lugu vanast mehest

Tõruke sai täna 3-kuuseks. See tuli äärmiselt ootamatult: ühel hetkel oli meil naeratav kahekuune ja siis järsku vajusid suunurgad alla, laps läks näost punaseks ning pistis kisama. Kolmas kuu lajatas valusasti.
nüüd õnneks nohiseb magada puhates välja hirmsast peaaegu täiskasvanute maailmast.

Milline siis on üks kolme kuu vanune Tõruke? Tahaks kirjutada, et äärmiselt eesrindlik - mängib malet ja teeb majapidamistöid, aga tõsi on see, et see ei ole tõsi. Aga see-eest oskab ta relvitukstegevalt naeratada. Või noh, see väide on kontrollimata, sest ainumas relv, millega ma talle lähenen on tatipump ja seda ma küll armsa naeratuse eest ei loovuta. Aga pisut veel venitusharjutusi teha ja 8,5 cm on peagi saavutatud.

Malet ta ei mängi, aga lutimängu küll. See käib nii, et lutt visatakse suust välja ja jäädakse kavala näoga ootama (vt pilti), et rumal emme lõksu langeks ja selle suhu tagasi torkaks. Kui emme (st mina) seda teeb, siis sülitatakse see taas suures kaares välja, naerdakse pisut ja siis jäädakse uuesti kavala ilmega ootama, et kas emme on nii rumal, et uuesti sama triki õnge langeks. Ja niimoodi lõputult.

Samuti meeldib talle vaadata voodi kohale kinnitatud jõulukaunistust (seda sama, mis meil terve möödunud aasta köögis rippus) ja siputada nagu segane. See voodikarussell nõuab aga iga poole minuti tagant üleskeeramist - ilgelt tüütu.
Sellega seoses, ega kellelgil mõnda voodikarusselli üle pole?

Tõruke ei salli silmaotsaski sellist ebaõiglust nagu välisriiete selga panek (eriti tige on ta mütsi peale). Samuti ei ole aktsepteeritav kui vanemad tegelevad millegi muuga kui temaga või on ainult poole hingega asja juures. Vaja on maksimaalset pingutust!

Vot nii on lood siin pool sood.
(soos elavad krokodillid)