Aga ma olen nõus lumivalgekest mängima küll, kui ainult saaks juba sisse kolida. Ega mu kannatus enam kaua vastu pea. Varsti lähen panen telgi üles või kolin koos põrsakestega poolikusse majja. Nii valmis on see ikka, et hunt seda ümber puhuda ei jaksa.

ebatraditsioonilised nimed meie igapäevaelus

Kas teate neid inimesi, kes panevad oma laste nimeks Shrek või Trussilla või Khaleesi. Vot mina kahtlustan, et minu igava eestipärase nimega esiklaps on just selline. Ühe oma mängulooma - väikese sebrakese- nimeks pani ta igatahes küüneseen! Kujutage ette kui veidraid lauseid võib õhtul kuulda:

"Emme, kus mu küüneseen on?"
"Ma tahan küüneseent kaissu võtta!"
" Oh sa väike vaene küüneseenekene, kas sa said haiget?"

Jääb vaid loota, et selleks ajaks kui Tõruke suureks kasvab ja ise lapsi saama hakkab, siis nende nimed tulevad pisut traditsioonilisemad...

Valmistudes Jaanideks

Huvitav, kas Jaanipäeva aegu mõni inimene mandrile ka jäi, või tulid kõik saartelt sõnajalaõit otsima? Vaadates täna milline mäsu käis kohalikus külapoes, võiks arvata tõesti, et ega sinna suure maa peale eriti palju ei jäänud. Tõesti tunne oli, nagu oleks olnud hullud päevad või kampaania, et iga üks, kes ostab ämbritäie šašlõkki, saab tasuta kasti õlut.  Ja ma ennustan, et see jätkub ka homme. Praegugi kuulen kuidas autod katkematu rivina praamilt maha sõidavad.  Kujutan ette, et pühapäeval ei ole ulatub praamisaba  väinatammini.

Ma ise ka ikka valmistun vaikselt jaanideks. Näiteks täna üritasin kringlit küpsetada. Mul oli kaks väikest segajat ka. Segasid taigent ja segasid mind. Võõras köögis kokkamine on muidugi kunst omaette. Poole ajast sisustasin sellega, et otsisin mööda kappe tarvikuid taga. Taignarulli otsisin vist oma 15 minutit, enne kui selle salapeidiku avastasin. Suhkrut otsisin ka kaua, aga see oli laua peal...
Võibolla märkasite, et kirjutasin "üritasin" küpsetada. Üritus vihjab luhtaläinud katsele. No minu kringliga oli kõik korras enne kui ma üritasin teda palmikusse saada. No ja siis lagunes see totaalselt ära - sisu voolas välja ja igasugune esteetiline välimus lendas tuulde.  Ma loodan, et maitse vähemalt on hea ja külluslik. Kuigi kes seda teab. Ma ju armastan külaliste peal inimkatseid teha ja pakun sellist sööki, mida kunagi varem pole katsetanud. Näeme homme, kas keegi sööb või tuleb kajakatele sööta.

Muidu aga mõnusat jaani ja ärge siis sõnajalaõit otsides ära eksige.

Minu viimasest postitusest on jälle paar valgusaastat mööda libisenud. Olen muutunud blogardist logardiks. Ei saa öelda, et mul millestki enam kirjutada poleks. Pigem on karjuv puudus vabast ajast. Pealegi kahtlen kas sellise kidura kirjutamise peale siin kedagi üldse lugemas käib. Noh, Mps ikka korra nädalas kiikab siia, aga mitte seetõttu, et loodaks midagi informatiivset või amüsamtset teada saada, vaid abikaasakohustustest (kui ta ei loeks, siis langeks ta hirmsate süüdistuste ohvriks, kuidas ta üldse ei huvitu minu elust ja tegemistest).
Aga kui keegi ikka veel vahel siia ära eksib, siis antagu teada, äkki ma võtan end kokku ja hakkan taas usinamalt kirjutama.
Näiteks võiks ma kirjutada lustlikke lugusid ehitustandrilt. Järgneva poole aasta kasutatuim sõna oleks sellisel juhul "pahtel". Justnimelt pahteldades veedan ma enamiku õhtupoolikuid. Arvestades kui palju veel pahteldada, siis ilmselt teen seda veel pikalt. Kui aga kogu maja saab ükskord ühtlase pahtlikihiga kaetud, võin oma praeguse ameti maha panna ja meisterpahteldajaks hakata.
Alati võin kirjutada ka pujäänikutest. Nad on mul viimasel ajal eriti nunnud. Ja iga päev visatakse mõni uus killuke. Kahju, et pastakat ja paberit käepärast pole. Pidevalt tuleb puhast kulda peale, vanemad naljad ununevad kiirelt.

No ja alati on ruumi vingumiseks ja halamiseks ka :)

nostalgia

Käisin täna kontserdil. Esines Jaan Sööt oma tuntud headuses ja tuleb öelda, et mulle väga meeldis. Ilmselt on omajagu süüdi asjaolu, et esitusele tuli palju vanu häid lugusid, millest viimse kui ühega on mingid mälestused. Olgem ausad, minu seni parimad aastad (kuigi Mps üritas lolli lohutada, et mu parimad aastad on veel ees), möödusid ju nii, et taustal mängis jäääär (või mõni selle derivaat). No ja see oli ju aeg, kui rohi oli rohelisem, tunded sügavamad, sisemine leek kuumem ning hing oli täis rumalat rahutust. Meenusid peod kui sai ennastunustavalt kitarre saatel lauldud, kuni polnud enam häält ja päike siras kõrgel taevas  ja seejärel järgmisel päeval loengus unega võideldud. Tulid meelde ajad, kus rutiinil polnud mahti tekkida ja impulsiivsus juhtis mu samme. Filossoofilised vestlused, mille sisuks polnud mitte laste kasvatamisega kaasnevad rõõmud vaid hoopis arutelu, kas tegevus "käterätilaulus" toimub talvel või suvel. Tudengipõlv ühesõnaga. Ja korraks tuli see tunne tagasi. Ja see oli hea.

Mitte, et ma praeguse elu üle kurdaks, see on täis hoopis teist sorti rõõme. Sellist täidlasemat, rahulikumat ja paiksemat õnne. Sellist kus rõõmu teevad pisemad asjad (ja eriti pisemad inimesed) ja igatsus mingi määramatu ja hoomamatu järele pole nii suur. Sellegipoolest oli tore tagasivaade 10 aasta tagusesse aega.

piiks, piiks, piiks....no piiks küll

Milli käsipidur läks katki. Käis täna paranduses ja nüüd on asi korras. Enne seda aga sain pool nädalat eriti närvilise autoga ringi sõita. Nimelt tõmbasin käsipiduri (mida mul ei olnud) vanast harjumusest peale ja sinna ta jäi. Maha enam võtta ei saanud. Kuna pidurit ei olnud, siis see liikumist ei takistanud, aga andur arvas ikka, et pidur on peal ja hakkas piiksuma. Teate kui tore on sõita kui pidevalt on taustal monotoonne piiksumine? Mina nüüd tean. Sain ka teada, et piiksumine kestab täpselt 5 minutit, enne kui auto alla annab. Jumal tänatud, et mitte kauem. See viis minutitki oli juba selline piin. Ainus asi, mis piiksumise vastu aitas, oli see summutada teise piiksumisega - kui turvavöö on lahti, siis piiksub auto kõrgemal toonil ja pisut tempokamale. Ma muidugi ei tea, kas see oli parem kui käsipiduripiiks.

 Me Mpsiga üritasime võtta halvast olukorrast viimast ja kasutasime seda piiksumist nö metronoomina. No et üritasime laulud venitada õigesse piiksumise rütmi. Tätte lauludega sobis auto valitud tempo päris hästi. Mõne teise looga jäin aga hätta.

Täna viis Mps piiksuauto parandusse ja mina läksin tööle Mpsi autoga. See ei piiksnud. Kuidagi veider oli sõita. Poodi minnes jätsin turvavöö peale panemata ja kohe palju kodusem tunne oli.

Muide, Milli on tõeline tüdruk. Avastasin ükspäev, et isegi rehvid on tal lillelised. Puudu on veel roosad veljed ja svarovski kristallid. Usun, et järgimse rehvivahetuse tulemusel ilmuvad ka need.