Maailmaparandaja uskumatud seiklused mandrimaal

Möödunud nädala lõpul käisin mandril ja sellest kujunes väga meeldejääv retk.

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et minu armsal Millil polnud talvesaapaid ja oli endiselt suvekummidega. Talv oli aga saabunud ootamatult nagu ikka. Minul aga oli vaja minna Tartusse konverentsile. Läksin siis äia autoga. Jõudsin ilusasti peaaegu kohale. Peaaegu, sest 7-8 kilometrit jäi Tartust puudu. Mingi hetk hakkas auto veidralt käituma ja mootor kadus tagant ära. No mida nüüd!?! Imestasin. Viskasin pilgu kütusenäidikule. See näitas, et paak on täiesti täis. Oot-oot. Ikka täiesti tühi. Ma olin auto tilgatumaks sõitnud! Mul pole seda varem kunagi juhtunud, sest minu Milli hakkab juba tükk aega enne paagi tühjenemist minu peale karjuma, et oleks aeg tankida. Äia auto isegi ei vihjanud sellele.

Õnneks tormas appi minu abivalmis õeraas, kes tõi mulle kümme liitrit bensiini, mis kadus nagu mutiauku. Sõitsin siis viimase otsa ka ära ja esimese asjana läksin tankima. Panin paagi pilgeni täis ja kiirustasin konverentsile. Esmalt tuli aga leida parkimiskoht. Tükk aega otsisin, aga lõpuks tundus, et viimasel hetkel seda ka märkasin. Tegin äkilise ümberreastumise. Või noh, tahtsin teha, aga kõrvalt reast oli minu kõrvale ilmunud üks auto, mida ma polnud märganud. Põmm. Piraki.

Ohkasin raskelt ja otsustasin, et viimane aeg on auto ära parkida ja edasi jala käia. Mul õnnestus nimelt kuidagi oma esirattaga teise auto külg ära mõlkida. Õnneks oli teise auto juht viisakas ja arusaaja ja ei hakanud karjuma ja sõimama. Vaatasime kõigepealt tema auto kahjud üle ja siis minu omad. Ma küll väitsin, et minu autoga ei juhtunud midagi*. Aga ta ei uskunud. No midagi ju pidi juhtuma. Lõpuks leidis ta siiski ühe lahtise jupi. See aga osutus bensiinipaagi korgiks, mis minu auto katusel oli... No tõesti, nagu oleks esimest korda autoroolis. 

Homme saan oma Milli tagasi. Ei suuda ära oodata.

Konverents ise läks igati hästi. Targad inimesed üle Eesti ja väljastpooltki olid kuulama tulnud planeerimisguru Maailmaparandajat... Enamus minu ettevalmistatud tarkasid lauseid jäid küll ette kandmata. Aga tomatitega ei loobitud ja välja ei vilistatud. Asi seegi.

*Päris nii hästi siiski ei läinud, aga see selgus hiljem.

kill-koll-kolimine

Olen oma ainsalt lugejalt saanud etteheiteid, et juba üle kuu aja pole blogi kirjutanud ja kuhu selline käitumine kõlbab. No ma siis kirjutan.
Avastasin just, et ma polegi kirjutanud, et tegelesime vahepeal kinnisvara müümise vahendamisega. Ehk siis otsisime oma endisele pesale (ei, mitte saunale, kus viimati resideerusime, vaid ikka korterile) uut omanikku. Tundub, et isegi leidsime.
See aga seadis meid fakti ette, et see koobas tuleks nüüd sinna aastakümnete jooksul kogunenud kraamist tühjaks tassida.  No hakkasime vaikselt otsast peale ja iga vähegi vaba hetke olemegi muudkui pakkinud ja sorteerinud, sorteerinud ja pakkinud. See on kohutav kui palju seda rikkust ikka on. Kui elu oleks mäng, mille võidaks see, kellel on surres kõige rohkem asju, siis võiksin vabalt jala pealt langeda ja ikka võitja olla.
No tõesti. Milleks on ühele neljaliikmelisele perele vaja kolmekümmend kaht supitaldrikut (ja siia ei ole arvestatud esindusserviisi) või siis näiteks kuute sõela. Kahvleid ja nuge ei hakka ma parem üles loetlemagi. Võiks vist pool valda kokku ajada ja ikka ei tuleks kahvlitest puudust.
Ehk siis kui te kunagi peaksite meile soolaleivale tulema ja tunnete vastupandamatut vajadust ka kingitus ühes võtta, siis palun, ärge enam köögitarvikuid lisaks tooge. Meil pole neid lihtsalt mitte kusagile panna.
Ja teine palve on mul teile veel. Kallid tuttavad, kes te planeerite perelisa. Palun võtke nüüd see kirves voodi alt ära. Mul on umbes kolmikute jagu tüdrukute riideid tallele pandud, aga tutvuskonnas sünnivad ainult poisid. Need (riided, mitte poisid) lähevad varsti moest ära kui te ei kiirusta tütarde hankimisega. Ja nagu ma varasemalt juba vihjasin, siis meil on väga pisike maja, siia ei saa teha beebiriiete ladu.

Võibolla huvitavad teid ka edusammud uue kodu rindel? No olukord, kus vesi tuli sisse ja läks välja, aga vahepealt olid ühendavad jupid puudu, on nüüdseks ilusasti lõpetatud ja vesi liigub torusid mööda imeliselt. Tallinnakilupäeva pühakud olgu tänatud - praeguste ilmadega ei tahaks sugugi välikemmergus lõdiseda.
Kõik ei läinud muidugi plaanipäraselt. Ühe väikese kraanikausikapi tellimine osutus nii üüratult kalliks, et tegime niks-naks ise kapikese valmis. Sellest aga räägin lähemalt kunagi, kui see kapp on endale ka nupud saanud.

valikuvõimaluste ikaldus

Oh, mulle meelidib kohalik kaubandus. Minusugustele otsustusvõimetutele nagu loodud. Näiteks oli mul täna vaja osta linoleumi ajutiseks (või ikkagi igaveseks?) lahenduseks. Kuna olime just Laisiku maja mööblist tühjaks tassinud (taas ajutiseks-igaveseks lahenduseks), siis oli Mps hõivatud kolimistöödega  ja raske otsustusprotsess jäi minu mitte just ülemäära õblukeste õlgade kanda.
Egas midagi. Ohkasin raskelt, läksin poodi ja küsisin, et kas teil linoleumi on. Vastati, et on küll, aga ainult ühte sorti ja seegi kole! Ja mina ei pidanud midagi pikalt valima ja mõtlema, milline oleks kõige ilusam ajutine lahendus.

Elu on lill. Valikuvõimaluste puudumisel näiteks paiseleht

Saunikuelu on läbi!

Jah, juba kolm ööd oleme maganud kindla katuse all. Mugavustega võib ju lausa ära harjuda. Iseasi kui mugavad täispuhutav kummimadrats ja pikendusjuhtmega prožektor täpselt on. Tavapärasest kõigi mugavustega elamisest ei saa kuidagi juttugi olla, sest  ei ole meil vett ega kanalit, isegi elektrit antakse vaid jaokaupa. Külmkapp elab endiselt saunas ja pesumasinast parem ei räägigi. See elab lausa teises vallas. Pliit ju teoreetiliselt on, aga kuumaks pole seda veel aetud. See-eest on meil aga soe tuba. Jah, täpselt tuba. Ülejänud maja on külm. Ja eks see ülejäänud maja kipub ka olema selline, et ega seal ülemäära palju seinu ja põrandaid pole. Ja selles üksikus soojas toas on üks kahekorruseline voodi. Sellega möbleeritus sisuliselt ka lõppeb. Minu madrats on loodetavast teel meie poole ja jõuab kohale enne kui ma sellest kummimadratsist päris merehaigeks jään.

Aga kõik need väikesed takistused ikkagi kahvatuvad selle ees, et me elame nüüd majas!

Muide, hommikud saabuvad praegu just päikesetõusu ajal. Seega hommikul kui külmast lõdisedes üle õue kempsu poole lippan võin nautida kuidas punane päike end merest välja vinnab ja taeva sügisvärvidesse võõpab.

Sünnipäevapiknik

Maailmaparandaja on tuntud selle poolest, et ta oma sünnipäevast hakkab juba varakult inimesi informeerima. No tuletab meelde, et selline tähtis sündmus lähenemas on ja lilled kingitused ning tervituskaardid oleks vaja varakult välja otsida. Näiks, et sel aastal õnnestus sõna levitamine hästi, sest pidustustele ilmus kohale ikka ilmatumalt palju rahvast. Marju laulis ja kõigil oli hea tuju.'

(pilt pärit kohalikust ajalehest)

Hea, et otsustasin peo ikka lageda taeva all maha pidada, meie väikesesse elamisse poleks kõik need inimesed kuidagi ära mahtunud. 

A muus osas pole suurt midagi rääkida. Ehitustandril liigub kõik ikka tasa ja targu, kuid tähelepanelikum vaataja märkab siiski väikesi muudatusi. Siin seal mõni uus pahtlilaiguke, teisal tükike tapeeti, isegi jupike põrandat on ilmunud.

Tapeedi koha pealt pean muidugi erilised tänusõnad Laisikule esitama. No sel ajal kui mina tööl pabereid määrisin, määris tema minu kodus liimi seina. Ja seda kõike puhtast heast südamest. Võibolla hakkas tal ka lastest kahju, kes kuuse all sügisele vastu lähevad.

Väikesed meistrimehed abiks igal võimalusel

Sügis kihutab armutu kiirusega lähemale. Just nagu piduriteta kiirrong katastroofifilmis. Muidu poleks väga hullugi, aga saunikute elu läheb külmade saabumisel kibedaks. Sellest tingitult käib kohe eriti usin ehitamine. Kokkuhoiu mõttes oleme pisipujäänid ka tööle rakendanud. Tasuta lapstööjõud. töötab makaronide ja hakkliha peal. Ja lisaks kui töövõtted on juba kinnistunud, siis võime neid väljarentima hakata ja hakkavad meile veel rahagi sisse tooma! Oh kui helge tulevik meid ootab.

Aga tõsi on see, et Täps ja Tõruke tahavad hirmsasti aidata. See küll aeglustab ehitamist, aga kuidas sa keelad lapsi kui soov on suur. Pealegi on ju uhke tunne elada majas, mille sa oled oma väikeste kätega valmis ehitanud.

Lapsed muidugi esitavad ka huvitavaid nõudmisi. Läksin mina ükspäev lage värvima kui Täps tuli asjatama. Uuris, et kas ma joonistan lakke oranžid lilled. Kui ma ütlesin, et ei tee, siis nõudis, et ma vähemalt valged lilled lakke joonistaks. No nüüd on valge lagi valgete lilledega. Te ei näe neid, aga need on olemas.

Seene nägu

Vaadake nüüd tähelepanelikult seda pilti. Kui midagi sellist teile tänaval vastu tuleb, siis öeldge viisakalt tere. See olen tõenäolislt mina. Nimelt tõi Mps eile Päikesepüüdja käest ilmatu kotitäie sirmikuid ja ma pistsin pooled neist nahka. Nüüd natuke aega ei taha. Nii umbes järgmise toidukorrani kui kõht tühjaks läheb. Siis tahaks jälle.