valikuvõimaluste ikaldus

Oh, mulle meelidib kohalik kaubandus. Minusugustele otsustusvõimetutele nagu loodud. Näiteks oli mul täna vaja osta linoleumi ajutiseks (või ikkagi igaveseks?) lahenduseks. Kuna olime just Laisiku maja mööblist tühjaks tassinud (taas ajutiseks-igaveseks lahenduseks), siis oli Mps hõivatud kolimistöödega  ja raske otsustusprotsess jäi minu mitte just ülemäära õblukeste õlgade kanda.
Egas midagi. Ohkasin raskelt, läksin poodi ja küsisin, et kas teil linoleumi on. Vastati, et on küll, aga ainult ühte sorti ja seegi kole! Ja mina ei pidanud midagi pikalt valima ja mõtlema, milline oleks kõige ilusam ajutine lahendus.

Elu on lill. Valikuvõimaluste puudumisel näiteks paiseleht

Saunikuelu on läbi!

Jah, juba kolm ööd oleme maganud kindla katuse all. Mugavustega võib ju lausa ära harjuda. Iseasi kui mugavad täispuhutav kummimadrats ja pikendusjuhtmega prožektor täpselt on. Tavapärasest kõigi mugavustega elamisest ei saa kuidagi juttugi olla, sest  ei ole meil vett ega kanalit, isegi elektrit antakse vaid jaokaupa. Külmkapp elab endiselt saunas ja pesumasinast parem ei räägigi. See elab lausa teises vallas. Pliit ju teoreetiliselt on, aga kuumaks pole seda veel aetud. See-eest on meil aga soe tuba. Jah, täpselt tuba. Ülejänud maja on külm. Ja eks see ülejäänud maja kipub ka olema selline, et ega seal ülemäära palju seinu ja põrandaid pole. Ja selles üksikus soojas toas on üks kahekorruseline voodi. Sellega möbleeritus sisuliselt ka lõppeb. Minu madrats on loodetavast teel meie poole ja jõuab kohale enne kui ma sellest kummimadratsist päris merehaigeks jään.

Aga kõik need väikesed takistused ikkagi kahvatuvad selle ees, et me elame nüüd majas!

Muide, hommikud saabuvad praegu just päikesetõusu ajal. Seega hommikul kui külmast lõdisedes üle õue kempsu poole lippan võin nautida kuidas punane päike end merest välja vinnab ja taeva sügisvärvidesse võõpab.

Sünnipäevapiknik

Maailmaparandaja on tuntud selle poolest, et ta oma sünnipäevast hakkab juba varakult inimesi informeerima. No tuletab meelde, et selline tähtis sündmus lähenemas on ja lilled kingitused ning tervituskaardid oleks vaja varakult välja otsida. Näiks, et sel aastal õnnestus sõna levitamine hästi, sest pidustustele ilmus kohale ikka ilmatumalt palju rahvast. Marju laulis ja kõigil oli hea tuju.'

(pilt pärit kohalikust ajalehest)

Hea, et otsustasin peo ikka lageda taeva all maha pidada, meie väikesesse elamisse poleks kõik need inimesed kuidagi ära mahtunud. 

A muus osas pole suurt midagi rääkida. Ehitustandril liigub kõik ikka tasa ja targu, kuid tähelepanelikum vaataja märkab siiski väikesi muudatusi. Siin seal mõni uus pahtlilaiguke, teisal tükike tapeeti, isegi jupike põrandat on ilmunud.

Tapeedi koha pealt pean muidugi erilised tänusõnad Laisikule esitama. No sel ajal kui mina tööl pabereid määrisin, määris tema minu kodus liimi seina. Ja seda kõike puhtast heast südamest. Võibolla hakkas tal ka lastest kahju, kes kuuse all sügisele vastu lähevad.

Väikesed meistrimehed abiks igal võimalusel

Sügis kihutab armutu kiirusega lähemale. Just nagu piduriteta kiirrong katastroofifilmis. Muidu poleks väga hullugi, aga saunikute elu läheb külmade saabumisel kibedaks. Sellest tingitult käib kohe eriti usin ehitamine. Kokkuhoiu mõttes oleme pisipujäänid ka tööle rakendanud. Tasuta lapstööjõud. töötab makaronide ja hakkliha peal. Ja lisaks kui töövõtted on juba kinnistunud, siis võime neid väljarentima hakata ja hakkavad meile veel rahagi sisse tooma! Oh kui helge tulevik meid ootab.

Aga tõsi on see, et Täps ja Tõruke tahavad hirmsasti aidata. See küll aeglustab ehitamist, aga kuidas sa keelad lapsi kui soov on suur. Pealegi on ju uhke tunne elada majas, mille sa oled oma väikeste kätega valmis ehitanud.

Lapsed muidugi esitavad ka huvitavaid nõudmisi. Läksin mina ükspäev lage värvima kui Täps tuli asjatama. Uuris, et kas ma joonistan lakke oranžid lilled. Kui ma ütlesin, et ei tee, siis nõudis, et ma vähemalt valged lilled lakke joonistaks. No nüüd on valge lagi valgete lilledega. Te ei näe neid, aga need on olemas.

Seene nägu

Vaadake nüüd tähelepanelikult seda pilti. Kui midagi sellist teile tänaval vastu tuleb, siis öeldge viisakalt tere. See olen tõenäolislt mina. Nimelt tõi Mps eile Päikesepüüdja käest ilmatu kotitäie sirmikuid ja ma pistsin pooled neist nahka. Nüüd natuke aega ei taha. Nii umbes järgmise toidukorrani kui kõht tühjaks läheb. Siis tahaks jälle.

Tarkus ei tule alati vanadusega koos, vahel tuleb vanadus üksi...

Selsinasel nädalavahetusel toimus taas üks plustipidu. Nimelt soovisid kaks soliidses eas vitaalset härrasmeest kohtuda ontlike ja amüsantsete tütarlastega, et üheskoos rõõmsasti aega veeta ning tähistada sündsal moel esimese 75 noorusaasta möödumist. Tundsin end minagi nimetatud kirjeldusele vastavat. Ei lasknud ma end heidutada ka asjaolust, et tegelikkuses alles alles talve hakul  nende vananemist ette näha on.

Egas midagi, haarasin varnast* punase kaabu, värvisin suu nooruslikult punaseks** ja säädsin sammud Sõrve poole. Nii tore oli vanu sõpru näha. Ma pole ammu ilma nii palju naernud. Aga eks need piinlikud pisiasjad, mis kõik lagedale tulid... oi ma parem ei räägi. 

Ja muinastuled soojendasid meie muinasaegseid konte...

Veelkord palju õnne ja rõõmu kõigile kel sel päeval tegelikult sünnipäeva polnud!

Eks ma ise ka pean hakkama varsti sünnipäevapidustusi korraldama (või siis seda mahavaikima) . Niikuinii peetakse mind vanemaks. Ükspäev juhtus tööl selline pikantne lugu. Läksin mina õnnitlema 40. eluikka jõudnud töökaaslast. Nii moepärast uurisin ka, et kas vanadus tuli raskelt ja kas kondid ikka valutavad. Tema aga vastas, et eks ma peaks seda ise hästi teadma kuidas on 40-ne olla. Ma jäin kohe mõttesse, et kuidas ma seda küll teada võiks. Mul küll hea ettekujutlusvõime, aga tulevikku ma siiski ennustada ei mõista. Ma siis täpsustasin, et mina olen kõigest 33. Sellepeale tegi töökaaslane suured silmad. Ta oli ikka arvanud, et on minust noorem. 

Siin on mitu tõlgendust. Mulle meeldib mõelda, et see arvamus on tingitud sellest, et ma nii kohutavalt targa mulje jätan, et lihtsalt ei saa uskuda, et üks tatikas võib nii asjalik olla.

Teisalt muidugi võivad teatud rolli mängida ka mu hõbedakirjud lokid...

*Tõsi, mitte küll oma isiklikust varnast, aga see on juba tähtsusetu pisiasi

** Vähemalt ma oleks seda teinud, kui ma poleks sel ajal singirulle hoopistükkis vorpinud

Sügis-Suvi

Eile oli õues uskumatult soe. nagu kaks nädalat s***a sügisilma oleks olnud lihtsalt halb uni. Täna on muidugi sombusus tagasi, aga temperatuur on ikkagi sõbralikum.
Oleme möödunud sügisest võtnud viimast. Sai lastega seenel uimerdatud (tavaliselt seenel käiakse, aga minu põnnid jalutasid nii aeglaselt, et isegi sammulugeja ei pidanud seda kõndimiseks vaid uimerdamiseks). Mõned seened isegi saime, kuigi ma kahtlustan, et enamus jõudis siiski meie eest plehku panna.
Lisaks sai sügistormiga merehädas oldud. Jäime nimelt Kesselaiule lõksu, kuna kahest paadist ühe kapten oli purjus ja teine läks katki (paat siis, mitte kapten). Õnneks kohalikud halastasid meie peale ja tõid meid lähenevast tormist hoolimata ikkagi suurele saarele. Juu neil oli hirm naha vahel, et kui meid ära ei viida, siis jääme sinna ja sööme-joome vaesed pärismaalased paljaks ja nõuame veel öömaja ka.