Huhh, teeme nii, et tänane sissekanne jääb lihtsalt Pille pisikeseks masendusenurgakeseks. Ja tegelikult võite selle samahästi ka lugemata jätta. Midagi asjalikku siin pole.
hala algab pihta:
Kohutav. ma ei kannata seda. Mida? No seda, milline ma olen. See on süvenenud kõvasti. Vanasti, kui ma veel noor ja ilus olin, siis olid mul masenudse päevad kord kvartalis. nüüd on need tihenenud ja ohoo näe, pole harv kui juba kord nädalas selline masendus peal, et mine lolliks. Täna on siis must kolmapäev.
Põgenesin kodust ja hulkusin tunde mööda Tartu linna ringi. Krt seekord nagu ei aidanud. tavaliselt see meetod töötab. No ma siis otsustasin kirja panna, miks, kuidas ja millal. Ehk siis saaks selle jama kord ära öeldud, äkki läheb kergemaks.
Nagu te teate, siis on Pille (tuntud ka maailmaparandaja nime all, aga praegu vajab ta mõranenud maailm ise kraftkleberit) kõva igasuguste küsitluste ja loetelude koostaja. No siin on siis järjekordne.
(põhjused ei ole mingis tähtsuse järjekorras ega midagi, lihtsalt selles järjekorras, kuidas pähe tulid)
10 põhjust, miks Pille mudamasenduses on.
Põhjus nr 1 - Kuna Jaanika viis kõik oma plaadid ära ja jättis mulle kuulamiseks vaid Alendri, mis on tunnistatud ametlikult kõige masendust tekitavamaks laulikuks, siis pole ime, et ma olles tugeva Alendri mõju all hakkan ise ka selliseid kahtlasi mõtteid mõtlema. St jaanika on süüdi :D
Põhjus nr 2 - Mõtlesin jälle tuleviku peale. Enamasti ma küll väldin igasugusele ettepoole mõtlemisele. Üldiselt ma üle poole päeva ette ei mõtle, sest edasine on ju kauge tulevik, aga näe, täna mõtlesin sellele. Mõtlesin muutustele, mis mind ootavad ja tekkis kohtuav hirm. Oh, mind ei hirmuta see, et ma pean kooli ära lõpetama ja töökoha leidma jne. Ma usun, et saan hakkama. Kui mitte nii, siis kuidagi teisiti.
Mind hirmutavad pigem see, et kõik muu saab olema teisiti. Ma mõtlen just sõprade suhtes. See ei pruugi välja paista, aga ma ei kingi oma sõprust just kergesti ja ma valin oma usaldusaluseid hoolikalt. Ja nüüd, mil ma tunnen end meie gängis hästi, nüüd hakkab see lagunema. Ma pean oma elus mingi teise tugiposti otsima. Praegu ma klammerdun just meie gängi külge. ja igakord kui mulle meenub, et peagi on see ilus elu läbi, olen ma lohutamatult kurb. St ma pean otsima selles muutuvas elus midagi kindlat, midagi püsivat, millest ma võiks kinni hoida, sest ainult kindla toe abil saan ma muutuva eluga kaasa minna, ise muutuda.
Ja palun, ärge tulge mulle ütlema, et see ei pea nii minema. Ma tean, et ei pea, aga ma tean ka, et läheb. me oleme lihtsalt liiga erinevad. Iga ühel on oma elu ja paratamatult viivad teed lahku. teistmoodi olekski imelik. aga ikkagi. Nii see on.
Kui ma veel noor ja roheline olin, siis oli mul üks teine gäng. Ühel augustiõhtul arutasime, et kas me ka viie aasta pärast veel sõbrad oleme. Kõik ütlesid, et muidgi oleme. Loomulikult.Viie aasta pärast me isegi ei teretanud kõikidega. Kohutav.
Aga mina ei taha, et nii läheks. Ma ei taha, et ainus, mis meid viie kümne või kahekümne aasta pärast seoks oleks igaaastane kohustus saata jõulukaart.
Põhjus nr 3 - Pille mõtleb selgelt liiga palju. Kujutab endale igasugu asju ette. Ehitab tõkkeid ja seab keelumärke. Ta on täpselt nagu lind, kes on ise end puuri pannud ja nutab siis vabaduse järele. Hehh, see on teadagi võitlus mõistuse ja südame vahel. Mõistus üritab kõike kontrollida, samal ajal kui süda ihkaks liikuda, luua ja lehvitada. Tõusta pilvede kohale ja lennata, lennata, lennata. Aga näe, Mõistus lööb talle kumminuiaga vastu pead ja aheldab radiaatori külge.Ja täna otsustas minu nö südamelind taas puurist välja lennata, aga põgenemiskatse ebaõnnestus taas.
Miks peab selle maailma mõtlemisega nii keeruliseks tegema. Ma tahaks olla mingi millimallikas või linnuke taeva all või midagi muud sellist. Midagi algelisema, kuid töökindlama mõistusega.
Põhjus nr 4 - nojah, siis on veel üks põhjus, aga seda ei saa ma kirja panna. Midagi peab ju südamele raskuseks ka jääma. Võibolla kunagi mõnel teisel avameelsel hetkel räägin ka sellest põhjusest, mis viimasel ajal mu hinge piinab. Aga täna ei ole see päev. Liiga raske ja värske teema. pean selle enda jaoks korralikult läbi mõtlema.
Põhjus nr 5 - Vot asi on selles, et Enamus ajast on ju Pille rõõmus ja lõbus ja õnnelik. Kogu aeg ei saa nii. see poleks normaalne. No ja siis ongi tasakaalustamiseks vaja masendusepäevi. Kusjuures viimael ajal on kõik emotsioonid omandanud kirkamad värvid. Kui ma olen rõõmus, ja mul on lõbus, siis ikka korralikult ja kui ma masendun siis ikka masendavalt. Ei tea kuhu selline tendents viib?
Põhjus nr 6 - Mind tabas kohutav koduigatsus. Ma ei pidanud silmas praegu Saaremaa kodu. Ei, ma mõtlesin oma päriskodu. Aga see on siit paljude valgusaastate kaugusel. (Kas ma olen teile sellest rääkinud? Kui pole, siis küsige, ma võin rääkida. Mitte, et keegi seda usuks, aga seni kuni mind selle pärast välja ei naerda, seni pole hullu. )
Põhjus nr 7 - Sest ma olen kohutav inimene ja halb sõber. Kui kedagi huvitab miks, siis küsige nt Merikeselt. Ma seletasin talle selle ära. Vähemalt enda arvates. Siin on suur seos minu anomaalselt kõrge egoismiga.
Põhjused nr 8, 9, 10 - hehh, rohkem põhjusi praegu meelde ei tule. Hea seegi...
Nii unustage ära, mis siin kirjas oli. See on kõik selline masendunud Pille jutt. Homme või siis halvemal juhul ülehomme, olen ma juba taas rõõmus ja lõbus ja optimistlik ja õnnelik ja just selline nagu ma olema pean. Ja kui siis mingi aja pärast peaks ma jälle imelikuks muutuma, siis teadke, et see läheb üle. On alati läinud. Vajab natuke hulkumist.
kui ma enesesse tõmbun nagu tigu,
ära sina lakka laulmast künnilind
Sulgun endasse, et näha oma vigu
tõmbun endasse, et kuulatleda sind.
Õhtutuul tõi tulles hinge tuska
künnivares kraaksus muret musta...
