kodune kaardipõrgu

Uskumatult suureks on mu pujäänid kasvanud. No võtame näiteks Tõrukese. Pole ta mingi tõruke enam vaid täitsa tugev noor tamm. Asjalik ja puha. Kui ta parasjagu ei jonni (mida ta ikka aegajalt teeb), siis saab temaga täitsa asju arutada ja ühiselt toredaid ettevõtmisi teha.
Kuna tal numbrid juba ammuilma selged, otsustasin ükspäev talle linnade põletamist õpetada. Nüüd muud enam ei kuulegi, kui et emme tule, hakkame linnasid põletama. No ja nii põletamegi. Teadupärast on tegemist üle aegade kõige igavama kaardimänguga, kus kõik sõltub puhtalt õnnest ja ise ei anna midagi ära teha (kui just sohki). Tõruke seevastu vaimustub sellest lõpmatult. No ja mis tal viga vaimustuda. Siiamaani on iga viimse kui mängu tema võitnud. Sealjuures ilma suurema sohi tegemiseta. Ma ei mõista, kust selline õnn. Hea, et me raha peale ei mängi.

Täps muidugi mängiks ka hea meelega, aga ta ei ole nõus minu reeglite järgi mängima. Lisaks tähistas ta pooled kaardid vildikatega ära. Ilmselgelt eesmärgiga saada ebaausat eelist mõnes mängus.

Siiski-siiski. Ühte kaardimängu Täpike minuga mängib. Kas mäletate sellist mängu nagu koristaja?

Roosa laupäev

Eile juhtus selline imelik lugu, et hoolimata sellest, et mul oli Tätte kontsertile piletid olemas, siis ei viitsinu ma sinna minna. Miks? Lihtsalt nii mõnus oli. Päike paistis, linnud laulsid, lilled õitsesid, lapsed mängisisd ja parasjagu ei virisenudki, abikaasa sõitis lillepärg peas murutraktoriga ringi.

Õhtul aga oli pidu. Eriti roosa pidu. Kuna minu tavapärases garderoobis just ülemäära palju roosasid asju pole, siis tuli vanast voodilinast jupist kummist ja roosast kardinast endale hõlsti. Oh edevust.

emadepäevast

Tõruke korjas mulle sületäie lilli ja pesi mu auto ära. Ja sealjuures pole sugugi oluline see, et lilled olid võililled ja auot oli peale pesemist veel mustem kui enne. Mõte ju loeb.
Lisaks on Tõrukesest kasvanud suur abimees ehitusrandril. Pooled kruvid oma toa seinas on ta sinna ise suristanud. Tegelikult hakkab tema tase juba meie oma ületama. No ta kasutab nii spetsiifilisi ehitusalaseid termineid, et meie, lihtsad inimesed, ei saa mitte aru, mida ta räägib. No näiteks alles ükspäev teatas ta: "Kus on renk? Mul on vaja kaeluspikku mõõta!"

ving ja hala

See on ikka veider kuidas töönädala lõpuks kogu see jama ikka nii ära väsitab.
Tööl tuleb ülesandeid juurde kiiremini kui neid lahendada jõuan ja tegemata tööde nimekiri on häbemata pikaks veninud.
Lapsed vinguvad ja jonnivad. Täps ise teatas eile, et ta on Jonnipunn. Pidavat lasteaias jonnima ja kodus ka. Esimest poolt kasvatajad ei kinnita, teise poole paikapidavust võin ise kinnitada.
Korter on segamini
Majaehitus toppab.
Isegi päikesepaiste ja linnulaul ei tee meelt rõõmsaks, sest see kõik on teisel pool seina.
Isegi kohe-kohe algav nädalavahetus ei tõota erilisi elamusi.
Ühesõnaga kõik on hukas. Tahaks korraks ära minna.

Kas olete märganud, et kevad on kätte jõudnud. Päike paitab juba mõnusalt ja soojalt ja enam ei peagi kogu garderoobi üksteise otsa selga toppima. Kohe hoopis uus hingamine on. See võib tulla muidugi ka sellest, et lõpuks ometi on see hirmus nohu ära kadunud, mis mind  vahepeal vaevas.
Muus osas pole midagi muutunud. Käin muudkui tööl ja vabal ajal ehitan. Vaba aega ei kipu ainult eriti olema, sest enamuse selles ajast, mis ma parasjagu ei ole tööl, ei liigu punktist a punkti b, ei maga ega tegele majapidamistööde ja söögitegemisega, sisustavad mu pisikesed pujäänid. Tegelikult sisustavad nad ka enamuse eelpool mainitud ajast.

kolm punkti

Eelmises postituses lubatud pilte veel ei tule, sest unustasin oma peene pildimasina maakonnakeskusesse.

Ja ma ei kirjuta ka Teile midagi põnevat, sest noh, lihtsalt pole aega.   Miks:
* Tööd on nii palju, et ainult juuksetutt paistab veel suure paberihunniku alt välja. Samas kui üldse ei tahaks siin laua taga istuda vaid tahaks hoopis kevadise vasika kombel karjamaal kepsutada. Või noh, tegelikult tahaks maja ehitada. Siit ka järgmine punkt
*Majaehitus käib täiel võimsusel. Kahjuks on võimsus ainult väga väike. Õnneks on juba käinud mitmeid abilisi. Siinkohal täname Kaugõsidukaptenit, Laisikut ja laisikubeebit, Saarlannat abikaasaga ja kõiki teisi kes on oma abistava käe ulatanud. Ja kes veel pole, siis teadke, et tööd on palju ja võite lahkesti tulla. Kui tunnete, et ehitustandril võib teie panus jääda pisikeseks, siis meil on pakkuda tasustamata tööd ka lapsehoidjatele (no et teised saaks tööd teha), mis viibki meid järgmise puntkini
*Pujäänid töötavad täiel võimsusel ja no nende võimsus üetab minu oma kordades. Ükskõik kui palju ma päeva jooksul ei koristaks. Õhtuks on elamine ikka sellises seisus, nagu oleks päev otsa jalad seina peal vedelenud. Seega võikski ju jalad seina peal vedeleda, aga ei lasta ju. Pidevalt om vaja, et emme tuleks/teeks/aitaks/näitaks/lohutaks/lepitaks või siis vähemalt oleks seltsiks.

Ülejäänud aja kulutan ma magamisele. Eriti ei kipu aega üle jääma. Isegi kui kaks esimest punkti ei suudaks ühel või teisel põhjusel mu päeva täita, siis kolmas ikka suudab.

Harilaiul vol mustmiljon

Selle aasta avamatk oli taas Harilaiule. Sel korral võtsime ka Saarlanna kaasa. No et jagada meie vaimustust sellest kohast. Ma ei tea, kas sellist entusiasmi, nagu meis on, on võimalik ka kellesegi teise süstida. Meie aga läheme sinna ikka ja jälle tagasi. Igal aastal vähemalt kaks korda. Ühest küljest on tegemist mõnusa matkaga looduskaunis kohas, mis väsitab keha ja kosutab vaimu. Teisest küljest paelub meid ka haakriku kogumine. Või isegi mitte niiväga kogumine, vaid uudistamine, et mida huvitavat siis meri ka randa kandnud on.
Mulle ikka meeldib ette kujutada, et kui ma oleksin merehädaline, siis kas ma rõõmustaks leiu üle või mitte. Sel korral oleks ma nii mõnegi asja üle rõõmu tundnud. Nimelt karastusjookidega varustatus oli sel korral kõrgel tasemel. Küll võis sealt leida mineraalvett kui purkide kaupa fanta zerot (ma ei teadnudki, et fantast ka zero versioon on. Igatahes maitses see täiesti fanta moodi, ainult gaasid olid pika meres loksumise peale ära lahtunud). Arvestades, et merehädalisena oleks ilmselt suurimaks mureks, kust juua saada, siis oleks rõõmustanud küll.
Ma ei tea kui palju oleks merehädalist rõõmustanud need loendamatud töösaapad rannikul. Fakt on see, et paljajalu poleks kindlasti jäänud. Rannas oli saapaid suurustes 39-47.
Seal oli nii õlikindlaid, libisemiskindlaid, põrutuskindlaid, happekindlaid, antistaatilisi kui isegi isepuhastuvaid saapaid. Lisaks siis kõikvõimalikud kombinatsioonid. Ja saapaid tuli muudkui juurde - nägin oma silmaga lainetes loksuvat saabast. Siit küsimus. Kuidas ikkagi nii suurtes kogustes saapaid ilmamerre satub. Ja mitte mingeid vanu ribadeks kantud saapaid, vaid ikka täiesti eeskujulikke.

Pildimaterjal matka kohta lisandub siis kui olen fotoka asukoha tuvastanud!

Muide, enne matkale minekut käisime ja vaatasime ka Päikesepüüdja pisipojakese üle. Nii nunnu! Kohe kadedus tuli peale. Õnneks tõid mu oma väiksed armsad pujäänid mu maa peale tagasi ja suur kadedus läks üle.