Pühendatud vennale!

Sügisöösel venna ukse taga
Öö nii pime veel ei laula kukk
Vend seal magab aga me ei maga
Venna uksel ees on snepperlukk

Läbi seinte venna paksu naha
pole kuulda meie kaebehäält
Meil on külm ja kurb ja väga paha
aga vend ei lükka tekki päält

Vend ei tule vend on uhkeks läinud
talle maja tähtsam kui kõik muu
Sellist siga pole me veel näinud
Öelda vend ta kohta tõrgub suu

Just sellised lauluviisid kummitasid eile peas, kui me vastu ööd külmunult ja märgadena suurele mandrile jõudsime ja keegi meile öömaja pakkuda ei tahtnud. Lõpuks tädi siiski halastas me peale ja lubas meil paar tunnikest nurgas tukkuda. Aga juba enne kukke ja koitu (nii ööbikute ajal) põgenesime pealinnast, et esimese praamiga koju jõuda. Ja seda kõike selleks, et tööle minna. Oh õnne ja rõõmu.

Tööl oli muidugi hirmus. Esiteks oli kohutav uni kallal (ma ei mõista, kust see küll tuli, tervelt kolm tundi sai ju magatud) ja teiseks oli külm. Brrrr... Ma ei mäletagi millal mul viimati soe oli. Keril oli koguaeg külm (no saunas ja kaisus oli temperatuur peaaegu et inimlik, muidu aga jäine). kõik need suvekleidid ja bikiinid, mis sai kaasa veetud - tühi vaev. Minu kõige hinnalisemaks riietusesemeks osutus kampsun, millest ma ei lahkunud ööl ega päeval (öösel oli see mul padjaks). Ja koju jõudes ilmnes kurb tõsiasi - siin on ka külm. Ja tööl on ka külm ja huhh, jääaeg on saabunud.

Tervitusi toome Keri saarelt

Ja hakkabki meie Keri seiklus läbi saama. Pakime viimased asjad kokku ja varsti üritame mandrile tagasi saada. Tea kas selliseid metsistunud inimesi üldse lastaksegi suurele maale. Kammisin täna igaks juhuks pea ära. No et äkki petab ära. Tükk aega pusisin enne kui kõik tuulepsad peast lahti harutatud said.
Kuidas siis oli? Imetabane. Külm, tuuline aga muidu imetabane. Selline mõnus ajatu olemine on siin. Kuhugi kiirustama ei pea, kell tiksub ainult nalja pärast seinal. Midagi pole vaja teha, aga samas kordagi igav ka ei hakanud... Kas ma tuleks siia veel? Tuleks küll! Parandus, ei mingit tingivat kõneviisi - tulen küll!

Polegi nii üksik saar

Kuna eile oli üle pika aja jälle ilus ilm, nautisime õhtul väikese veini saatel majakast päikeseloojangut. Peale seda kui päike oli merre kukkunud läks aga tornis külmaks ja otsustasime veiniga keskkütte ahju kõrvale kolida. Suur oli meie üllatus kui kesköö paiku akna taha tumedad varjud ilmusid. Esimesed inimesed alates teisipäevast! Täiesti uskumatu. Tsivilisatsioon on siiski olemas!
Täna on päikesepaiste vaheldunud ägedate vihmahoogudega. Ka külalisi tuli juurde. Praeguseks on kõik juba läinud. Nüüd istume jälle kahekesi. Kui muidugi kajakate ja muude tiivuliste hordid välja arvata. Tiivulisi on nüüd üks liik juures; kuna ta näitas end ainult vilksamisi, siis pole kindel kas tegemist oli hänilase või jõgivästrikuga, aga tõenäoliselt ikkagi esimene.
Pildil hõbekajakas.

Uudiseid Kerilt

Pealkiri on loomulikult eksitav. Milliseid uudiseid siin ikka olla saaks. Üle mitme päeva paistis päike ja oli pisutki soojem. Võis lausa kasuka pealt ära võtta. Kui end sobivasse kohta tuulevarju sokutasid. Aegajalt ilmuvad mingid müstilised udulahmakad. Majakas paistab läbi udu. Hommikul äratab lainete müha, mis õhtul magama äiutab. Meir on majale nii lähedal, et kui aknast välja vaatad, siis tundub, et järgmine murdlanie paiskab oma vahused veed aknast sisse.
Olen teinud umbes miljon pilti kajakatest... Täna lisandus Keril kohatud linnuliikide hulka aed-lepalind

Pannkoogid moosiga

Täna hommikul olid kõik linnud vait. Nagu oleks eilne tuul nad minema puhunud. Praeguseks on nad jälle tagasi ja kaagutavad nii mis jaksavad. Homikusöögiks küpsetasin pannkooke. Imetabased tulid. Ma polegi nii häid pannkooke varem teinud. Eriti meeldivaks tegi need kohalikest Keri saare krissidest tehtud moos. Tänud saarevahtidele, kes selle eelmisel aastal keetsid!
Keri majakas on tore. Tõsi, ta on ühest küljest pisut lagunenud, aga muidu võimas. Seal on trepp nagu lossis. Lai ja uhke. Mitte nagu näiteks Kõpu majakas, kus tuleb justkui mööda hiire urgu roomata. Aga nii palju kui viimaste päevade jooksul, pole ma ammu trepist käinud. Ikka majaka tippu ja alla tagasi, siis jälle üles ja alla tagasi. Ja vaade laternakambrist on võrratu. Eriti tore on öösiti vaadata kaugete laevade tulesid.

Tänased näitajad:
tuul: 6,3 m/s, lääne-edelast
temperatuur: 7°C

Ornitoloogilised katsetused

Täna hommikul äratasid meid hahad. Need tegid otse akna all väga veidrat häält ja paterdasid rongkäigus majast mööda. Ka hahkadel on juba pojad väljas. Need küll ei tuterda ringi nagu kajakate omad.Orintoloogilistest vaatlustest veel niipalju, et oleme tänase seisuga näinud järgmisi linde:
hõbekajakas
kalakajakas
meri- või tõmmukajakas
tiir
merisk
hahk
hallvares
linavästrik
tuttvart
rohukoskel
kormoran
tundmatu väike linnuke
EDIT: lisandusid järgmised linnud:
valgepõsk-lagle
kadakatäks
pääsuke
ja veel üks lind, keda ei jõudnud tuvastada kuna binokkel oli kaugel
Eilse päevaga õnnestus mul nina, põsed ja lõug ära põletada. Ülejäänud keha päikest ei näe, sest tegelt on õues ikkagi suhteliselt jahe. Üritasin natuke majakat joonistada, aga külm hakkas ja üks kajakas näitas oma põlgust minu kunstiande suhtes ning lasi valju mõnitamise saatel läraka otse mu joonistusplokile. No nii vilets see pilt nüüd ka polnud...

Pakkumine, millest ei saa keelduda

Jah. Päikeseloojangu vaatamine tuletorni laternakambrist. Veidike kõlisevat šampust ning kõikse kallim kohe käe ulatuses.