Ikka veel hukule määratud

Sain täna taas kohaliku kaubanduse peale tigedaks. Siin poes ei ole mitte midagi müüa. Täielik tühjus. Nüüd ma mudiugi liialdan. Pelmeene ikka on ja pihve on ja miskeid külmutatud rupskeid on ka. Aga ma ei saa ju külalistele pihve praadida. Ma ei söö neid isegi eriti hea meelega, veel vähem annan külalistele. Täielik ikaldus. Kõik mu ilusad plaanid läksid luhta. Ülejäänud päeva ma veetsin koristades.

Kook läks ka hukka. tundub, et mal ihtsalt ei oska retsepti lugeda.

Ühesaõnaga endiselt on kõik hukas.

Ahjaa, õde sai oma tellimuspildi kätte. Jäi vist rahule.

Nagu ikka, andsin ma pildi ära enne kui tabasin sellest korralikku pilti teha (juba kolmas selline). Aga mul on üks tööversiooni pilt pakkuda. Pole veel päris valma. Pilt on muide suuuuuur.

Päikeseline peldik

Terve eilse õhtu istusin ma wc-s. Tänane õhtu möödus samamoodi. Ei, ma ei kannata kõhulahtisuse ega muu säärase seedimisprobeleemi all. Kaugel sellest. Lõpuks ometi õnnestus mul läbi suruda kauaaegne kuri plaan wc-s pisut remonti teha. Ühel õhtul linnast tulles astusin poest läbi, ostsin seinakatte ja värvi. Seega polnud Mpsil enam pääsu ja ta pidi nõustuma minu kodukujundamise plaanidega. Ei midagi suurejoonelist. Pisut värvi ja veidike potjomkinlust, aga minu hing on rahul.
Mulle hirmsasti meeldib remontida. Ehitusmaterjalide poed on minu lemmikud. Teevad iga kell rõivapoodidele silmad ette. Nii mõnus on käia riiulite vahel, vaadata erinevaid tapeete, plaate, värve ja muudkui unistada ilusast kodust. Enamasti jääbki see unistuseks.
Sekord mitte. Loomulikult pole mul niipalju finantsilisi võimalusi (ja ammugi mitte oskusi) et ma saaks ellu viia selle, mida ma tahaks. Selleks pole piisavalt ruumi ka. Aga natuke kõpitseda ikka võib.

Igastahes saab nüüd wc-st meie korteri kõige päikeselisem koht. Praegu on muidugi segadus ja kaos.

See tuleb suuresti sellest, et ma tahan kõike korraga teha. ja mitte ülemäära loogilises järjekorras. Mul pole kombeks ülemäära palju ette mõelda. Kasutusel on klassikaline suhtumine - kui raske see olla saab. Ja pintslit ma ometi käes hoida oskan (kuigi ma saan seina värvimisest villid...)

Nii, Tänu Virlupinele tean, et olen juba kuu aega olnud abielunaine. Aitäh meenutamast. Nüüd teame tähistada. Sööme suvikõrvitsakeeksi ja joome šampust peale.
Üldiselt on elu aga hullumaja. Eriti ööalane elu. Tööülesandeid tuleb juurde kordades kiiremini kui ma jõuan vanu ära teha ja selle asemel, et ma saaks töö tegemisele keskenduda käivad seal igatsugused. Üks üritas mind täna ufousku pöörata. Teine rääkis u tund aega ja ma lõpuni ei saanud aru, mida ta täpselt tahtis. Kogu selle aja ma füüsiliselt tundsin kuidas tegemata töö kuhjus...
Tööpäeva lõpus sõitsin bussiga linna. Istusin bussi, panin silmad kinni ja kui poleks lõpp-peatusesse sõitnud, siis oleks oma peatuse maha maganud. Nii väsinud olin. Linnast tagasi tulin juba auto ja poole ehitusmaterjalide kaupluse sisuga - wc-d ootab ees potjomkiniremont.

Sukapaanika

Aaaaargh...
Mul on imeilusad tikanditega sukkpüksid. Ilusad ja soojad. Aga uhh, kuidas ajavad sügelema. Pool päeva vähkren siin ja igatsen koju pääsemisest, et saaks ometi need ahistajad jalast ära. Mul on enne ka puuvillaseid sukkpükse olnud, aga olen ikka elama jäänud. Nii hull pole kunagi olnud. Ei tea, kas nad teevad seda meelega?

Aga mina nägin täna öösel unes, et me saime tütre ja panime talle nimeks Anna-Liisa.

Mina tarzan, sina õun (once again)

Ja taas on aastaring jõudnud niikaugele, et Maailaparandaja teeb oma õunateemalise postituse. Igal aastal umbes samal ajal (kusjuures juba kolmandat aastat järjest on see 19. september (ja ei, see pole mingi kokkumäng vaid puhas juhus) hakkan ma kirjutama sellest, kuidas ma elu ja surmaga riskidaes maa ja taeva vahel kõlkudes ladvaõunu kätte saada üritasin.
Ei tea, kas vahepeal oli õunapuul mõni oks maha võetud või olen ma lihtsalet haledamaks jänud, aga sel aastal tundus puu otsa saamine kuidagi keerulisem. Puu otsas püsimine oli samuti keeruline. Nimelt hakkas vihma sadama ja need 100 aasta vanused puud on ju sammaldunud ja tatavasti on märg sammal libe. Aga näe, sel korral läks õnneks ja ma ei kukkunudki puu otsast alla. Ootamatult kergeks osutus aga puu otsast alla saamine. Tavaliselt on sellega kõige rohkem probleeme, aga tänavu - käkitegu.
Igastahes on mul nüüd talveks väike õunte tagavara. Kompotitagavara on ka täitsa ok. Nimelt ostsin endale sellise kaanetaja, millega ka minusugune osavnäpp suudab purgile kaaned peale saada. Nii tegingi terve portsu ploomikompotti. Kompott oli muidugi naljakas. Vavalt olin purgid kinni kaanetuanud kui hakkasid hullu moodi vahutama. Vahutasid pool tundi nagu marutõbised ja siis lõpetasid ära. Vaht püsis kolm päeva. Tänaseks on sisuliselt kadunud. Tegin ühe kompoti lahti kontrollikmaks, kas käärib või mis tal siis viga on. Ei olnud ploomipuskariks muutunud. Täiesti eeskujulik ploomikompott oli. Ei teagi, mis vahutõbi tal kallal käis.
Täna olen pool päeva riidekappi koristanud. See muidugi tähendab seda, et iga natukese aja tagant tuleb kostüümi vahetada ja proovida kapi sügavustes leiduvaid imeürpe. Teate küll, need on need riided, mida vähemalt 5 aastat kandnud pole ja mille panebki selga ainult siis kui kappi koristab...

Nüüd aga lähen panen pesu kuivama - näete kui tulbi perenaine ma olen!!!

P.S Ah jaa, eile mängisime seoses venna külaskäiguga kaks tuuri Eesti mängu ja ma võitsin mõlemad. Ajalooline hetk. Tavaliselt saan ma haledalt pähe (see on tingitud väikesest silmaringist. Nagu rosin)

Potipuudulikkus

Mul on kodus 4 potti: Pisike, väike, keskmine ja veidi suurem. Kahele inimesele söögi tegemiseks on seda küll ja rohkem. Ploomikompottide keetmiseks on aga nimekirjast puudu pott nimega "üüratu". Oleks vähemalt pott nimega "suur", siis saaks ka kuidagi hakkama, aga praegune olukord on küll nigelavõitu. No ei saa ju kompotti teha kui kõige suuremasse potti mahub korraga vaid üks purk. Ikaldus.

Aga üldiselt olin täna tubli. Koristasin peaegu terve korteri ära ja keetsin kolmes potis kompotte. Aegajalt jooksin teise tuppa Mpsi põetama. Tundub, et tema põeb seda sama asja, mis minagi, ainult poole hullemini. Igatahes nõudis ta kellukest ja poputamist. Seda peab ta saama.
Aga võibolla hoopis pipraplaastrit ja koledamaitselist teed... Vaatame veel.