Täna käisin siis üle pika aja oma juhendajaga vestlemas teemal "The MUDA". Minu artiklit oli retsenseerinud minu kõige suurem lemmik sellest laborist üleüldse. Neli lehekülge oli ta arvustust kirjutanud, mille lühikokkuvõte kõlaks nii:
See ei kõlba kusagile!!! Pange see põlema!! Hävitage ära!!!! Kaevake maa sisse!!!! Uputage ära!!!
Sul pole iial lootust lõpteada ja seda artiklit ei võta isegi siis ükski ajakiri vastu kui sa selle ka 100 koda täiesti ümber teed. Sest sina vilets ussike oled määratud igavesti põrmus vingerdama ja iial ei kasvata sa endale tiibu, et koos meie, üllaste, imetlusväärseta, ilmeksimatute geeniustega, teadusajakirjanduse kaunil maastikul ringi lennelda...
Kuigi kui aus olla, siis rääkis ta üpriski palju asjalikku ja õpetlikku juttu ka. Aga selleks ajaks olin ma nii väsinud ja jõuetu, et enam ei jaksanud kuulatagi.
Pärast ulkusin mööda Tartu linna. Seebipanga tüübid jagasid rohelisi roose. Ma käisin vähemalt 8 kui mitte enam korda neist mööda ja no ei antud mulle lillekest. Ma olen pettunud ja muserdatud.Ära pahanda ema, lähen joon ennast täis, palun laena veel sada, eks hiljem siis näis.....
dai dai dai da di da di dai dai dai ti di ta di taiii..
Sa oled tubli! Mul tekib hirmuhigi lugedes kui tubli sa oled :s
VastaKustutaMulle ka ei antud lille! Ma arvasin, et sellepärast, et lapsevankriga naine äkki ei olegi nagu päris naine. Aga nüüd ma hakkan juba muud kahtlustama. Äkki ikka oli nii, et ilusatele ja toredatele ei antud. Ainult ülejäänutele, lohutuseks?
VastaKustutaMa sain tänavalt ühe lille ja hiljem veel 9 SEB lille, sest üks mu tuttav jagas neid tänaval :P
VastaKustutaA need lilled olid ju täitsa toored ka alles...
VastaKustuta(lugege, et viinamarjad olevat apud)