pühapäev, juuni 12, 2005

Pille nägemus matkast

Nii jälle üks valge laik Eestimaa muidu suht värvikirevalt kaardilt kadunud. Seekord ilmus sinna valge laigu asemele selline naissaare kujuline roheline laiguke.
Nii et kurikuulus ja kaua planeeritud Naissaare retk, mille toimumine oli vahepeal finantspõhjustel kahtluse all, on nüüdseks läbi.
Taas on tegu matkaga, mida on võimatu kirjeldada, kui ise kohal polnud, siis jäid nii paljudest emotsioonidest ilma (ja tuleb mainida, et suur osa emotsioone olid positiivsed (kui üks välja jätta)). Aga no natuke võib ju teilegi vihjeid teha. Siin siis matka läbivad märksõnad (esitusjärjekord on totaalselt suvaline):
  • Sääsed - sääsed on seal saarel targad. Nad ei pinise kõrva ääres nagu mandri sääsed, kes justkui piniseks sulle enne kõrva, et ma nüüd tulen, ma nüüd tulen, pane veri valmis. Naissaare sääsed löövad ikka kohe hambad sisse ja imevad su ühe hooga verest tühjaks :D
  • Meri - Aaaaaah, selle mere pärast võiks sinna jäädagi. Esialgu arvasin, et tegu on miski needusega, et mu riided kogu aeg märjad olid, aga samas kui vaadata kuidas kogu aeg mere poole tõmbas...no pole ime ka. Ja ujumas sai käidud. Oh neid kilkeid ja naeru! Võin ka meres ujumise koha peale risti ää teha. Ja ei olnudki ju nii külm või mis?
  • Liiv - See oli miski liivaneedus kah. Telgi panime justkui Sahara kõrbe, igatahes oli telgis rohkem liiva kui meres vett. Ja minu sokkides oli liiva ja miu kotis oli liiva ja minu tenkades oli liiva ja minu vorstileiva vahel oli liiva ja minu kõrvad olid liiva täis ja minu silmad olid liiva täis ja kui on veel mõni koht, mis mul mainimata jäi, siis äärmiselt suure tõenäosusega oli seegi liiva täis. See võis olla tingitud ka sellest, et ma olin kui laps kes mere äärde sattunud - kaevasin auke ja ehitasin liivalosse. Tahan väikest kühvlit, reha ja naftapuurtorni!!!
  • Kivid - Kivid olid ägedad. Suured. Teate ju, et pille ei saa rahuliku südamega edasi elada kui ta pole iga kivi otsa roninud, mis teele jääb. Nii juhtuski, et iga vähegi nime väärt kivi, mis tänu Kalevipojale, Vanapaganale, Suurele Tõllule ja Leigerile oli Naissaare randa sattunud sai minu poolt vallutatud. Ja siis ehitasin ma kivist torni. Ja Merike lõhkus selle ära. Urr, urr, urr. Teinekord ehita endale oma torn ja lõhu seda palju tahad! Siis mängisin ma veel oma lapsepõlve lemmikmängu -> kivilt kivile hüppamist. Vanasti ma kujutasin ette, et kivide vahel on laava või kurjad krokodillid või midagi säärast jubedat. Igatahes äärmiselt tore mäng. Seekord oli kivide vahel küll liiv, aga see oli vesiliiv vähemalt kui mitte kuri inimsööjaliiv. Ellu jäin. Haa! Kes on parim kivilkargaja?!?
  • Libedad vorstid - siin pole vist seletust vaja
  • Patarei nr 5 - ja kitsarööpaline raudtee ja miinilaod ja miinid ja pommid ja muu säärane kraam, mida naissaarel ikkagi leidub
  • Nordea - Ainus saarel esindatud pank.
  • LEBO - need paar haprat hetke, mil me ei vantsinud rasked kotid seljas, varisesime väsinuna liivale ja tõmbasime hetkeks hinge ja siis jälle teele!!! Ei mingit puhkust, ei mingit palli/kaardimängu, ennustamist. Isegi minu uut taskumalet ei mängitud (kusjuures ma ei võitnud kairit kaks korda)
  • Eepos - kirjutati ümber. Selles on nüüd palju mõjutusi kaasaegsest eesti poppmuusikast, klassikalisest vene poeesiast ning samuti aegumatust lõuna-ameerika seebiooperitest.
  • Plekk-kruusi-müsteerium - kujutage ette. Kas teie arvates on võimalik, et kahe päeva jooksul jõuab peaaegu et tuliuus kruus seisu, kustal on kaks peaaegu et auku sees. Kuidas??? Söövitav merevesi?
  • Vihmatantsud - ilmselgelt olin mina kõige täpsem vihmaennustaja. ma pean endale miski auhinna välja mõtlema.
  • Paanikad - iga antukese aja tagant oli mingi suurem paanika. miks muidu mu paanika šokolaad nii kiiresti otsa sai...

Kuhu siis järgmisel korral? Ideid?

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

No Pille, ma ju palusin andeks, ei saa ma sinna midagi parata, et see vastik laps minus just tol hetkel pead tõstis. Ta vähemalt ei kisa ega jonni, ta lihtsalt armastab kivisid loopida... Sry.
Ja liiv on tõesti uskumatu, seda on siiani kõikjal! Liivavaba elu tundub möödunud aegade unenäona.

maailmaparandaja ütles ...

Hehh, nagu ma ei saaks aru tegelikult. Aga minus on peidus veel ullem laps. Ei kisa, aga jonnib seeeest kõvasti ja on kohutavalt kiindunud oma kivitornidesse. Õnneks pole kunagi hiilanud vihapidamise võimega.