kolmapäev, september 26, 2007

Nüüd ma olen vana!

Mulle palju õnne, mulle palju õnne, palju-palju õnne soovime! Sooviimeee...

Tähh kõigile, kes mind sel raskel päeval meeles pidasid. Armsad olete mul! Aga ausalt pole kerge kui sul veerand sajandit turjal kõigub ja rõhub nagu kohvikott Brazileiru päikesest pargitud selga. Aga see-eest nii palju lilli... Ja nii palju puuvilju... Ja õnnesoove. Kui need peaks täide minema kõik, siis... Oi ja kallistusi muidugi ka. Teate, neist on mul ehk kõige suurem heameel!

P.S mul just turgatas pähe, et kas ma olen nüüd piisavalt vana, et end vanarahvaks tituleerida ja hakata vanarahvatarkusi välja mõtlema. Minus räägib ometigist puhas elukogemus... Või mis te arvate?

1 kommentaar:

Unistaja ütles ...

Ma arvan, et sinu elukogemuse juures võib kindlasti juba vanarahva tarkusi poetada :)