Eile sai Täps pooleaastaseks! Polegi tegu enam väikese täpikesega vaid päris priske punkt on juba. Mida siis selline pooleühene (või veerandkahene?) oskab?
Keerab end igat pidi, lutsutab sukkpükse (juu on tunda meeldivat juustumaiku), üritab roomata, kuid pole veel nipile pihta saanud ja selle tulemusel toimub ainult aktiivne ukerdamine. Naerab palju. Eriti venna lolluste üle. Näitab keelt kõigele ja kõigile. Isegi naeratab keeleots hammaste või õigemini igemete vahel. Hambaid ju pole veel. Ilastab mehe moodi (kuigi ma ei tea ühtegi meest kes nii palju ilastaks). Edvistab. Hirmsal kombel edvistab. Ajab pea kelmikalt viltu ja siis naeratab oma kõige magusamat kelmikat naeratust. Toiduga pirtsutab. Lillkapsas ega kõrvits talle ei kõlba. Antagu kooki moosiga. Öösiti magab, aga igaks juhuks ärkab iga 2-3 tunni tagant üles, et kontrollida kas emme piim on endiselt kvaliteetne. Päeval on nõus natuke aega isegi ise põrandal mängima.
Juttu ei räägi.
Viiulit ei mängi.
Eeposeid ei kirjuta.
Sellegipoolest on ta minu kõige armsam ja andekam ja tublim tütreke :D
Eilse sünnipäeva puhul aga panin mina kleidi selga, jätsin lapsed ja mehe ämma-äia kantseldada ning läksin arengukomisjoni koosolekule. Ega see tegelikult nii peen üritus pole, kuhu peaks kleidiga minema, aga kuna ma veedan enamuse päevi piimaplekiliste teksade või siis kohupiimaste dressidega, siis tuleb ju igat võimalust ära kasutada ja end üles lüüa. Ja nii tore oli vahelduse mõttes ka oma ajurakke natuke liigutada ning mõelda muudel teemadel kui laste uni-söök-mähkmed-uni lõputul tsüklil.
viiulimäng võib hirmäkki tulla.. mul ühel sugulasel juhtus nii.. nüüd juba mõned aastad mänginud ja igatseb suuri lavasid.. ilmselt igatsevad ka naabrid, et ta juba suurtele lavadele mängima läheks..
VastaKustuta