ilusat pidupäeva!

Täna oli kohe mitu põhjust torti süüa - Eesti vabariigi sünnipäev, Taadu nimepäev ja Täpsi seitsmes minisünnipäev. Selline tordipugimine ei mõju mu dieedile küll teab mis hästi, kuid mis teha. Pealegi olin täna hommikul isegi ilus. Liiga palju pole ka hea.
Oleme nüüd paar päeva linnas redutanud ja ilusaid ilmasid nautinud. Isegi mereääres käisime, aga isegi hülgerahva jaoks oli veel pisut vara -  meri veel puhta jääs.

edevus ei anna patta panna

Näide siis minu viimase aja hobist. Titepiltidega on hea alustada, sest beebid on paratamatult häbemata nunnud ja kui päris puusse ei pane, siis  tuleb enamvähem armas pilt ka. Arvestades, et inimeste joonistamine pole mitte minu spetsialiteet, siis olen tulemusega küllaltki rahul.

elus, enamvähem

Pole ammu endast elumärki andnud.  No täitsa elus olen, kuigi pisimudilased annavad endast kõik, et  mind ära kurnata. Käime terve kambaga lasteaias (kuigi täna tegime poppi). Lasteaias läheb hästi. Tõruke ei tahtnud ükspäev isegi ära tulla ja Täps võidab oma hurmava naeratusega kõikide südameid. Üks poiss ütles, et tita on nii  väike, aga niiii ilus. Nagu mulle oleks kompliment tehtud.
Vabal ajal tegelen taas joonistamisega. Aga oh seda õnnetust - pliiatsid ja vaba aeg on pidevalt kadunud.  Hetkel olen spetsialiseerunud titepiltide kritseldamisele.

Kes aias, kes aias, kes on lasteaias?

Tõruke käis täna vaatamas kas lasteaed on tema jaoks juba valmis või peab veel pisut ootama.
Ütleme nii, et pisut kahtleval seisukohal ta ju kogu selle jandi suhtes oli, aga otseselt ära ka ei keelanud. Mängis autodega ja joonistas laua taga. Isegi supitaldriku sõi kenasti tühjaks (magustoidust küll suuremat ei arvanud). Aga ümber maja jalutamisest ta küll ei hoolinud. Eriti kui pidi käest kinni ja etteantud trajektoori mööda liikuma. See tee ei läinud ühestki lumehangest ega veelombist läbi. Tõrukese arvates oli see igav.
Siis kui teised lapsed magama sättisid, tulime meie koju. Homme läheme jälle. Tundub, et lasteaed on tõrukeseküps küll.
Ahjaa, olgu Tõrukesega kuidas oli, aga Täps oli küll valmis lasteaeda minema. Mängis kõikide mänguasjadega, saavutas rühmakaaslaste seas kiire populaarsuse ja magas ilusasti lõunaund.

Üksikvanem

Mps läks ära konte murdma ja jättis mu lastega üksi. Eks ma siis katsetan nüüd pisut üksikvanema elu. Saab näha kuidas hakkama saan.

Minu andekad ja ilusad lapsed

Hoiatus! Järgnev sissekanne sisaldab nõrkemiseni kiitlemist teemal kui andekad lapsed mul on. Kes kassipoegadest ja beebidest midagi kuulda ei taha, see jätku sel korral lugemata.

Alustame Täpsist, kes on üks ütlemata armas kavalpea. Ja no nii edev, et ta ei saa olla kellessegi teise kui emmesse. Aga täna tegi ta oma esimesed roomamised. Siiani on ta ukerdanud küll tagurpidi, küll külg ees, aga otse edasi pole liikunud. Täna siis liikus. Aga tal on oluliselt erinev liikumismeetod kui oli Tõruksel, kes roomas nagu haavatud partisan. Vedas end kätega edasi, ühe jalaga lükkas hoogu, teine oli sirgelt järgi.
Täpike seevastu sai kõhu maast lahti ja siis lükkas jalad sirgu, maandudes taas kõhuli, liikudes edasi väikese konnakese kombel. Näis milliseks see liikumine siis kujuneb kui asi pisut paremini käpas. Aga noh, minu eufooria on muidugi suur. Nagu oleks laps mõne kõrge mäetipu vallutanud või nii.

Tõruke areneb ka vaikselt. Ta endiselt pole suurem asi jutumees, aga nüüd on ta juba võimeline viisakalt keelduma, öeldes: "Ei, aitäh." Ta muidugi ei kasuta seda võimalust ja vastab küsimustele pigem "EEIIIIII, (oled sa lolliks läinud, muidugi mitte)". Aitäh ütleb siiski selgelt ja puhta naudinguga mitu korda järjest. Issi ütleb ka. Ja täna ütles peaaegu et oma õekese nime.
Küll aga teeb ta olulisi edusamme lugemises. Naeramegi, et hakkab enne lugema kui rääkima. Nimelt on tema lemmiktegevus hetkel igal pool tähti näha ja neid siis püüdlikult välja hääldada. Kõiki tähti ta muidugi veel ei tunne, aga näiteks A, S, T, I, R (kuigi kuna ta r-i öelda ei oska, siis kostub see tatipritsimisena), P ja E (ja võibolla veel mõni) on tal üsna hästi selged. Neid hääldab ta suure vaimustusega ja hääldab äärmiselt ilmekalt.
Muide, Tõrukese lemmikraamat näikse olevat "Kristiina Lauritsatütar". Selle võtab ta pidevalt riiulist alla ja muudkui näitab tähti. Võiks ju arvata, et alustatakse raamatutega "Minu kannid" või "Väikesed loomad talus", aga juu siis ei lähe need noormehe kirjandusliku maitsega kokku.

Vot sellised edusammud siis minu lapsukeste kasvamise teel. Lisaks ülevoolavale andele igas vallas on nad veel äärmiselt armsad ka (see on nüüd koht, kus tuleb kaasa noogutada ning kiita).

P.S Pilt on pisut aegunud. Täpsi põsed on oluliselt ümaramaks läinud. Kõrvad igatahes põskede tagant enam välja ei paista. Jällegi emmesse.

Mute

Mps on õnnelik - naine ei nääguta.
Lapsed hullavad talitsematult ringi - keegi ei keela.

Ainult Maailmaparandaja maigutab nurgas suud ja vehib miskipärast kätega.

Jah. Olen endiselt täiesti hääletu. Aegajalt unustan selle ära ja hakkan midagi ütlema ja siis avastan endalegi üllatuseks, et suust tuleb vaid sooja õhku. No kui ma kõvasti pingutan, siis suudan pisut kahinat ka välja pressida. pärast on tunne nagu oleks karjunud. Uskumatu, et selline sosistamine nii väsitav on.

Üksiti üksiti õeke

Olen siin ülepäeva mingite terviseprobleemidega hädas.
Neljapäeva hommikul ärkasin ilge peavaluga. No ikka sellisega, et juuksed, hambad, silmad ja iga lihas mu kehas valutas. Iga samm kajas peas vastu nagu oleks mu pähe kolinud miljon väikest vasardajapäkapikku. Liigutada sai end ainult aegluubis ja veel parem oli seda üldse mitte teha. Hommikul alustasin suht külmaverelisena, aga õhtuks tõusis temperatuur lausa 39 kraadini. Süda peksis ja hirmus külm oli olla.
Panin siis kaks paari villaseid sokke jalga (mina, kes ma olen loomult paljasjalgne), kampsuni selga ja pugesin teki alla. Öösel higistasin nii et vett lahmas ja hommikuks oli palavik sisuliselt läinud ja tuju hea.
Kuna reede hommikul oli ka imetabane olla, siis otsustasime peale pikka kõhklemist ikka Tallinna hobuseaastat tervitama minna. Minu arust oli see imeline otsus, mul pole ammu nii lõbus olnud. Aitäh sõbrad :).
No ja siis täna hommik algas sellega, et hääl oli kergelt kähe. Päeva jooksul asendus minu harilik kõlav ja vali porgandihääl ebaharilikult kahiseva ja ja vaikselt kriuksuva hädise piuksumise vastu. Praegu olen peaaegu et hääletu (õnneks mitte sõnatu). Ma isiklikult loodan, et see on samuti selline ühepäevane õnnistus ja homme hommikul võin jälle liiri-lõõri-laulda.
Ühest küljest muidugi hea, et kõik need haigused ja hädad niimoodi ükshaaval käivad - no kui need oleks korraga, siis võiks ju päris ränk olla, samas see ka jama, et pidevalt miskine häda küljes on.
Aga kui nii edasi läheb, siis mind ei üllata kui ma näiteks tuleval kolmapäeval ajutiselt kurdiks jään või lambist mõlemat jalga lonkama hakkan....