Kakaam*

 Käisin nädalavahetusel lastega kinos. Isegi laste multika ette lasti valimisreklaami. Öäk!

*Kakaam oli kunagi Tõrukese sõna reklaami kohta. Minu arust sobib hästi valimisreklaamile.

Tark Tõruke ja selle taustal ka veidi eneseupitamist

 Tõruke käis täna esimest korda elus olümpiaadil. Loomulikult matemaatika omal. Maakondlikul. Ja nagu naksti pani selle kinni! Nii tore oli näha, kuidas hommikusest väikesest närvipuntrast sai õhtuks uhkust ja rahulolu kiirgav noormees. Lisaks on meil siin kodus üks uhkusest pakatav emme. Tahaks öelda, et natuke on süüdi ka head geenid - olen minagi oma elus loendamatul arvul olümpiaadidel käinud*, aga oleks alatu lapse aupaistet röövida. Ülesandeid lahendas ikkagi tema. Ja kuigi ma üritasin oma kogemusi ja nippe jagada*', siis see hoopis ärritas noormeest ja minu abi põlati valjuhäälselt ära. Ja teiseks, ma ei mäleta, et ma oleks kunagi matemaatikas nii häid tulemusi saanud. Koolivoorus sain küll mõned esikohad, aga piirkondlikus voorus ei jõudnud ma võiduni. Heal juhul jäin teiseks või kolmandaks. Maakondliku olümpiaadi olengi vist ajaloos vaid korra võitnud ja see oli 12. klassis keemias. Praegu ilmselt ei saaks ma isegi algelise keemiaga hakkama. Hea veel, et läbi udu mäletan, et haa-kaks-oo on mu silmapesuvesi. 4. klassi matemaatikaolümpiaadi ülesanded on mulle veel enamvähem jõukohased. Tegin siin Tõrukese kõrvalt ka mõned harjutused ja tuleb öelda, et kuigi roostes, siis ajuke veel töötas. Tõruke arvutab minust muidugi hulga kiiremini  ja on muidu üks nutikas lutikas.

Tõenäosuse arvutamisest ei mäleta ma suurt midagi. Aga kui suur on tõenäosus, et vastlapäevaks sajab lumi maha ja saab korralikult liugu lasta? Lasin minagi liugu ja pistsin vahukoorekukleid. Tõsi, valdavalt vahukoort - Tirts ja Täpike tahtsid ainult saia, nii et minule jäi vahukoorene osa. Ma ei saa öelda, et ma oleks hirmsasti kurtunud.

*Enamasti mate ja keemia omadel, aga sekka ka natuke füüsikat ja isegi üks geograafia olümpiaad, aga seal jäin ma viimaseks, nii et ma liialt ei uhkeldaks sellega. 

** Kunagi kolmandas klassis käies võitsin ma ära matemaatika nuputa võistluse. Ja seda puhtalt seetõttu, et isa oli kunagi mulle näidanud üht ülesannet "Nuputa" raamatust, mis juhuslikult oli ka selles võistluses. Meie klassi kõige targemale poisile Madisele ei olnud tema isa ilmselt seda ülesannet tutvustanud mistõttu õnnestuki mul temast mööda rebida. Järgmistel aastatel õnnestus mul Madist väga harva edestada. No lihtsalt ei tulnud rohkem kitsega küsimusi. Küsimus ise oli järgmine: "Tõsta ümber kaks tikku nii et kits vaataks teisele poole! (või midagi sellist). Kits nägi välja umbes selline:

Igatahes olen ma kõikidele oma lastele seda lugu 100 korda rääkinud, no juhuks kui mingi ime läbi koperdaks nad sama ülesande otsa ja siis oleks neil sama eelis, mis minul 100 aastat tagasi kui ma veel noor ja nutikas olin.

Laske kitsed üle tee

Mu kirjutamissagedus on langenud taas alla igasugust arvestust. Aga no mitte kui millestki pole kirjutada. Päevad on kõik sarnased ja kulgevad hallis rodus. Valdava osa veedan tööl, kus on jätkuvalt pidevalt kiire ning üks jama ajab teist taga.

Kodus on märksõnadeks koristamine ja süümepiinade tundmine kui ma koristamise asemel näiteks raamatut loen või joonistan. Viimasel ajal on süümekad valdavad ja toad segamini, kuna olen lugenud rohkem kui viimastel aastatel. Valdavalt lasteraamatuid, mis on minu vaieldamatud lemmikud.

Ja kui ma ei loe, siis joonistan pilte meie uuele raamatule. Jah, kuna keegi pole julenud meile vastupidist väita, siis elame illusioonis, et keegi tahab lugeda ka Pauluse, Kusta ja teiste edasistest seiklustest. Mpsil on juba pool* raamatust valmis kirjutatud ja minul on  juba....eee.... juba kolm pilti valmis.

Joonistamise kõrvale kuulan oma uut lemmikut ja muudkui laulan, et mulle ei meeldi meri ja laske kitsed üle tee ja mikrolaineahjust tuleb jälle suits. Vahepeal oli taustaks peamiselt Puuluup, aga nüüd on esikoha hõivanud Lonitseera. Väga hea muusika ja ägedad kihilised sõnad - igas laulus on peidus veel mitu tuttavat lugu. Äratundmisrõõmu kui palju!

*Või kolmandik? Kes seda täpselt teab. Mulle tundub, et teine osa tuleb kolm korda mahukam kui esimene osa.

Eesti laul

Kas te Eesti laulu vaatasite? Mina vaatasin ja olin täiesti lummatud!

Imestate? Nii head need lood ju ka ei olnud, et kohe lummatud olla? Tõsi, lood ise mind tõesti ülemäära ei kõnetanud. Asi on hoopis selles, et vaatasin ülekannet ETV2-st, kus oli lauludel ka viipekeelne tõlge. Ja see oli võimas! Isegi muidu surmigavad vaheklipid kõlbasid viipekeelsete kommentaaride najal vaadata. 

 Üritasun täna autovõtmega puldist kabineti ust lukustada. Ületöötand või ületöötand?

Kohtumised lugejatega, fännikirjad ja autogrammikütid

Nagu kõikidel kuulsatel kirjanikel, nii toimub meilgi lugematul hulgal turundusüritusi*. 
Näiteks leidis möödunud reedel aset (meie esimene) raamatututvustus. Publikuks oli kohaliku kooli 1.-5. klass. Panin seinale väikese näituse raamatu piltidest ja kammisin pea ära (vist). Olin tükk aega mõelnud, et mida neile siis rääkida ja kartsin, et lapsed jäävad igavusest magama ja ei küsi ühtegi küsimust. Haa, tegelikkus oli vastupidine. Me polnud jõudnud õieti rääkimagi hakata kui juba esimesed käed püsti olid ja lõpuks sai meile ette antud aeg läbi ja mõned küsimused esitamata. 

Aga mida siis teada taheti? Siin väike näide küsimustest ja kommentaaridest:

Mitu lehekülge on raamatus?

Mulle meeldib kõige rohkem rebasega pilt.

Kuidas sa nii hästi joonistada oskad?

Mitu peatükki on raamatus?

Ma lugesin eile raamatu läbi!

Mitu tegelast on raamatus?

Millal tuleb järgmine raamat? 

Mitu pilti sa oma elu jooksul joonistanud oled?

Ma kirjutasin ka raamatu!

Kuidas sa kõikide meie nimesid tead?

Kui kaua sul ühe pildi joonistamise peale aega kulub?

Kas raamatust on plaan ka multifilm teha?

Ma võin teile oma raamatu näha tuua!

Millest järgmine raamat räägib?

Kas mõni tegelane on pärisinimesest inspiratsiooni saanud?

Mis pilt järgmise raamatu kaanele tuleb?

Millal te jälle meile rääkima tulete?

Ja nii edasi ja edasi. Kõik küsimused said vastused ja tundus, et ükski laps magama ei jäänud.

*Kuigi meil midagi turundada pole - heal juhul on raamatupoes veel kümmekond raamatut ripakil. Pealkirjas mainitud fännikirjad ja autogrammikütid on ka loomulikult puhtalt kirjanduslik liialdus.

Sherlock Holmes

Võtsin end ükspäev kokku ja sorteerisin möödunud aastal tehtud miljon fotot ära ning tellisin sealt paraja portsu albumisse panekuks. See oli raske töö, sest pilte oli palju ja kõik lapsed, kassid, koerad nii nunnud, et raske oli otsustada, mida võtta, mida jätta. Lõpuks võtsin kõik (või vähemalt nii tundus kui piltide koguarvu vaatasin). 

Eile saabusid siis pildid postiga. Kõik oli kena. Kass oli ilus ja lapsed olid armsad. Ainus häda oli selles, et ei kass ega lapsed olnud minu jagu. Mõtlesin korraks, et paneks ikka pildid albumisse, keda see ikka huvitab. Lapsed on lapsed ja öösel on kõik kassid hallid, aga natuke hakkas ikka kripeldama... Mõtlesin, et võtan appi oma uurijaoskused ja selgitan välja, kuidas selline lugu küll aset sai leida. Tuli pettuda - polnud vaja eriti palju väikesi halle ajurakke liigutada - lahendus oli suurelt paki peale kirjutatud ja siis üle kleebitud.  Originaalis pidi pakk minema Pille Kuusele, aga kohale jõudis Pille Tammele. Ühed puud kõik. 

Ilmselt kõrvutab teine Pille praegu oma kassi fotodega ja imestab, et mis on juhtunud...

pilt