reede, jaanuar 21, 2005

Tee otsatu mul minna on ja juba eemalt viipab ta...


Maailmarändur on tagasi - väsinud, aga õnnelik.

Asun ilma suurema keerutamiseta asja juurde. Keerutasin siis eile gloobust. Esimese katsega maandus sõrm Sri lanka peal, aga see polevat eriti kuum turismiobjekt praegu. No teisel katsel sai sihtmärgiks Peipsi põhjarannik. Tegin siis natuke uurimistööd, valisin välja matkaraja, vaatasin kaarti, uurisin busside aegu ja nii juhtuski, et olin ommikul enne kukke ja koitu bussijaamas. Nojah, Mina olin seal, aga buss ei tulnud. Kuna järgmine buss sinna poole väljus alles 3 näruse tunni pärast, mida ma ei tahtnud bussijaamas veeta, siis ostsin endale kaardi ja kordasin katset. Minu uus sihtmärk - Vooremaa Maatikukaitseala.
Ja et ma siin ommikuni oma reisimuljeid ei jagaks, siis lühikokkuvõte Pille Nipernaadi rännakust:

Marsuut
Bussiga: Tartu-Tabivere
Jala: Tabivere-vaatetorn (ei jäänud kohanimi meelde) - Ellistvere-Juula-Kukulinna-Lähte-Tartu (ehk kokku umbes miljon kilomeetrit)
Mul polnud mingit kindlat sihtmärki ja nii läksingi sinna kuhu jalad ja tee mind viisid. Hulkusin niisama ringi. Ülimalt tore.

Kestvus
8.50 väljus buss Tartu bussijaamast ja oma koju jõudsin kell 17.40


Mida head ma matkal siis nägin/kus käisin:
  • Esmalt ei näinud ma midagi. Oli selline lumetorm, et üle kahe meetri poleks ka siis näinud kui oleks suutnud silmi lahti hoida. Enamasti ei suutnud
  • Saadjärv sai siiski üle vaadatud
  • Vaatetorni ronisin (ja tuul tahtis viia mütsi mu peast) ja imetlesin vooremaad (kuna ma tegelikult tänu lumetormile isegi maad enda all ei näinud, siis ma lihtsalt kujutasin ette kui ilus see oli... ja oli imeilus)
  • Kivikalme vaatasin üle (esimese aastatuhande esimene pool)
  • Ellistvere loomapargis käsin (nägin: karu, oravat, metssiga, piisoneid, ilveseid puu otsas, põtru, Minki, hirvesid, põhjapõtra, metskitsi, imeilusaid rebaseid ja meeletus hulgas erineva suuruse ja kujuga närilisi)
  • Loodus-õppe-linnukuulamise-matkarajal käisin (päris vaatetornini ei pääsenud. Vesi oli laudtee üle ujutanud)
  • Ja loomulikult nautisin mõõtmatus koguses talvise Eestimaa võlusid. Imeilus. Ja vooremaa on täitsa kena. Ja oh ilus oled isamaa
Matka tulemused:
  • Vill iga varba otsas ja kanna peal ikka ka
  • Külmunud nina ja käed (mul oli üks kinnas ainult)
  • Põlvini märjad püksid ja ligunenud sokid
  • Kaotatud pangakaart (ma olen selles osav), omandatud Eesti kaart
  • Valutavad ja väsinud jalad (ma käisin vist miljon kilomeetrit maha)
  • Häälevabadus (pole ime ka kui Pille mitu tundi vabas looduses, külma pakase käes laulda lõõritab.... aga vähemalt ei saanud keegi öelda, et ma valesti laulan. Keegi lihtsalt ei kuulnud. aga kõik reisimeise ja matkamise ja teel olemisega seonduvad laulsin ära. ma ei teadnudki, kui palju neid lugusid on!)
  • Ja lugematus koguses positiivseid emotsioone. Ükski raskus ei kaalu seda üles.
  • Hea tuju/rõõmus meel/hing õhkamas ilust ja kordki igasugused masendusemõtted täiesti peast pühitud. Ja kõik paistab palju ilusamas valguses :D (ma pole end ammu nii muretu ja rõõmsana tundnud)
  • Imeline uni garanteeritud (juba vajuvad silmad kinni)

Ja tõesti, ma soovitan teile. Kui teie pea on mõtteid nii täis, et mõistus sinna enam ära ei mahu, siis võtke ette üks maratonmatk. Kostuab hinge ja väsitab keha. Lõpuks oled emotsionaalselt positiivselt laetud ja füüsiliselt nii väsinud, et ei suuda enam ühtegi kahtlast mõtet mõelda... järele proovitud nipp.

Ja veel kord. Suur tänu Mps selle hea idee eest.

2 kommentaari:

Unistaja ütles ...

Järgmine kord võta mind ka kaasa, saame koos laulda :P Ja muide kuppelmaastikule pidid sa ju mulle nagu nii millalgi külla tulema...

maailmaparandaja ütles ...

Ma pole seda unustanud. Sul tarvitseb mind vaid kutsuda ja juba ma lendangi kui linnuke kohale (eeldades, muidugi, et ma selleks ajaks lendamise selgeks saan :D ja kui ei saa, pole ka hullu, siis jalutan nagu vares või sõidan bussiga nagu jänes)