Vanem venna

Tõruke näitab juba üles hoolivust oma väikese õekese suhtes (lisaks kallistamisele ja musitamisele).
Tegin mina täna köögis pannkoogitaigent kui neiu üles ärkas ja hakkas vaikselt häält tegema. Üks hetk tuli Tõruke, võttis mul sõrmest kinni ja viis mu Täpsi juurde, ise sellise näoga, nagu tahaks öelda, et mis emme sa selline oled, kas sa ei kuule, et su laps nutab.
Kuulen küll. Liigagi hästi ja liigagi tihti. Ühel kahest on ikka mingi mure. Ja magavad nad endiselt vahetustega, et mulle ometi vaba aega ei jääks.
Aga ei Tõrukesest on majapidamises palju abi. Näiteks ilma temata peseks ma köögi põrandat palju harvemini. Tõsi, ma ei teeks seda küll piima, keefiri ja mahlaga, nagu Tõruke, aga mida tean mina ka tänapäevastest laminaadi hooldamise meetoditest.

Perepilt

See siin on meie pere (tõetruu portreteerimine Murdjalapsukese poolt). Nagu pildilt näha võib, oleme kõik väga õnnelikud. Keegi ei virise ega midagi. Ei jonni ka. Mina olen ilus ja sale ning beebipekist pole jälgegi. Ainult käed on mul tugevad - see on laste tõstmisest. Tõsi on küll see, et kõik lapsed korraga hästi sülle ei mahu ja mõni pudeneb maha, nagu ka pildilt näha võib. Mps on ka väga lennukas.

Hakkab pihta

Nii, täna sai siis algust tehtud minu iga-aastase vanandamisrituaaliga. Hulk  rahavast tuli kokku ja tahtis muudkui kallistada ja õnne soovida. Mulle kallistamine meeldib ja noh, õnn kulub alati marjaks ära. Kostitasin neid vürtsika supiga, mille kohta ütlesid kõik: "Supp on väga hea, aga..." Niipalju siis minu kokakunstist. Igatahes saan ma seda suppi nüüd mitu päeva lürpida. Mitte, et ma kurdaks. Mulle see maitseb. Ilma igasuguste agadeta.

Tartus remontikat tegemas

Mina meenustasin siin mõned päevad, milline tore lihtne ja muretu oli elu ühe lapsega. Valisin selleks üheks väiksema, kes hetkel veel on pisut väiksema hooldevajadusega kui suurem. Talle piisab sellest kui teda söödetakse, mähitakse ning väljasirutatud kätel kantakse. Igatahes võtsin Täpsi, ema ja tugitoolid kaasa ning kihutasin Tartusse.
Kodus mind piisavalt ei usaldata, et majaehituse kallale lasta, siis õe juures peeti minu oskusi piisavaks ja lasti lõbutseda. Nii ma siis pahteldasin ja lihvisin ja värvisin ja maalisin. Tulemus oli üsna ebaühtlane, aga arvestades selle korteri ülejäänud pindade poheemlaslikku suhtumist loodi ning ühetasastesse pindadesse, pole sellest ehk suurt lugu. Seinale maalitud kekslev rebak pole küll päris minu stiil, aga kuna sellist nõuti, siis selline ka saadi. Hoolimata sellest, et ma kuuvalgel teiste norskamise saatel poole ööni seina sodisin, jäi see siiski veel pisut poolikuks. Juu lõpetan siis kui kunagi  kauges tulevikus taas sinnakanti satun.

Kontidest tüdines koer, põgenes paunaga seljas...

Nädalavahetusel on mul kurikaval plaan oma norima võsuke kaasa pakkida, vanem võsuke ämma uksetaha jätta, uksekella lasta ja kiiresti praami peale põgeneda ja võtta siht lõunasse. Tartu linn, siit ma tulen. Nii et kui keegi tunneb, et tahaks meid näha, siis broneerige aeg. Mõni vaba koht hetkel veel on.

Marzilla

Vot selline hiidsaurus-merekoletis (sealjuures äärmiselt nunnu koletis) käib ja külvab kaost meie koduses majapidamises ning lömastab oma üüratute käppadega ploome.

Homme lähen jälle kreeke korjama. Sel korral peaks olema targem ja kiivri kaasa võtma. Newtonile olevat pähe kukkunud õun toonud geniaalse idee, aga ma kardan, et minu puhul ei too sajad pähe kopsivad kreegid muud kui peavalu.

Kreegimoos

Hoolimata oma lubadusest mitte enne moosi keeta kui vanad on eest ära söödud, sai eile taas moosi tehtud. Aga no mis sa teed kui selline kreegiuputus on. Korjasime suure korvitäie. Tõruke aitas ka. Esialgu oli ta väga tubli ja korjas ploome ja kreeke korvi (pooltele astus küll peale), aga siis ta avastas, et korvist saab neid palju kergemini kätte. Nii et ta hakkas hoopis korvist korjama ja välja viskama. Vot selline abimees. Täps aitas ka kaasa. Sellega, et magas kogu moositegemise aja.

Üks kahest, mul on kas raskekujuline ploomimürgitus või annab magamata öö tunda. Igatahes on mu pea terve päeva valutanud. Not so fun.
Aga muidu läheb meil ikka vaikselt. Ehitame ja kantseldame lastekarja (kas kahe kohta saab ikka kari öelda?).

Veidi kultuuri minu igapäevarutiini

Ilusat kooliaasta algust kõigile õpilastele ja õpetajatele!

Aga mina jagasin eile oma lapsed vanaemade vahel ära ja käisin koos isikliku vanaemaga kontserdil. Väga tore oli. Mõnus muusika ja õdus õhkkond. Pärast meelitasime kitarristi enda lauda ja ajasime paar sõna juttugi.

Täna aga ronis see kitarrist puu otsa ja tõi mulle sealt kotitäie pirne. Nämma-nämma.