Tõrukesel on jõuludest võõrutusnähud. Nõuab pikipikke ja kingutusi ja pikipikumune sussi sisse. Kui seda ei võimaldata, siis saabub meeleheide ja itk. Ma küll lohutan, et varsti hakkavad jänesed munema, siis süüdatakse korraks jaanituled, siis on sünnipäevakingutuste kord ja juba jälle tulevadki pikipikud. Tõruke muidugi ei usu minu juttu ja nõuab kohe.
Täps kasvatab hambaid ja on seega hirmus kurjaks muutunud. Urrramps.
pühapäev, detsember 28, 2014
kolmapäev, detsember 24, 2014
Jõulutervitus
reede, detsember 19, 2014
uut infot päkapikkudest
Päkapikud on sellised huvitavad olevused. Nad on küll laialt levinud, kuid sellegipoolest väheuuritud.
Tõruke paistab neist siiski ühtteist teadvat. Täna näiteks teatas ta, et päkapikud puuksutavad. Peale pisikest järelmõtlemispausi selgitas, et päkapikud söövad tomateid. Sellepärast siis...
See võib ka selgitada, miks Tõruke ei ole päkapikkudest eriti heal arvamusel.
Tõruke paistab neist siiski ühtteist teadvat. Täna näiteks teatas ta, et päkapikud puuksutavad. Peale pisikest järelmõtlemispausi selgitas, et päkapikud söövad tomateid. Sellepärast siis...
See võib ka selgitada, miks Tõruke ei ole päkapikkudest eriti heal arvamusel.
kolmapäev, detsember 17, 2014
Muhulaste* imelikud juhtumised Tallinna jõulupeol
Oi, möödunud nädalavahetusel juhtus taas üks meeldejääv transpordialane intsident, mida tulevikus loendamatu arv kordi kõigile rääkida saab ja mille puhul ikka ohatakse, et jälle ta hakkab seda vana igavat lugu rääkima, see on mul juba peas.
Kannatage ära.
Kõik sai alguse sellest, et pidime Salmistusse gängi jõulupeole minema. Kuna Mps aga pidi järgmisel päeval musitseerima Eestimaa teises servas, siis mõtlesime välja põneva logistilise plaani, mis sisaldas autoga Tallinna sõitu, Ülemiste keskuses hängimist ja Mpsi bussiga koju saatmist.
Algas kõik plaanipäraselt. Esmalt juhatas meie maitseeelistusi tundev GPS meid pärapõrgusse imekaunist Naage panka vaatama. Nagu hiljem kohalikelt aru saime, siis seda teed üldiselt ei kasutagi teised kui gps-i naljade ohvriks langenud turistid. Tee meenutas tõesti pigem aukliku mudarada, aga see-eest oli selle ääres kõrguv pank vaatamist väärt. Seejäres olles hospitaliseerinud Mpsi kitarre suundusime pealinna poole. Enne lasime veel kiiruskaamera juures endast turistipildi teha.
Olles linna jõudnud suundusime Ülemiste keskusesse jõulushopingule. Ma pole suurem asi poodleja, aga natuke ma siiski jaksan. Mingi hetk andis Mps alla ja põgenes bussijaama. Ta oleks küll eelistanud, et ma oleks ta autoga ära viinud, aga mina jällegi eelistan Tallinnas võimalikult vähe autoga liigelda. Nii ta läkski kand ja varvas meetodil. Mina aga jätkasin poodlemist ja ootasin uut kaardilugejat. Selleks ajaks kui V. saabus, olin mina juba hullumise ääre peal. Selgelt liiga palju kaubandust.
Võtsime kiiresti poest mõned joogid ja asusime parkla poole teed otsima. Kusagil selle ekslemise ajal taipasin kontrollida, kas mul ka autovõti on. Ei olnud. Kiire telefonikõne Mpsile andis kinnitused minu kahtlustele - võti oli tema taskus ja just koju jõudnud. Ma kohe ei teadnud, kas naerda või nutta. Aga nutta eriti ei viitsinud ja olukord tundus lihtsalt nii jabur ja koomiline. Naerupisaraist märgade silmadega tegin kindlaks, et minu ainus võimalus samal päeval Milliga parklast välja saada sisaldas Mpsi ülikiiret tegutsemist, et viia autovõti viimasele saarelt väljuvale bussile järgmise 7 minuti jooksul. Mps oli väle kui põder ja viiski võtme bussile. See aga tähendas minu jaoks järgmise 3 tunni veetmist ülemiste keskuses. Oijah.
V. andis hea idee, et võibolla tuleks minna juuksurisse. Kuna ma just sinnasõidul olin ähvardanud juuksed roheliseks värvida, siis võtsin väljakutse vastu. See oli mu elu kalleim juuksurikülastus. Ilmselt värviti juukseid kullavärviga. Aga ma väga ei põdenud vaid lubasin arve Mpsile saata. Igatahes lasin ma oma lehvivad lokid maha lõigata ja punaseks värvida. Mul ongi kombeks umbes iga kümne aasta tagant juukseid lühikeseks lõigata. Eks siis 42 aastaselt järgmine kord.
Kui kõik poed Ülemistes olid juba kinni pandud, siis jätsin vaese V. koos kraamiga keskusesse turvameeste väljaviskamist ootama ja lidusin ise bussijaama, kuhu pidi tulema ka buss autovõtmega. Peale mitut valehäiret ta lõpuks saabuski. Siis selgus aga tõsiasi, et ma oleks oma pea pidanud hoopis blondiks värvima. Seda ilmestab selgelt tõik, et kui bussijuht minult päris: "Kelle nimele pakk on?" vastasin ma ausalt ja sinisilmselt: "Minu nimele!" Haa.
Ta nõustus pakikese siiki mulle andma ja edasi kulges kõik peaaegu et sündmustevaeselt. Jõudsime ilusasti kohale, pidasime maha toreda ja muheda peo Aafrikalikus meeleolus ning pühapäeval kihutasin täiesti eeskujulikult ilma suuremate seiklusteta koju tagasi.
Aga Ülemiste keskust ei taha nüüd küll enam pikka aega näha.
*Tegelikult ma muidugi päris muhulane pole, aga ärgem närigem tähti.
Kannatage ära.
Kõik sai alguse sellest, et pidime Salmistusse gängi jõulupeole minema. Kuna Mps aga pidi järgmisel päeval musitseerima Eestimaa teises servas, siis mõtlesime välja põneva logistilise plaani, mis sisaldas autoga Tallinna sõitu, Ülemiste keskuses hängimist ja Mpsi bussiga koju saatmist.
Algas kõik plaanipäraselt. Esmalt juhatas meie maitseeelistusi tundev GPS meid pärapõrgusse imekaunist Naage panka vaatama. Nagu hiljem kohalikelt aru saime, siis seda teed üldiselt ei kasutagi teised kui gps-i naljade ohvriks langenud turistid. Tee meenutas tõesti pigem aukliku mudarada, aga see-eest oli selle ääres kõrguv pank vaatamist väärt. Seejäres olles hospitaliseerinud Mpsi kitarre suundusime pealinna poole. Enne lasime veel kiiruskaamera juures endast turistipildi teha.
Olles linna jõudnud suundusime Ülemiste keskusesse jõulushopingule. Ma pole suurem asi poodleja, aga natuke ma siiski jaksan. Mingi hetk andis Mps alla ja põgenes bussijaama. Ta oleks küll eelistanud, et ma oleks ta autoga ära viinud, aga mina jällegi eelistan Tallinnas võimalikult vähe autoga liigelda. Nii ta läkski kand ja varvas meetodil. Mina aga jätkasin poodlemist ja ootasin uut kaardilugejat. Selleks ajaks kui V. saabus, olin mina juba hullumise ääre peal. Selgelt liiga palju kaubandust.
Võtsime kiiresti poest mõned joogid ja asusime parkla poole teed otsima. Kusagil selle ekslemise ajal taipasin kontrollida, kas mul ka autovõti on. Ei olnud. Kiire telefonikõne Mpsile andis kinnitused minu kahtlustele - võti oli tema taskus ja just koju jõudnud. Ma kohe ei teadnud, kas naerda või nutta. Aga nutta eriti ei viitsinud ja olukord tundus lihtsalt nii jabur ja koomiline. Naerupisaraist märgade silmadega tegin kindlaks, et minu ainus võimalus samal päeval Milliga parklast välja saada sisaldas Mpsi ülikiiret tegutsemist, et viia autovõti viimasele saarelt väljuvale bussile järgmise 7 minuti jooksul. Mps oli väle kui põder ja viiski võtme bussile. See aga tähendas minu jaoks järgmise 3 tunni veetmist ülemiste keskuses. Oijah.
V. andis hea idee, et võibolla tuleks minna juuksurisse. Kuna ma just sinnasõidul olin ähvardanud juuksed roheliseks värvida, siis võtsin väljakutse vastu. See oli mu elu kalleim juuksurikülastus. Ilmselt värviti juukseid kullavärviga. Aga ma väga ei põdenud vaid lubasin arve Mpsile saata. Igatahes lasin ma oma lehvivad lokid maha lõigata ja punaseks värvida. Mul ongi kombeks umbes iga kümne aasta tagant juukseid lühikeseks lõigata. Eks siis 42 aastaselt järgmine kord.
Kui kõik poed Ülemistes olid juba kinni pandud, siis jätsin vaese V. koos kraamiga keskusesse turvameeste väljaviskamist ootama ja lidusin ise bussijaama, kuhu pidi tulema ka buss autovõtmega. Peale mitut valehäiret ta lõpuks saabuski. Siis selgus aga tõsiasi, et ma oleks oma pea pidanud hoopis blondiks värvima. Seda ilmestab selgelt tõik, et kui bussijuht minult päris: "Kelle nimele pakk on?" vastasin ma ausalt ja sinisilmselt: "Minu nimele!" Haa.
Ta nõustus pakikese siiki mulle andma ja edasi kulges kõik peaaegu et sündmustevaeselt. Jõudsime ilusasti kohale, pidasime maha toreda ja muheda peo Aafrikalikus meeleolus ning pühapäeval kihutasin täiesti eeskujulikult ilma suuremate seiklusteta koju tagasi.
Aga Ülemiste keskust ei taha nüüd küll enam pikka aega näha.
*Tegelikult ma muidugi päris muhulane pole, aga ärgem närigem tähti.
reede, detsember 12, 2014
Pigipikkudest ja muust põnevast
Näe, jälle pole mitu aega midagi kirjutanud. Keda kül selles süüdistada. Mpsi? Ta on niigi kõiges süüdi. Lapsi? Pole vist ilus süüdistada neid, kelle sõnavara ei küündi nii kaugele, et nad end kaitsta suudaks? No siis ma ei tea kelle kaela süü veeretada. Ilmselt on süüdi ikkagi poliitiline olukord. Aga kuna ma olen äärmiselt apoliitiline tegelane, siis ei ole ma piisavalt pädev täpsemate selgituste andmiseks. Nii et leppige tõsiasjaga. Valitsus on süüdi, et ma pole ammu kirjutanud.
Aga mis siis vahepeal põnevat ka juhtunud on. No pidasime maha ühe sauna avapeo näiteks. Saun on nüüd avatud ja leidnud kinnitust, et peab sooja küll.
Täna käisin korraks siuhvilks Täpsiga Pärnus beebide jõuluprallel. Pisikesed suutsid korraliku läbu tekitada. Emmed ainult kiitsid takka. Kingituseks tõi neiu koju kotitäie ehitusklotse, mida on nüüd terve elamine täis. Kui sinna lisada veel see kastitäis, mis meil hetkel kapi otsa on peidetud, siis võime vaibad vabalt välja visata, sest põrand saab ühtlaselt klotsidega kaetud. Vaibad tahavadki hädasti puhastamist.
Homme kihutan korraks päälinna, et sealt edasi suunduda traditsioonilisele jõuluõhtule kõige ägedamate sõprade seltsis. Sel korral lubati pakkuda omas mahlas hautatud misjonäri. Ootan põnevusega ila tilkumas rinnaesisele.
Tööalaselt on endiselt kõik hukas ja hala- ning paanikaosakonna nõunik on nõutu. Lisaks ka puuduliku riistvaraga, kuna arvuti ei taha minuga koostööd teha. Ilmselt kardab minu kõrval rumal näida.
Kodu on endiselt segamini, nagu elaks seal paar keeristormi. Võibolla elavadki. Jõulumeeleolu igatahes veel pole. Kuigi teatavad jõuluteemalised laulud on repertuaari lisandunud. Täpselt aru ei saa, millest lauldakse, aga "joulutaat" ja "joulupikk" kostuvad aegajalt kõrvu. Kes see joulupikk on, ma ei tea, sest päkapikke kutsutakse meie majas pigipikkudeks. Erilist usaldust pole pigipikud veel Tõrukeses tekitanud, aga vähemalt sussi joostakse küll juba innukalt kontrollima. Tõrukese nägu aga hetkel mil ta avastas, et pigipikud ongi kommi sussi sisse toonud, oli kulda väärt. Selline hämming, imestus ja uskumatus peegeldus ta silmis. No ei ole võimalik. Emme ei ajanudki udu ja tõesti on sussi sisse šokolaad ilmunud!
Muide, piparkooke kutsutakse meie peres pigikookideks. Ma tõesti ei tea, kust selline alatu laim on tulnud, sest mul pole siiani õnnestunud veel ühtegi plaaditäit ära kõrvetada.
Üldiselt aga tegelen päkapikutsemisega ja hetkel tundub, et jõulud vist ära ei jää. Mõned võltsteemantid on veel maasturile kleepida ja koht europarlamendis ära pakkida.
Aga mis siis vahepeal põnevat ka juhtunud on. No pidasime maha ühe sauna avapeo näiteks. Saun on nüüd avatud ja leidnud kinnitust, et peab sooja küll.
Täna käisin korraks siuhvilks Täpsiga Pärnus beebide jõuluprallel. Pisikesed suutsid korraliku läbu tekitada. Emmed ainult kiitsid takka. Kingituseks tõi neiu koju kotitäie ehitusklotse, mida on nüüd terve elamine täis. Kui sinna lisada veel see kastitäis, mis meil hetkel kapi otsa on peidetud, siis võime vaibad vabalt välja visata, sest põrand saab ühtlaselt klotsidega kaetud. Vaibad tahavadki hädasti puhastamist.
Homme kihutan korraks päälinna, et sealt edasi suunduda traditsioonilisele jõuluõhtule kõige ägedamate sõprade seltsis. Sel korral lubati pakkuda omas mahlas hautatud misjonäri. Ootan põnevusega ila tilkumas rinnaesisele.
Tööalaselt on endiselt kõik hukas ja hala- ning paanikaosakonna nõunik on nõutu. Lisaks ka puuduliku riistvaraga, kuna arvuti ei taha minuga koostööd teha. Ilmselt kardab minu kõrval rumal näida.
Kodu on endiselt segamini, nagu elaks seal paar keeristormi. Võibolla elavadki. Jõulumeeleolu igatahes veel pole. Kuigi teatavad jõuluteemalised laulud on repertuaari lisandunud. Täpselt aru ei saa, millest lauldakse, aga "joulutaat" ja "joulupikk" kostuvad aegajalt kõrvu. Kes see joulupikk on, ma ei tea, sest päkapikke kutsutakse meie majas pigipikkudeks. Erilist usaldust pole pigipikud veel Tõrukeses tekitanud, aga vähemalt sussi joostakse küll juba innukalt kontrollima. Tõrukese nägu aga hetkel mil ta avastas, et pigipikud ongi kommi sussi sisse toonud, oli kulda väärt. Selline hämming, imestus ja uskumatus peegeldus ta silmis. No ei ole võimalik. Emme ei ajanudki udu ja tõesti on sussi sisse šokolaad ilmunud!
Muide, piparkooke kutsutakse meie peres pigikookideks. Ma tõesti ei tea, kust selline alatu laim on tulnud, sest mul pole siiani õnnestunud veel ühtegi plaaditäit ära kõrvetada.
Üldiselt aga tegelen päkapikutsemisega ja hetkel tundub, et jõulud vist ära ei jää. Mõned võltsteemantid on veel maasturile kleepida ja koht europarlamendis ära pakkida.
esmaspäev, detsember 01, 2014
Varjumine tööpostil
Täna hommikul veetsin taas aega tööpostil maa- ja paanikaosakonnas. Ajalugu mäletab ohtralt kordi, kus mul on olnud tahtmine end ühe või teise külastaja eest laua alla või kapi taha ära peita. Täna sai see siis teoks. See, kelle eest varjusin, polnud aga ükski mu "lemmikinimestest" vaid mu oma enda lihane poeg. Nimelt hakkasid lapsed hambaarsti juurde minema ja lõikasid sealjuures läbi maaosakonna. Mina aga tolknesin puhtjuhuslikult sel hetkel just ukse ees. Kiiresti, enne kui Tõruke meid märgata jõudis, tõmbusime Täpsiga ukse taha peitu. Ja pääsesimegi.
Mul lihtsalt polnud mingit soovi tema tähelepanu hajutada ja teda eemale tõmmata pühast üritusest. Poiss käis ilusasti hambaarsti juures ära ja tegi koostööd. Lasi oma hambaid vaadata ja selgus, et kõik on korras. Selle üle on mul ainult hea meel. Ma juba kujutasin mõttes ette erinevaid hirmsaid stsenaariume kuidas pujäänipoiss võiks hammaste parandamisse suhtuda. Juba ettekujutus sellest viskas tuka halliks, kui reaalsus kätte jõuaks, oleks austustvääriv hallpea valmis.
selgituseks eelmisele postitisele
Kui imestate, miks uued majaelanikud mind nii elevile ajavad, siis seletus on lihtne - mul on nendega siin kitsas käes. Enne uusi asukai elas meie trepikojas lisaks meie perele vaid kaks pensionäri, kellest üks on kuuldavasti ka ära kolinud ja teist pole ammu näha olnud (loodame, et on ikka elus ja terve).
Mis sina siin teed?
Tundub, et meie trepikojas on uued elanikud. Ükspäev kuulsin trepikojast hirmsat jonnimist. Selles pole midagi erilist, meie trepikojas on täna minu lastele alailma jonnimist kuulda. Sel hetkel aga mängisid minu isiklikud pujäänid peaaegu et üksmeeles toas ja sugugi ei jonninud trepikojas.
Täna hommikul kui mina oma pisikesi autosse toppisin tuli maja uksest kaks väikest poissi ja uurisid ilmselge omanikutundega: "Mis sina siin teed?".
Ja rõdule on riputatud jõulutuled :)
Meil ei tulnud täna isegi päkapikud. Asi võis olla selles, et keegi unustas sussid aknale panna ja päkapikuvarud olid ka kasinad. Aga sama tõenäoline põhjus päkapikkude mitteilmumiseks võib olla ka kurb asjaolu, et selline jonn ja kisa, mis siin eile toimus, hirmutas päkatsid lihtsalt eemale.
Tõruke ei kurvasta. Kommi ta muidugi tahaks, aga päkapikkudesse suhtub umbusuga ja leiab, et need peaks pigem õue jääma. Ja jõuluvana kardab ta ka. Kui telekast tuleb jõuluvanaga reklaam, siis poeb minu selja taha peitu ja teatab: "Jõuluana ära! Ei taha jõulu kingutust!"
Tellimine:
Postitused (Atom)