Nutt ja hala teemal "Liiga palju"

Endiselt on kõik hukas. Töö juures valitseb hullumaja. Kõik minu "lemmikinimesed" trügivad ustest ja akendest sisse tööd on nii palju, et kuidagi ei jõua tehtud. Kui koju tulen, siis teen arvuti uuesti lahti ja kuni õhtu saabumiseni üritan klaviatuurist välja pigistada, mis vähegi annab. Klaviatuurist annaks ehk niim õndagi välja pigistada. Kõik vajalikud klahvid on olemas. 10 sõrme, mis täiesti arvestatava kiirusega (kuigi vahel pisut puudliku täpsusega) suudavad klahve tabada on ka olemas. Peas on aju tihedalt halle ajurakukesi täis, mis paberite järgi peaks suutma piisavalt häid ja asjalikke mõtteid produtseerida ja loogilisi järeldusi teha. Aga millegipärast ei taha ajus varjul olev võimsus kuidagi arvutiekraanile ilmuda. Kusagil hallide ajurakkude ja arvutiklaviatuuri vahel on mingi kitsendus, mis muudab selle informatsioonivoo hädiseks ja aeglaseks. No ei edene. Olen endas pisut pettunud.
No ja nii ma istun hommikust õhtuni arvuti taga. Ülejäänud elu on kuhugile kadunud. Korter on segamini, mees ja lapsed näljas ja kasimata. Kassi pole juba mitu päeva näinud. Kuhu see kõlbab? Ma kahtlustan, et see ei ole päris see, mida ma tahan.

Nohu ja muidu haiglane enesetunne ei tee asja paremaks (kuigi täna oli juba pisut etem olla)

Ja väljas on tõeline sügis. Tormituule ja diagonaalse vihmaga. See on pisut lohutav.

P.S vaatasin, et viimasel ajal on seda niuniuniu silti kuidagi tihti ilmunud.

põnts grafomaanile

Hoolimata minu põhjendamatult kõrgest hinnangust oma kirjalikule väljendusvõimele on ootamatult selgunud et asjalikku teksti pole ma kohe kuidagi suuteline produtseerima. Kaks päeva olen siin istundu ja punnitanud kirjutada, aga no mida ei ole, seda ka ei tule. Täiesti uskumatult edutu olen.
Samas hülgemöla võin nõrkemiseni kirjtuada. Kus on siin maailmas õiglus, ma küsin.

Mis veel uudist. Hakkasin ametlikult naabersaare kodanikuks. Niikuinii veedan ma seal suurema osa oma ärkveloleku ajast.

Mul on karvased jalad ja karvane rind ja kogu küla peab ahviks mind...

Kõik ei olegi päris hukas. Varbad hakkavad juba üles sulama. Mul on nüüd nimelt töö juures pisike puhur, mis laua all undab ja mu varvastele sooja ja kergelt kõrbelõhnalist tuulekest peale õhkab. Nii võib juhtuda, et ma elan selle talve üle. Veider. Juba ma räägin talvest, kuigi paberite järgi on ikka veel suvi. Päike paistab ka. Aga sooja millegipärast ei anna.

Õe tellimuspilt edeneb jõudsalt, kuid varsti võib tööedu põrkuda suuremat sorti musta õlivärvi kriisi taha. Huvitav, kas meie kohalik kirjatarvete pood ühe kaupa õlivärve müüb... Ei tea kas ta üldse õlivärve müüb...

Aga muidu on elu õun.

Muide ostsin endale ükspäev uue puudri ja laineri ja ripsmedušši ja huuleläike. Otsustasin nimelt ilusaks hakata. See on ilmselgelt seotud nende hooajati tekkivate ideedega pisut naiselikumaks hakata ja vahel ka seelikut kanda. Aga kuna mu puhur on väga väikese võimsusega, siis seelikut ma selga ei pane. Külm on. Teine variant oleks jalakarvad tihedaks ja läikivaks karvkatteks kasvatada. Siis saaks seelikuga käia nii et jalad ei külmetaks.
Aga juba kaks päeva olen ma 10 minutit varem end soojast voodist välja ajanud et nina puuderdada. Progress missugune.

Kõik on hukas

Täna käisin linnas. Lisaks tööalastele kohustustele üritasin siis ka paberimajandust korda ajada. Ma küll ei reageeri veel uuele nimele ja telefonile vastates ütlen ikka veel harjumuspärase nime, kuid dokumendid peavad korras olema. Nii ma jooksingi täna panga ja ARKi ja kokanduse* ja migratsiooniameti vahet, täitsin lugematul arvul igatsugu avaldusi ja maksin koletutes kogustes riigilõivusid. Nüüd olen väsinud. Kohutavalt väsinud. Eelnevad kolm päeva rabelemist õunamahla tootmisrindel ei tule ka kuidagi kasuks.

Hakkasin õele tellimuspilti joonistama, aga see jäi ka praegu nurka, sest kuidagi ei taha teine välja tulla. Nagu ikka.

Ja homme tööle ka minna ei taha.

Puhata ja mängida tahan!

Niu niu niu ühesõnaga.

* Nagu mu ema passist välja luges

Sugulased.

Mulle meeldib Geni.
Tänu sellele tean, mis kaudu olen seotud selliste prominantsete isikutega, nagu näiteks Unistaja.
Tema vana-vanatädi poja tütar ja minu vana-vana-vanaonu poja tütre poeg on omavahel abielus. Seega mina ja Unistaja oleme peaaegu et õed!
No rääkimata sellest, et Laisik ja Saarlanna on Mpsile lausa veresugulased.
Geni väidab ka et Mps on minu abikaasa.

Peaks suguvõsa kokkutuleku tegema!

Temperatuurilised probleemid

Hullumaja. Enne puhkusele minekut istusin siin tööl ja sulasin palavusest. Käisingi ringi nagu üks suur märg plekk. Nii palav oli lihtsalt. Nagu troopika. Tasus mul ainult korraks puhkusele minna kui kõik on muutunud. Nagu oleks mu kontor salaja mitukümmend kraadi põhja poole nihkunud. Nii külm on. Mässin siin ennast salli sisse ja joon teed.
Aknast välja vaadates on näha üleskaevatud torusid, mida mööda peaks soojus kunagi meieni jõudma. Tööde edenemise kiirust vaadates, ilmselt mitte enne lihavõttepühi...

Tere Kool!

Täna esimest päeva (peale puhkust) tööle minnes oli kohe selline eriline 1. septembri tunne. Õhus oli selist värskust ja jahedust ja natuke õunu ja ploome ja pisut ärevust ja ohtralt vastumeelsust.

Ja traditsioonilise "tere kool" tort ootab külmikus ärasöömist. Ise tegin.

Uuele nimele veel ei reageeri.