nostalgia

Käisin täna kontserdil. Esines Jaan Sööt oma tuntud headuses ja tuleb öelda, et mulle väga meeldis. Ilmselt on omajagu süüdi asjaolu, et esitusele tuli palju vanu häid lugusid, millest viimse kui ühega on mingid mälestused. Olgem ausad, minu seni parimad aastad (kuigi Mps üritas lolli lohutada, et mu parimad aastad on veel ees), möödusid ju nii, et taustal mängis jäääär (või mõni selle derivaat). No ja see oli ju aeg, kui rohi oli rohelisem, tunded sügavamad, sisemine leek kuumem ning hing oli täis rumalat rahutust. Meenusid peod kui sai ennastunustavalt kitarre saatel lauldud, kuni polnud enam häält ja päike siras kõrgel taevas  ja seejärel järgmisel päeval loengus unega võideldud. Tulid meelde ajad, kus rutiinil polnud mahti tekkida ja impulsiivsus juhtis mu samme. Filossoofilised vestlused, mille sisuks polnud mitte laste kasvatamisega kaasnevad rõõmud vaid hoopis arutelu, kas tegevus "käterätilaulus" toimub talvel või suvel. Tudengipõlv ühesõnaga. Ja korraks tuli see tunne tagasi. Ja see oli hea.

Mitte, et ma praeguse elu üle kurdaks, see on täis hoopis teist sorti rõõme. Sellist täidlasemat, rahulikumat ja paiksemat õnne. Sellist kus rõõmu teevad pisemad asjad (ja eriti pisemad inimesed) ja igatsus mingi määramatu ja hoomamatu järele pole nii suur. Sellegipoolest oli tore tagasivaade 10 aasta tagusesse aega.

piiks, piiks, piiks....no piiks küll

Milli käsipidur läks katki. Käis täna paranduses ja nüüd on asi korras. Enne seda aga sain pool nädalat eriti närvilise autoga ringi sõita. Nimelt tõmbasin käsipiduri (mida mul ei olnud) vanast harjumusest peale ja sinna ta jäi. Maha enam võtta ei saanud. Kuna pidurit ei olnud, siis see liikumist ei takistanud, aga andur arvas ikka, et pidur on peal ja hakkas piiksuma. Teate kui tore on sõita kui pidevalt on taustal monotoonne piiksumine? Mina nüüd tean. Sain ka teada, et piiksumine kestab täpselt 5 minutit, enne kui auto alla annab. Jumal tänatud, et mitte kauem. See viis minutitki oli juba selline piin. Ainus asi, mis piiksumise vastu aitas, oli see summutada teise piiksumisega - kui turvavöö on lahti, siis piiksub auto kõrgemal toonil ja pisut tempokamale. Ma muidugi ei tea, kas see oli parem kui käsipiduripiiks.

 Me Mpsiga üritasime võtta halvast olukorrast viimast ja kasutasime seda piiksumist nö metronoomina. No et üritasime laulud venitada õigesse piiksumise rütmi. Tätte lauludega sobis auto valitud tempo päris hästi. Mõne teise looga jäin aga hätta.

Täna viis Mps piiksuauto parandusse ja mina läksin tööle Mpsi autoga. See ei piiksnud. Kuidagi veider oli sõita. Poodi minnes jätsin turvavöö peale panemata ja kohe palju kodusem tunne oli.

Muide, Milli on tõeline tüdruk. Avastasin ükspäev, et isegi rehvid on tal lillelised. Puudu on veel roosad veljed ja svarovski kristallid. Usun, et järgimse rehvivahetuse tulemusel ilmuvad ka need.

kodune kaardipõrgu

Uskumatult suureks on mu pujäänid kasvanud. No võtame näiteks Tõrukese. Pole ta mingi tõruke enam vaid täitsa tugev noor tamm. Asjalik ja puha. Kui ta parasjagu ei jonni (mida ta ikka aegajalt teeb), siis saab temaga täitsa asju arutada ja ühiselt toredaid ettevõtmisi teha.
Kuna tal numbrid juba ammuilma selged, otsustasin ükspäev talle linnade põletamist õpetada. Nüüd muud enam ei kuulegi, kui et emme tule, hakkame linnasid põletama. No ja nii põletamegi. Teadupärast on tegemist üle aegade kõige igavama kaardimänguga, kus kõik sõltub puhtalt õnnest ja ise ei anna midagi ära teha (kui just sohki). Tõruke seevastu vaimustub sellest lõpmatult. No ja mis tal viga vaimustuda. Siiamaani on iga viimse kui mängu tema võitnud. Sealjuures ilma suurema sohi tegemiseta. Ma ei mõista, kust selline õnn. Hea, et me raha peale ei mängi.

Täps muidugi mängiks ka hea meelega, aga ta ei ole nõus minu reeglite järgi mängima. Lisaks tähistas ta pooled kaardid vildikatega ära. Ilmselgelt eesmärgiga saada ebaausat eelist mõnes mängus.

Siiski-siiski. Ühte kaardimängu Täpike minuga mängib. Kas mäletate sellist mängu nagu koristaja?

Roosa laupäev

Eile juhtus selline imelik lugu, et hoolimata sellest, et mul oli Tätte kontsertile piletid olemas, siis ei viitsinu ma sinna minna. Miks? Lihtsalt nii mõnus oli. Päike paistis, linnud laulsid, lilled õitsesid, lapsed mängisisd ja parasjagu ei virisenudki, abikaasa sõitis lillepärg peas murutraktoriga ringi.

Õhtul aga oli pidu. Eriti roosa pidu. Kuna minu tavapärases garderoobis just ülemäära palju roosasid asju pole, siis tuli vanast voodilinast jupist kummist ja roosast kardinast endale hõlsti. Oh edevust.

emadepäevast

Tõruke korjas mulle sületäie lilli ja pesi mu auto ära. Ja sealjuures pole sugugi oluline see, et lilled olid võililled ja auot oli peale pesemist veel mustem kui enne. Mõte ju loeb.
Lisaks on Tõrukesest kasvanud suur abimees ehitusrandril. Pooled kruvid oma toa seinas on ta sinna ise suristanud. Tegelikult hakkab tema tase juba meie oma ületama. No ta kasutab nii spetsiifilisi ehitusalaseid termineid, et meie, lihtsad inimesed, ei saa mitte aru, mida ta räägib. No näiteks alles ükspäev teatas ta: "Kus on renk? Mul on vaja kaeluspikku mõõta!"

ving ja hala

See on ikka veider kuidas töönädala lõpuks kogu see jama ikka nii ära väsitab.
Tööl tuleb ülesandeid juurde kiiremini kui neid lahendada jõuan ja tegemata tööde nimekiri on häbemata pikaks veninud.
Lapsed vinguvad ja jonnivad. Täps ise teatas eile, et ta on Jonnipunn. Pidavat lasteaias jonnima ja kodus ka. Esimest poolt kasvatajad ei kinnita, teise poole paikapidavust võin ise kinnitada.
Korter on segamini
Majaehitus toppab.
Isegi päikesepaiste ja linnulaul ei tee meelt rõõmsaks, sest see kõik on teisel pool seina.
Isegi kohe-kohe algav nädalavahetus ei tõota erilisi elamusi.
Ühesõnaga kõik on hukas. Tahaks korraks ära minna.

Kas olete märganud, et kevad on kätte jõudnud. Päike paitab juba mõnusalt ja soojalt ja enam ei peagi kogu garderoobi üksteise otsa selga toppima. Kohe hoopis uus hingamine on. See võib tulla muidugi ka sellest, et lõpuks ometi on see hirmus nohu ära kadunud, mis mind  vahepeal vaevas.
Muus osas pole midagi muutunud. Käin muudkui tööl ja vabal ajal ehitan. Vaba aega ei kipu ainult eriti olema, sest enamuse selles ajast, mis ma parasjagu ei ole tööl, ei liigu punktist a punkti b, ei maga ega tegele majapidamistööde ja söögitegemisega, sisustavad mu pisikesed pujäänid. Tegelikult sisustavad nad ka enamuse eelpool mainitud ajast.