Pilveke pea pilvedes

Eile oli veel üks päev väikelaste seltskonnas. Ma pole just suurim lastearmastaja, aga mul polnud südant ära öelda abipalvele ja nii ma veetsingi oma väärtuslikku päeva mängides. Oi aeg, oi aeg. See oli väsitav.
Ühel hetkel otsustas väike Neti, et tema on haldajas ja küsis: "Pilveke*, ütle, mida sa tahad, ma täidan kõik sinu soovid?"
Oh, mu mõte läks kohe lendu. Mida ma soovisin siis? Ma tahtsin, et need neli rõhuvat seina mu ümbert kaoks ja kõikjal laiutaks soe suvi või vähemalt kevadki, et voodi, millel ma istusin madalduks ja muutuks pehmeks heleroheliseks ja maitsvaks (ma olen ikkagi lambuline) rohuvaibaks, et lühter laest muutuks päikeseks, mis paitaks soojalt ja pagendaks külma mälestuse ahistavatest kasukatest, et soolakas merehõnguline tuuleke viiks mu peast viimsegi kopitanud mõttejupi ja selle väikese armsa kuid kõrge palavikuga haldjakese asemel oleks minuga koos hoopis keegi teine. Armas, kuid kaugeltki mitte haldjas...
"Ma soovin jalgratast," ohkas Pille reaalsusse tagasi tulles ja sai tabureti.

* Ülejäänud pägalike jaoks olen ma Pilleke, aga Neti on mind alati Pilvekeseks kutsunud... Kas pole armas?

Sotsiaaluuring mustamäel

Täna ommikul, kui ma enne kukke ja koitu bussijaama poole suundusin, sain täieliku üllatuse osaliseks. Ei tea kust (ma kahtlustan taevast) oli ilmunud suhteliselt korralik lumi. Keegi oli öö jooksul isegi lumememme ehitada jõudnud! Haa, aga lumi hakkas kokku, nii et hoidke alt, lumesõdalane sai käe valgeks...

Seoses lume saabumisega saadeti mindki lastega õue lumememme ehitama. Saigi selle talve esimene ja teine memm valmis tehtud. Lund tuli selleks küll lausa kolme hoovi pealt kokku kraapida, aga ära tegime.

Täna tutvusin olude sunnil mänguväljakute kaudu lastele edastatava sotsiaalse sõnumiga. Lihtsalt olles Rererika ja Mooritsa saatjaks hakkasin ma igavuse peletamiseks lugema, mida kõike huvitavat turnimiskeskusele kirjutatud on. Ja seal oli nii üht kui teist põnevat. Esiteks sain teada, et Ardi on kohutavalt lahe poiss.
"Ardi oh Ardi"
"Ardi + Lisann = (südamekujuline märge)"
"Ardi saa meeldid vähemalt kahele tüdrukule keda saa tunned" (hiljem selgus, et need kaks tüdrukut olid Lisann, Triin ja Johanna)
Et illustreerida Ardi olulisust, oli liumäe külje peale joonistatud ka pilt Ardist, kuid ilmselt polnud selle žedöövri autoriks kumbki noorest südametemurdjast sisse võetud tüdruk, kuna Ardi karikatuur sarnanes pigem hakkkotletile kui don Juanile. Tekkis kahtlus, et portree autor oli hoopis Mihkel, kes vastupidiselt Ardile ei paistnud olevat eriti kõrges hinnas (Mihkel on ronimispuu andmetel nimelt loll).
Kusjuures sama temaatika oli riigikeele mittevaldajatele mõeldes tõlgitud ka vene keelde. Siin olid romanssi peakangelasteks Ljona, Oleg ja Saša. Kusjuures vene noored tundusid olevat tunduvalt kõrgemal arengutasemel. Seda võis järeldada kolmest asjast. Esiteks olid kirjutu tunduvalt kõrgemal kui eesti keelne tekst, teiseks tundusid noored olevat väga tugeva anatoomilise haridusega, miks muidu nii palju illustreerivat materjali huvipakkuvate kehaosade kohta ja kolmandaks olid nad ka palju osavamad värsisepad, enamus tekstist oli luulevormis.

Olles ammendunud turnimispuu pakutavast informatsioonist, suundusime kelgumäe juurde, kus minu harimine jätkus. Toon ära väikese vestluse, mida ma juhtusin pealt kuulma:
Rererika: "Oih, siin lumes on mingi kollane asi!"
Moorits (elutargalt): "Pole vaja seda kollast asja uurida, maailmas on palju kollaseid asju."

Mõelge selle peale!

Press ctrl-alt-del

Nii, õnnestus siis vennaraas Tartusse meelitada, et ta Jaanika arvutile elu sisse puhuks. Venda polnud keeruline siia saada. Tuli lihtsalt Tallinnast Tartuni väike peibutusrada teha, nii iga 5 meetri tagant midagi söödavat maha puistata.
Vend tuli, vaatas ja naeris. Selliseid kaste kui need siin polevat enam kusagilt saada - varsti saab vanakraami kauplustest nende eest kõrget hinda küsida.
Tegi format C, pani uued programmid peale ja arvuti on nagu uus!!! Tõsi, kiirust ei saanud küll kuidagi juurde!¤ (sellel masinal on küll poole rohkem mälu kui Pireti omal, aga seeeest on ta vähemalt poole aeglasem). Kannatlikku meelt on vaja, sest Jaanika arvuti puhul on tegu targa ja järelmõtliku masinaga, kes ei torma uisapäisa sündmustekeerisesse vaid armastab kõik enne korralikult läbi mõelda, kaaluda erinevaid aspekte ja siis veel natuke mõtiskleda ka filosoofilistel teemadel nagu mis on elu mõte või miks on juustus augud.
Kõige keerulisem hetk saabus siis kui tuli arvutile nime panemise aeg. mina ei osanud midagi välja pakkuda. Vend siis küsis, et kuidas ma arvutit tavaliselt kutsun. Kuradi kast, ütlen ma enamasti. Nii saigi arvuti nimeks Devil´s box.

¤ Ma mõtlesin, et kui aega saan, siis lahendan selle probleemi väikese ratta ja hamstrikesega instrumendi külge installeerimisega...

Udu ujub üle maa, liugu lasta veel ei saa...

Teen mina ommikul silmad lahti ja avastan õudusega, et keegi on minu toa aknad valgeks värvinud. No valged mis valged. Jooksen ruttu kööki. Seal on sama värvipotivandaal tegutsenud. Anna-Liisa ja Kaie tubades sama lugu - akna taga laiutab valge tühjus.
Mind haarab paanika.
Mida see tähendab?
Mida nad sellega näidata püüavad?
Kes selle kõige taga on?
Appi!

Ütlemata positiivselt meelestatud Pille

Tell me why I don´t like mondays...
Ehh, olen ma ka omamoodi loom. Kohe kui midagi valesti läheb, siis niu niu niu ja tembeldame kõik esmaspäevad mustadeks ja koledateks (see, et kolm juhuslikku järjestikust esmaspäeva on sattunud olema sellised nukra alatooniga ei tähenda ju tegelikult midagi). Alles see oli, mil ma lausa vihkasin kolmapäevasid. Nüüd on neist mingil imelikul põhjusel saanud minu lemmikpäevad. Ja reeded? Neid ei sallinud ma ka. Ja mis siis üle jääb? teisipäevad? neljapäevad? nädalavahetused? Ma arvan, et ka neist suudaks ma ilusasti oma vihatuimad päevad teha.

Aga mis siis oli tänases päevas halba? Lühidalt - istusin terve päeva oma segamini toas, ei näinud peaaegu ühtegi inimest ja kõik, mis ma alustasin ebaõnnestus. Kodumasinad tõstsid mu vastu mässu ja mina ei suutnud ülestõusu maha suruda. Minu imelisest veneteemalise kleidi ideest sai ilmetu kartulikotilõikega ürp, minu tintekas kadus ära ja mu pea valutab.
Kuid oodake, päev pole veel läbi. Ma olen küll väsinud nagu vana saabas, kuid ma võin suhteliselt suure summa peale kihla vedada, et ma ei jää magama. Keegi kavalpea on mu une ära röövinud. Tahaks tagasi. See oli väärt uni. Parim, ma ütleks.

Aga olgu, aitab negativismist, kella aeg näitab juba uut päeva, seega jätan oma pessimismi eilsesse, võtan kaissu...hmm...parema puudumisel Soola Sõbra, ja laulan endale:
"Olen omme parem kui olin eile
olen omme parem kui olin täna..."

Oleks pidanud ikka abijoonega vihiku ostma...

Ohh, mõtlesin, et toksiks igavuse peletamiseks selle praktikumiaruande arvutisse.
Aah, see oli viga. No ei saa aru, mitte midagi ei saa aru. Miks ma küll millestki aru ei saa?
Vajan desifreerijat!!! Kui leian inimese, kes murrab lahti selle koodi, siis võiks keegi protokolli Pruksile esitada ja allkirja nõutada...
Enne järgmist joomispidu, palun korraldada tulevastele kroonikutele galligraafia kursused!
(ja saate aru, siin räägib inimene, kes on kogu elu pidanud omi ja võõraid käekirjasid lahti murdma, kuna tema lähikondlastest pole mitte keegi hõbepastakas käes sündinud...)

Tipp ja Täpp all in me!

Ehh, kui te mind praegu näeksite, siis te mind ära ei tunneks.
Ma olen tipitäpitipiline. Natuke kollasied täppe ja natuke punaseid täppe ja natuke siniseid täppe ja hirmus palju valgeid täppe. Ei, ärge nüüd arvake, et ma olen omale mingi kohutava nakkusliku lööbe muretsenud. Ei ole. Lihtsalt mördiööbik oli jälle töös. Värvisin õe uues armsas korteris seinu. Et oleks põnevam, värvisin kõik seinad isevärvi ja paar triipu tegin lisaks oma nina peale ka. Sõjamaalingumõttes. Ja need täpid??? Need on lihtsalt moes praegu.
Aga ega see värvimine lihtne polnud. Magamata öö tegi oma töö, ääre pealt oleks värvirulli kaissu võtnud ja magama keeranud. Aga värvirull pole parim kaisuloom, uskuge mind.

Ehh,
ma ei oska täna kirjutada.
Hea meelega kirjutaks taevast langenud laia lebra hullutavast mõjust inimkonnale või siis sellest, kuidas kallid kaaskannatajad vaid õnneliku juhuse läbi tuvipraest pääsesid või siis sellest kuidas unenäoPille ja pärisPille kohad ära vahetasid või siis nostalgilisest hommikust prostokvašini külas või siis kaduvate kustutuskummide müsteeriumist või millest iganes.
Aga näe, ei oska kirjutada.
Lihtsalt ei oska.
ei oska.

Teisipäeva õhtune ohver ühiskonna hüvanguks

Olukord selline: Pille istub arvuti taga ja joonistab miskit mägraurgu vms. Tähtaeg hingab kuklasse, nii et ajab lausa soengu sassi. Järsku käib tirilumps ja oi näe, Kalev saadab emmessennivahendusel temani oma särava naeratuse (uskuge mind, isegi internett ei suuda vähendada seda sära). Ja mis järgneb naeratusele? Loomulikult sünnipäevakutse.
Pille mõtleb, mida teha. No tõesti ei viitsi end kodust välja ajada, ilm on külm, ilm on tuuline, ilm on märg, Kalev elab tartu mõistes peaaegu teises maailma otsas. Pille mõtleb, et kui ta läheks, siis jääks ta oma tööga raudselt ajahätta, mõtleb, et ta võiks selle asemel koristada, mõtleb, et ta võiks sel ajal isegi õppida (Pille on naiivitar). Pille leiab tuhat vabandust, miks ta minema ei peaks.
Ja siis avastab Pille järsku, et ta mõtleb ainult seda, mis kõik jääks tegemata, kui ta läheks. Aga kui ta ei lähe? Mis siis juhtub?

Pille mõtleb hetke, keerab salli ümber kaela ja astub otsusekindlalt uksest välja.

(Saate ju aru, ma ei suudaks endale hiljem otsa vaadata, kui ma jätaks minemata sellisele paljulubavale üritusele. Kes teine valgustaks teid hiljem toimunust ja tooks sellega teie ellu pisukese päikesekiire. Ühiskonna heaolu nimel valmis kõigeks!!!)

Praegu aga valutavad kõik muigeallasurumiselihased.

Teadaanne

Kolmapäeval taas Vaksali punkris võimalik süüa saada. Pille teeb süüa, nii et söömine täiesti omal riisikol. Toit kui selline valmib orjenteeruvalt kell 19.28.
Suure tõenäosusega on lootust saada miskit riisist ja miskist linnust koosnevat rooga. Kui kellelgi on erisoove nende omavahelise paigutuse osas, siis andke aga julgesti teada...

Materjaalse maailma tühisusest...

Nii, nüüd on mul raha lõplikult otsas (kui jätta arvestamata see 4.55 mis pangas kinni on).
Andke nõu, mis edasi teha?
Mõeldavad variandid:

Aaa - elan nagu tõelisele vaesele üliõpilasele kohane õhust ja armastusest
Bee - elan õhust ja alkoholist (no olgu mul raha nii otsas kui tahes, alkoholi jaoks ikka miskeid säästuressursse leian)
Cee - elan armastuset ja alkoholist (sest õhk võib olla saastunud nt)
Dee - käin ringi lusikas taskus ja kus iganes mõnda pudrupotti näen, sinna oma lusika ka sisse surun (ehk parasiteerin sõprade ja muidu heausklike najal)
Eee - lähen otsin endale töö (eeh, seda siiski mitte)
Eff - tõstan minutihinda... (e siis enam ei saa 30 eeklooma eest ikka mitte midagi (7.50- st rääkimata) isegi mitte äpi aueri ajal)
Gee - Kirjutan proposali (Gimme some money, because I am just such a nice person (ask my friends if you don´t believe))
Haa - Haa!!!
Iii - Müün Emajõe ärikeskuses kõik enda asjad maha (kas kellelgi on soovi mingit asja omandada, ainult täna eriti soodsa tutvumishinnaga).
Jott - Müün Emajõe ärikeskuses kõik Jaanika asjad maha
Kaa -Lähen viiulikohvriga panka
Ell - Lähen ilma viiulikohvrita panka ja võtan välja ülejäänud õppelaenu (aga seda teen ma küll alles tõelise häda korral, kui ükski eelmistest variantidest ei täitnud oma eesmärki)
Emm - muu

Nii et andke nõu, millega alustada?

P.S Õde ja Harald käisid siin. Viisid ära suurema osa oma asjadest. Nüüd istun tühja toa keskel ja mõtisklen materjaalse maailma tühisusest.
P.P.S Oo ei, nad viisid mu viinapitsid ära!!!! Materjaalne maailm ma tahan sind tagasi!!!

Botaanilised mõtelused

Ma olen siin mitu päeva mõelnud.
Elu on ikkagi lill.
Ma üritan nüüd selgeks saada, et milline täpsemalt.
Kindlasti pole tegu mingi aretatud kultuurlillega, mis on ilus kui unistus aga millele hooleta jäädes muutuvad juba pisemadki temperatuuri kõikumised hukkavaks (öökülmadest rääkimata). Pigem mingi metsik lill. Mingi väike okkaline taimeke, mis kasvab kusagil kõrbes ja näeb välja kui aedniku õudusunenägu, kuid mis kõikidest tingimustest hoolimata ootab vihmahooaega, et siis korraks õide puhkeda. Või siis miski taim, mis kasvab kiviklibusel rannal ja on jää, lainete ja tuule räsida, millel on imepisikesed ja peaaegu märkamatud valged õied, mis lähemal uurimisel osutuvad uskumatult kauniteks.
Või nagu võilill, sa võid seda juurida nii palju kui tahad, ikka ilmub ta kusagilt välja. Visa lilleke. Või nagu meie hullunud bambus, mis on veel hullem kui võilill.

Elu on umbrohi!!!

Tõmbetuul kahe kõrva vahel

Ehh, niimoodi ei saa.
Minust on saanud tõeline tuulepea. Ükski asi ei seisa meeles. Varsti pean endale telefoni hakkama meeldetuletusi kirjutama, et Pille, nüüd on aeg süüa ja Pille, äkki koristaksid toa ära ja Pille, peale maksmist võta kaup ikka ka kaasa ja ikka samas vaimus edasi. Hea, et ma veel hingamist ei ole ära unustanud. Väga tugevate keskendumisprobleemidega tõesti.
Ja üldse, kuidas oh kuidas peaks ma olema võimeline oma proposalit kirjutama kui minu mõtted mitte kuidagi ei suuda õppetöö juures püsida. Kui aus olla, siis ei suuda nad millegi muu juures ka püsida, lippavad ringi nagu segased.
Joonistamisest ei tule ka midagi välja. Olete kunagi proovinud kõrrepõldu joonistada? Ei soovita kah. Krdi keeruline. Kui see pilt kunagi miljoni aasta pärast valmis saab, siis on see üks suur sigrimigrisurramurra, kahe sinise laiguga.

Korteris valitsevatest ohtudest

Ehh, nad* tahavad minust, alko-hoolikust, teha alkohoolikut (oht nr 1).
Kuidas muidu seletada seda, et nad mulle järsku heast peast veini annavad. No üks variant on see, et seda nimetatakse tuimestuseks. Nimelt tekkis minu meditsiinilise haridusega korterikaaslasel põnev idee, et võiks näiteks minu jala seest klaasikillu välja opereerida (selle sain ma siis kui meil siin see finantsdendroloogide seminar toimus). Minu protestikisast ei tehtud väljagi ja väite kohta, et see on nii pisike klaasikild, öeldi vaid, et nad võivad alati ka suurema sisselõike teha (oht nr 2).

Appi!
Kuhu ma sattunud olen?
Peab vist jälle linna peale hulkuma minema. Viimasel ajal kipub see väike toake mulle kuidagi kitsaks jääma. Klaustrofoobia alge (oht nr 3)? Värsket õhku on vaja. Ruumi tiibade sirutamiseks on vaja. Valgust on vaja (tänavavalgustus sobib ideaalselt)

* Nende all, mõtlen ma oma kalleid korterikaaslasi.

Lugu sellest, kuidas Tühjast Tähja tehti ja Tähjast uuesti Tühi tehti...

Nii, minu eilne päevatöö oli koostada ettekanne oma kraadiõppe töö kavast. Sellest, mida mul pole. Kujutage ette kui tore on rääkida 5-10 minutit sellest, et sul pole millestki rääkida. Selleks peab ikka äärmiselt osav olema. Mina olen ainult natuke osav. Aga no 3-4 minutit soravat juttu oma olematust tööst suutsin ma ikka ette kanda.

Ehh, ma olin oma ettekandega päris rahul, aga siis hakkasid minu suured sõbrad minu krdi kraadiõppe olematu töö kohta küsimusi esitama. Minu suur lemmik Herr Habicht ees otsas. Ta üldiselt ei käi neil õppetooli seminaridel, aga siis kui mina esinen on ta nagu kiuste kohal. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, et kumba ta rohkem vihkab, kas mind või muda. Aga kindel on see, et ta meid ei armasta ja ausõna, meie teda ka mitte. Igatahes järgmisel korral kui ma hakkan muda kärsatama, siis üks on kindel, ma panen iga kord ahju peale sildi, et pühendusega Habichtile või tervitused Pillelt või midagi muud sellist, et ta ikka aru saaks, et see hais on suunatud konkreetselt tema vastu.
Mis ta siis tegi, et minus sellist kättemaksuiha äratas. Ta küsis nagu miljon mõtetut ja täiesti ebanormaalset küsimust. Kui minu ettekanne kestis umbes 3 minutit, siis küsitluse osa kestis 30 minutit. See oli omamoodi lõbus. Ma küll ei osanud ühelegi H küsimusele vastata, kuna ta lihtsalt ei esita ju normaalseid küsimusi, aga nalja sai sellegi poolest. Kõigepealt läksid Hellat ja Tenno omavahel vaidlema, siis läksid nad Habichtiga vaidlema ja siis vahepeale peedistati mind ka natuke, no et anda asjale värvi või nii.
Ja kogu selle jama tulemus? No tehti ettepanek, et ikka teha pilootprojekt ja uurida järelvalmimisaunasid ja tuleks ikka oma aun kuhugi teha ja kuna Toomemägi on ülikooli maa, siis leiti, et see oleks parim koht. Nii et kui tulevikus hakkab toomemäelt levima kahtlast lehka, siis mina pole süüdi. Nõus.
Aga masendav oli see ettekanne. Ajas jooma lausa. Aga seekord läks ästi. Selles suhtes, et ma ei pidanud Soodaga kahekesi jooma (uskuge mind, see on veel hulem kui üksi joomine).
Ja siis veel see mardipäev. Istusin terve õhtu pimedas ja vaikuses ja kuulasin kuidas teiselpool lukustatud ust Mardid sissesaamist nõudsid. See oli hirmutav.
Muide, see oli üle mitme aasta esimene kord, kus mina isiklikult kommi kerjamas ei käinud. Tavaliselt ei jäta ma ju ometi tasuta kommi saamise võimalust kasutamata.

Täna ommikul toimus taas äge võistlus kohusetundega. Või mis ta nüüd nii äge oli. See võitlus oli juba võidetud mu sees. Lihtsalt miski poleks suutnud mind täna sundida oma mugavat voodit hülgama. Eriti mitte vene keel. Kindlasti mitte vene keel.

Nüüd aga hakkan koostama oma rahanõuet:
Please, gimme some money, because I am just so nice person (ask my friends, if you don´t belive).

Sugulased vist...

TMNT

Mida küll arvata õppejõust, kelle pluusil ilutseb kiri:
Sex without heart

Olgu kuu või valus valge...

Kas ma olen kuidagimoodi vihastanud seda kedagi, kelle iganes tujudest sõltub minu päeva kordaminek või olen lihtsalt kogu oma õnnenormi juba varasema õnneliku eluga ära kulutanud või milles küsimus? Aga see pole ju loogiline, et ühe päeva jooksul apsoluutselt kõik viltu veab.
Saate aru, isegi pood nimega Õnnelik juhus oli kinni, kui ma sinna minna tahtsin. Sellise nimega pood ei tohi kinni olla. Mitte täna, aga näe oli.

Vägisi viltu veab...

Lohutan end sellega, et hullemaks ikka enam minna ei saa (see oli praegust väljakutse. Ses suhtes, et on teadatuntud tõde, et kui nii öelda, läheb ikka hullemaks ja las siis tulla kõik hull korraga. Olen praegu veel küllalt tugev jaksan kanda veel paar lööki-nööki). Ei saa ju (Pille haarab metallvarda ja läheb mäe otsa äikesjumalaid sõimama)! Halvemaks ei saa mitte kuidagi enam minna! Haa!! Laku panni!!!

P.S Kas keegi usuks, kui ma omme väidaks, et mu koer sõi minu kodutöö ära???

Lilled, Päike, heinamaa.... ja muda kõrvuni

"Hehh. Jälle tagasi," mõtles Pille oma hiiglasliku koti ja kolmjalgse teleskoobiga viiendale korrusele ronides. "Uskumatu."

Mendelejevi linnakeses käidud nii mis niuhti. "Mendelejevi linnake? Mis koht see veel on?" imestate teie.
"Kuressaare loomulikult" vastan mina üllatunult kulmu kergitades, nähes teie nägudel ikka veel laiutavat arusaamatust, seletan veidi lähemalt. "Vaadake. Kuressaare kesklinnas asub soomusrong nimega ferrum. Praeguseks on valminud ka aja maja, mis oma vaskse läike tõttu on saanud rahvasuus hüüdnimeks cuprum. Linnaelanikud peavad hinge kinni, et milline element Mendelejevi tabelist järgmisena ette võetakse. Aluminium? Argentum?"

Aga kodus oli äärmiselt tore. Ma polnud ammu tundnud korraga nii suurtes kogustes soojust, heatahtlikkust, ühtekuuluvust ja naeru. Kodus on alati lõbus. Meie pere vist ei oskagi teisiti. Naerdakse iseenda üle, naerdakse teiste üle. Selline sundimatu õhkkond. Ema-isa pulmaaastapäeva pidu oli ka selline kohutavalt armas üritus. Mul ikka on kellest eeskuju võtta.

Lisaks pidutsemisele sai muudki tehtud. Nt pesin ära kõik peojärgsed nõud. Mina ei mõista, meid oli seal kõigest 10 aga nõusid oli nii palju nagu oleks vähemalt 300 inimest olnud. Ilma päkapikkudeta oleksin täitsa hätta jäänud. Kuna mul aga on need väikesed abilised kaasas, siis jäi aega ülegi ja ma sain minna lapsepõlveradadaele hulkuma. Oo õnnis aeg see kauge noorus (mis ei tähenda, et ma seda aega taga igatseks. Ma olen otsustanud, et praegu ongi parim aeg elamiseks).

Ahjaa, ema rääkis oma Türgi reisi muljetest. See oli lohutav. Nüüd te jälle imestate, et mis saab olla lohutavat selles, kui sulle rõskel ja külmal sügisõhtul räägitakse sellest kuidas iga päev 4 korda ujumas käidi, saunas vedeleti ja päikest võeti (ja ei saa mainimata jätta ka seda, et tarbiti ohtralt hüvesid, mida pakub tasuta baar)? Aga lohutav on see osa, et neil oli kohutavalt lõbus. See annab lootust, et kui mina olen poole vanem kui praegu, et ka siis võib vahel lennujaamas pakikärudega rallit sõita, mööda purskkaevusid turnida ja muid lollusi teha.

Näitasin muuuseas kodustele ka seda, mida ma siin ülikoolis õppinud olen. Väike žongleerimisetendus võeti väga soojalt vastu ja soovitati õpingutega ikka jätkata. Nii võivat lapsest veel asja saada.


Igatahes kodus oli kena ja ausõna, ma poleks pidanud tagasi tulema. Tänane päev läheb tervelnisti mahakandmisele. Esiteks meeletult pikk ja ebamugav bussisõit, siis blogi plokib, siis kodutöö kadunud, siis ei saa ma oma koduste ülesannetega hakkama, siis jätab juhendaja mu saatuse hooleks, siis hakkab arvuti vilistama, siis kaovad igasugused ilusad illusioonid tulevikust ja nüüd ootan põnevusega, et mida oh mida sel päeval mulle veel pakkuda on???

URRRRRRRRRRRR
URRRRRRRRRRRR
URRRRR

urrloom is back, mean as always and twice as ugly

Protsendiprobleemid

60%????

See on ju selge liialdus.
Kui jätta välja geograafiline ja ajalooline aspekt, siis milles seisneb minu ja Mpsi sarnasus?
Lisaks sellele, et meie varjatud teineteisevihkamine on nüüd avalik? See ei saa ju hõlmata nii suurt protsenti meie olemustes.

Ei ma ei mõista.

Ebareedepärane verb

On reede ja ma olen just elanud üle oma kõige vihatuma loengu, mille eesmärk näib olevat mind teadusest võimalikult kaugele juhtida. Ja see eesmärk täitub neil esmaklassilise eduga. Iga kord loengust lahkudes on mul tekkinud soov oma üliõpilaspilet prügikasti visata (olmejätmed suure tõenäosusega) ja minna kuhugi ästi kaugele ja ilusasse kohta, kus ei pea mõtlema vesinikdisulfiidigaasifaasiosarõhumuutustele ebastabiilses keskkonnas. Huhh. Siiamaani on mind seda tegemast takistanud vaid tõsiasi, et üliõpilaspilet tagab soodustuse sinna kaugesse kohta sõitmiseks ja nagu juba teate siis vaevlen ma mõningastes majanduslikes raskustes.

Seda enam on imestama panev, et selle üritusega täna ei kaasnenudki minu tujulangust. Kannatan ikka veel selle eufooriajärelmõjude all. Kuigi kannatamine on vale sõna. Naudin seda lahedat pohhuismisugemetega rõõmsameelsust seni kuni võimalik. Ja elu on ilus. Ja ilm on ilus. Uskuge või mitte.

Ahjaa, lähen koju.
See on alati positiivne näitaja olnud.

Laisk Loom otsib tööd...

Nii, hoolimata inetrneti inhibeerivast mõjust (nett takistab nii joonistamist kui pildi ülesriputamist) on minu viimane pilt siiski valmis ja netis üleval (suur tänu skännmeister Kätlinile). Ja ei pildil pole kujutatud rebast (kuigi tuleb tõdeda, et teatav sarnasus eelmainitud loomaga ju on aga panete tähele, rebased ei roni puu otsa ja Laisal Loomal pole sabaots valge)


Vaatasin kogemata täna panka. Raha on otsas. Kas keegi ei tea tööd, kus midagi tegema ei peaks, aga palka saaks? Või no olgu, ma võiks ju hädapärast midagi teha kah, aga vaba graafiku alusel, ehk täpselt siis kui tahan.

Aidake vaest Laiska Looma

See on sest, et tõusen vara...

Äratuskell ei suvatsenud mind täna ommikul keset kõige magusamat unenägu millegipärast äratada. See tuli mulle üllatusena, mistõttu ma ärkasin, et uurida, milles asi. Jälle mingid paranormaalsed nähtused. Põhjus võis muidugi olla ka seles, et ma olin äratuskella eelnevalt kinni pannud, minus ei või kunagi ülemäära kindel olla. Aga täiesti kaalutav on ka võimalus, et see va äratuskell lihtsalt üritas mulle käkki keerata, ta on juba tuntud õelhing.
Aga haa, lakkugu panni.
Mina igatahes ei lasknud end sellest heidutada. Kui ma avan kell 7.49 silmad, siis on mul aega maa ja ilm. Kell 8.08 istusin igatahes juba venekeele klassis ja üritasin välja lugeda, et mida põnevat see Triin mulle töövihikusse kirjutanud oli. Kooli minekuks kulub mul kekmiselt 10 minutit, nii et 8 minutit söömise pesemise riietumise ja muude ommikuste tegemiste jaoks (mille hulka kuulub kindlasti hommikuvõimlemine) on tegelikult rohkem kui ma vajan. Ma olen võimeline ka palju lühema ajaga uksest välja tormama. Kõige kauem võtabki aega otsustamine, et kas ma pmt jõuan või mitte. Tegelikult on küsimus selles, et kas ma pmt viitsin või mitte.

Kusjuures minu puhul kehtib veel see, et mida vähem mul aega on, seda suurema tõenäosusega ma loengusse ka jõuan.

Häpili ever äfter???

Kui minu elu oleks muinasjutt, siis teisipäeviti oleks ma okasroosike. Ei, mitte selle pärast, et teisipäeviti ärataks mind printsi suudlus* või et ma tunneks end teisipäeviti miskipärast eriliselt ilusa andeka ja botaanilisena** vaid sellepärast, et see on see päev, mil mind tabab meeletu 100 aasta pikkune uni. Ja nii igal teisipäeval.
Vaadake asi on selles, et igal inimesel on mingi kindel kogus und, mille ta peab täis magama. Mina olen oma unekoguse jaganud nädalasteks portsjoniteks. Kuna mul aga äärmiselt erinevatel põhjusel*** õnnestub vähemalt pooled ööd üleval olla, siis minu unenädala lõpuks koguneb meeletu kogus talitsematut, pakitsevat, kärsitut ja realiseerimist nõudvat und. Juba esmaspäeva õhtuti tunnen end vana ja väsinuna. Teisipäeval veedan ma aga suurema osa päevast magades. See tähendab loomulikult seda, et alates kolmapäevast olen ma jälle kontaktivõimeline ja aktiivne. Kuna selja taha on jäänud mitu kohutavalt unevaest ööd ja täna on ikkagi teisipäev, siis võite ise arvata, millega ma päev otsa tegelenud olen ja millega ma kohe edasi tegeleda kavatsen...

* aga kui keegi teab mõnda printsi, kellel teisipäevad vabad, siis võite ta minu juurde juhatada.
**mis tuletab meelde, et lilli peaks kastma
***põhjusteks võivad olla: voodiga mitte samas ruumis asumine, voodiga mitte samas linnas olemine, mõni magamist takistav tegevus (lugemine, laulmine, lobisemine, joomine, jooksmine, jalutamine võite jätkata loetelu ükskõik, mis mine-lõpulise sõnaga),ilusad unenäod, veel ilusamad unenäod, imelikud mõtted, veel imelikumad mõtted ja ikka samas vaimus edasi.