esmaspäev, juuni 27, 2005

...kaardilt seda paika ei leiai, aga kui hea õnne korral võid sinna sattuda...

Jaa, jaanituli oli täpselt nagu Viru valge reklaamis - väike lõke, sõbrad, meri - kõik mida hing ihaldada võib. Reklaamist eristas vaid see, et Viru valget polnud. Seeeest oli aga kohutavates kogustes muide joovastavaid jooke (millest terve hunnik küll alles jäi) ja maitsvaid sööke (siinkohal tasuks ära mainida, et salati sibulatükeldusaste oli minu arvates lihtsalt imeline).
Aga nüüd veidi täpsemalt. Hoiatan, see tuleb suht pikk sissekanne ja kui te lugeda ei viitsi, siis saan teist täiesti aru. Aga teie peate minust ka aru saama. Ma unustasin oma pärispäeviku Tartusse ja kuhugi ma lihtsalt pean ju oma raske elu üles kirjutama.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest kuidas Pille Gotfriedi ja Soodaga praami peal istusid ja Saaremaa poole sõitsid. Ega selles midagi erilist polnud, aga lihtsalt imestusväärne oli see, et me kõik kolmekesi praami peale mahtusime. See oli Saaremaale jaani tähistmaa tulevaid läbustajaid lausa kuhjaga täis. Tugevama tuuleiili korral puhus tuul kuhja otsast paar inimest alla, need siis ujusid lihtsalt järgi. Märkimisväärne on see, et kõik praamilolijad polnudki purjus. Lisaks meile kolmele oli veel neli kainet (tõsi küll, kaks neist olid imikud, üks oli bussijuht ja neljas oli ilmselgelt lihtsalt õnnetu juhuse tõttu oma etanooli pudelikese ära kaotanud ja otsis seda nüüd mööda praami paaniliselt taga).
Kui kogu see rahvamass Kuivastus praami pealt maha astus, vajus saar kohe paar sentimeetrit sügavamale. Mina isiklikult üritasin end võimalikult kergeks mõelda, et saare uppumist päris minu süüks ajada ei saaks.
Sadamas nägin mina Mpsi seismas (tegelikult märkas Sooda teda esimesena). Üritasime siis Gotfriedi rattaga sõitma õpetada (ta pole kunagi varem ratta seljas istunud, kujutage ette), aga tema jalad, mis on häbivaarselt lühikesed, ei ulatunud pedaalideni. Ja nii me läksimegi, otse otse otse, paremale, otse otse otse, paremale, otse otse otse, väravalst läbi ja paremale, otse otse otse ja väravast läbi. Ja jõudsimegi Mpsi residentsi.
Nüüd algas raske töömehepõli. Nagu juba mainitud, siis sibulatükeldus oli minu töö. Nii hästi tükeldatud!!! Selle tundis kohe kaugelt ära, et Pille tehtud. Kes teine lõikaks sibula neljaks ja ütleks, et ongi tükeldatud. (ja kui keegi arvab, et tükid olid näiteks liiga suured või vale kujuga, siis teadke, nii ongi praegu moes).
Ja siis sai ujuma mindud. Mmmmmmmmeri. See oli imetore. Hirmsasti tõmbab selle vee poole. Vesi tõmbab minu poole ka. Või veel rohkem minu käterätiku poole. Ma kohe ei teagi keda süüdistada, et mu käterätt oli märg juba enne seda, kui ma end kuivatama jõudsin hakata.
Peale ujumist tuli väike kodulooline loodusteemaline matk. Äärmiselt meeldiiv. Siin pole muidugi midagi imestada. Esiteks võiks ma metsas niikuinii lõpmatuseni hulkuda ja eriti tore on kui keegi räägib sulle ka kus mis ja miks on. Igatahes jätsin ma kõik faktid hästi meelde. Eriti hästi jäi meelde see kaev kuhu mind uputada üritati (järgmine kord Mps, kui üritad must lahti saada, siis pead osavam olema).
Lõpuks hakkasid ka teised jaanitulelised saabuma ja pidu võis alata. Väike lõke Pillelembese suitsuga (küsimus on selles, kas suits tuleb alati sinna, kus seisab Pille või õnnestub Pillel alati seista sinna, kuhu poole tuleb suits?) oli äärmiselt armas. Ja minul oli äärmiselt lõbus. Mul on muidugi enamuse ajast äärmiselt lõbus (kui mul just äärmiselt igav pole). Pool ajast naeran ma isekeskis oma mõtete üle. Selleks peab ikka Pille olema, et selliseid mõtteid mõelda, mis isegi iseennast naerma ajavad, aga see pole see, millest ma praegu kirjutada tahtsin.
Mina tahtsin kirjutada hoopis sellest, et ega üks õige jaaniöö ilma märjaks saamiseta ei möödu ja kuna Mps meile kuidagi vihma organiseerida ei suutnud, siis tuli ujuma minna. Öösel ujumine on mulle alati meeldinud. Ainult tavaliselt kui ma öösiti ujumas käin on ikka pime ka. Jaaniöö teatavasti ei saa just erilise pimedusega hiilata. Isegi kõige hämaramal hetkel nägi peaaegu et laulikut lugeda. Sellest võite järeldada, et toimus ka laulmine, millest võite omakorda järeldada, et pidu loeti Pille mõõdupuu järgi kordaläinuks. Kunagi, kui ma veel noor ja ilus olin, siis lauldi ka meie perekonna (või pigem suguvõsa) jaanituledel ja kõigil muudel üritustel samuti. Kahju, et see komme on nüüd ära vajunud. Mina kui esimöödalaulja ei suuda sellega kuidagi leppida. Seda enam tervitan ma meie gängi laulupidusid!
Vanarahvas räägib, et kes jaaniöösel kastega oma nägu peseb, see jääb igavesti nooreks ja ilusaks. No mina nägu ei pesnud, aga seeeest saavad mu jalad ka aastate pärast olema eriti ilusad ja noored, kuna hommikul jaanituleplatsilt lahkudes tuli meil läbi minna rinnust saadik kõrguvast kasteheinast, mis oli määäärg.
Kiire võitlus voodikohtade pärast (mina võitsin loomulikult) ja saigi silm looja lastud. Aga kuna seesama vanarahvas räägib, et kes jaaniöösel üle kolme tunni magab, on laisk, siis ärkasin hommikul vara (kell üheksa on vara minu jaoks) ja läksin hulkuma. Tiirutasin ümbruskaudseltel teedel ja radadel niikaua kuni leidsin end jälle ujumast. Kõik teed viivad mereni. Kas pole kahtlane? (minu hüpotees on selline, et see fenomeen võib olla tingitud sellest, et muhumaa on saar).
Pikk hommikusöök. Minu arust istuti seal laua taga tunde, enne kui otsutati lõpuks õue üle kolida. Ja algas suur lebo. Tegelikult oli mul olnud plaanis juba hommikul vara jalga lasta, aga ei raatsinud sealt kuidagi ära minna. Kella kahe paiku või nii saabusid mu vanemad saare peale, aga ma ikka ei läinud ära, õhtul tuli mu õde saarele ja ma ikka ei läinud ära, vaid tüütasin kohalikke elanikke. Miks? Siin on kaks varianti, üks tõenäolisem kui teine. Mulle kas meeldis seal kohutavalt ja ma oleks sinna suurima heameelega veel määramatuks ajaks jäänud või siis oli tegu sellise keerulise juhusega, kus ma lihtsalt pidin Mpsi juurest poliitilist varjupaika otsima ning ennast valitsuse vägede eest varjama kusagil, kust keegi mind otsida ei oskaks (ma nimelt tean liiga palju. Ja Neile ei meelid, et ma tean ja Nad on valmis tegema ükskõik mida, et ma selle ära unustaks, isegi kui ma sellega seoses ka kõik muu (nt hingamise) unustaks). Ei teagi, kumb siis tõeliseks põhjuseks võis olla.
Aga kui nüüd aus olla, siis ega me koguaeg ka ei lebotanud. Natuke sai ikka üritatud kasulik ka olla. Võtame näiteks puuriida. Mind küll huvitab, kui kaua see püsti seisab (mina omalt poolt andsin kõik, mis minu võimuses,et õõnestada selle tasakaalu) Kui ma sealt lõpuks lahkusin, siis see veel seisis. Ja heina sai ka tehtud (hästi natuke, aga siiki). Lapsepõlv tuli meelde. Siis sai ikka tihedamini reha käes hoida. Igatahes kui kellelgi peaks veel kunagi miskit sorti töödega abi vaja olema, siis kutsuge aga Pille. Ta on suurima heameelega nõus aitama. Te võibolla ei usu, aga Pillele meeldib tööd teha. Talle meeldib kasulik olla.
Ja muru pügamine oli ka minu ülesanne :D!!! Lambuline nagu ma olen. Muide äärmiselt maitsev rohi on neil seal.
Lebode ja ujumiste ja töö ja äärmiselt tugeva päikese tulemusena, mis isegi varjus kõrvetas, olen ma nüüd punane kui vähk. Õlad ja selg põlevad igaveses tules ja kui veel ninast rääkida!!! Ma teen praeguse hetke seisuge Rudolfile iga kell ära. Öösiti ei saa magada, kuna nina hõõgub nagu latern peas.
Niimoodi puhates ja mängides veeres ka see päev õhtusse ja saabus magamamineku aeg. Aga kuna vanarahvas väidab, et kes jaanipühapäeva öösel kaarte ei mängi, see on selles ise süüdi, siis otsustasime meie end süüst puhtaks pesta. Kaardimängust niipalju, et päeval mulle tundus, et mu õnn pöördub (ma ei võitnud ühtegi korda, aga kaotasin seeeest peaaegu sama palju kui Jaanika). Ma täitsa rõõmustasin. See õnnetu armastus hakkab juba ära tüütama. Asjad tundusid just paremuse poole pöörduvat kuid õhtune kaardimäng rikkus jälle kõik ära. Ma võitsin peaaegu, et samapalju kui kaotasin. No suured tänud sellele, kes mulle trumbikäsi jagas ja sellega mu õnneliku tulevase armastuse ära rikkus.
Aga vähemalt une sain ma hea. Te ei kujuta ette kui toredaid unenägusid ma nägin õnnelikust armastusest ja kaardimängust, kus ükski Harald minu kätte ei sattunud ja trumpe ka mitte. Vot see oli uni!!!
Ommikul helises äratuskell kahtlaselt varakult. Aga kuna Mps sellise ärkamisaja mulle välja arvutas, siis ei hakanud ma selle tõesuses kahtlema (te ju teate, et ma võtan iga sõna puhta kullana ja iga minu sõna on puhas kuld). Igatahes nii ma lahkusingi varakult nii rikkalt nii rikalt, nii rikalt kui ka varatult. Surusin kaks kätt küünarnukkideni taskusse, lükkasin mütsi kuklasse ning omaette laulu ümisedes läksin läbi värava ja otse otse otse ja läbi värava vasakule ja otse otse otse ja paremale ja otse otse otse ja paremale ja otse otse otse ose otse otse otse otse ....

1 kommentaar:

kõige laisem laiskloom ütles ...

mnjah, kui Sa ikka veel mööda Muhumaad kõmbid, siis peaksid juba olema oma kolm-neli tiiru peale saand.. imelik, et ma Sind liiklemas ei ole sealkandis näind.. võib olla tuleneb see sellest, et mind ei ole kodus olnud??!? :op