Haned luiged tulge koju! Ei saa tulla põder on ees!

Meil just nii oli. Käisime Täpikese ja koeraga jalutamas, kuid koju ei saa - Põder risti tee peal ees ja ei kavatsegi põgeneda.

Ma nägin põtra juba kaugelt, aga pikemal puurimisel otsustasin, et see pole põder vaid puu. Jalutasime aga edasi ja Täpike teatas, et vaata, milline imelik puu seal tee ääres on. Piidlesime siis mõlemad ja puu piidles vastu. Enne kindlalt aru ei saanud, et põder, kui lõpuks pead keeras. Seejärel tegi kaks sammu ja tardus keset teed seisma. No ja ei tahtnud sammugi edasi ega tagasi astuda. Mõtlesime, et mida teha. Täpike kardab põtru ja kui aus olla, siis mina ka ei taha meie suurima imetajaga lähitutvust sobitada. Mine sa hullu tea, äkki talle ei meeldi inimesed. Otsustasime ringiga tagasi minna, ja põder astus ka edasi. Olles veidi tagasi suunas liikunud, mõtlesime ümber - ei viitsinud suurt ringi teha. Läksime uuele katsele ja metsast astus jällegi teele põder ja tardus keset teed. Ma ei tea, kas neid oli kaks, või lipsas sama vahepeal tagasi, et meid kimbutada. Kolmandal katsel õnnestus siiski koju jõuda ilma, et aasta loom oleks "söönud meie liha ja joonud meie verd"!

Ah, et miks nii dramaatiline? Te ju ikka teate, kuidas tegelikult lõppeb hanede ja luikede salmike? Kui arvate, et hanede-luikede ema ütles: "Tulge ikka lennates!" siis eksite rängalt. Nii võibolla ütleks mõni pehme mandri hanemamma. Saaremaa karmides oludes karastunud linnukeste ema oli ilmselgelt ronk ja käitus järeltulevate põlvede turvalisust silmas pidades pigem hooletult. Salm käis nii:
Haned-luiged, tulge koju!
Ei saa tulla hunt on ees.
Mis ta teile teeb?
Sööb meie liha ja joob meie verd!
Tulge ikka!

Peast sopran

Nii nagu pool Eestit, tahame meiegi suvel oma kooriga laulupeole pääseda. Seega teeme kõvasti laulutrenni, et see ainult kättesaamatuks soovunelmaks ei jääks. Kaks viimast päeva on näiteks möödunud laululaagri tähe all. Eile näiteks laulsime kuus tundi järjest (paari väikese sirutuspausiga). Pole siis ime, et olin õhtuks juba peast täitsa sopran*. Esiteks ei suutnud ma kuidagi garderoobist oma jopet leida. Olin selle meeltesegaduses pannud teise kohta kui tavaliselt ja no lihtsalt ei leidnud. Olgugi, et mul on suur ja erkpunane jope, mis tavaoludes hästi silma paistab. Lõpuks kui olin kolm ringi juba jopedele peale teinud, leidsin selle siiski üles.

Seejärel hakkasin autot otsima. Kõigepealt suundusin "kiriku" parklasse, kus tavaliselt autot hoian. Poolel teel sinna kangastus silme ees, kuidas parkisin auto hoopis "katlamaja" parklasse. Egas midagi, keerasin otsa ringi, jalutasin teise parklasse. Seal aga ei hakanud silma ühtegi tuttavat autot. Puldiga piiksutamise peale ei hakanud ka ükski sõbralikult tulesid vilgutama. Siis meenus küll, et "katlamaja" paeklasse olin möödunud päeval oma auto jätnud ning sel korral ootas see mind ikkagi "kiriku" parklas. Tuli aga ots ringi keerata ja uuesti tuldud teed tagasi minna. Kodu leidsin siiski suuremate eksimisteta üles.

Rohkem ma sel päeval enam midagi suuremat ette ei võtnud - mine sa tea, millega see oleks lõppenud. Aga see kõik on täiesti arusaadav. Ega laulmine pole lihtne töö. Meil on väga hea dirigent, kes ei oota mitte ainult seda, et noodid ära lauldakse, vaid ka seda, et laulus oleks õige emotsioon ja tunnetus. Näiteks palus ta meil ühte laulu laulda nagu metsas kekslev 17-aastane neiu, kellel on 36-aastase naise teadvus.  See polnud sugugi lihtne, sest ma tundsin end pigem 14-aastase pubekana, kellel on 80-aastase keha. No ärkad hommikul üles ja hakkad vinguma, et kool (töö) on nõme ja milleks seda kõike vaja on ja ma ei viiiiiitsi tööle minna. Samas kõik kohad valutavad. Eile ronis Tirts poole öö pealt meile kaissu ja keeras end risti voodisse magama, mistõttu olin hommikuks kõver nagu kreeka E - puus valutas ja seljas on välja arenenud miskine närvivalu. Imeline.
Aga ma sellegipoolest püüdsin seda 17/36 neiut metsas kekslemas ette kujutada. Ja ega ma siis sellega ei piirdunud. Ma olin nagu Eesti Euroopa liidu nõudeid üle võttes - panin kõvasti juurde ka veel. Proovisin laulda, nagu 36-aastase naise teadvusega 17-aastane tüdruk, kes keksleb valgusküllases  kaasikus, olles hommikusöögiks söönud pannkooke metsmaasikamoosiga ning joonud kõrvale klaasikese värsket 3,5%-list  piima... Selle protsendi paikatimmimine võttis kõige rohkem aega, kogu aega tahtis tulla 2,5%-line, Aga see poleks sugugi sobinud - täitsa vale värving, lahja noh.

Tegelikult laulan alti, aga "peast sopran" kõlas lihtsalt paremini.

Joome bussikates

Muhu vald on üks innovatiivne ja igast oma kogukonnaliikmest hooliv omavalitsus. Vald annab endast kõik, et rahvast liikuma meelitada, unustamata sealjuures ka neid, keda üldiselt on raske ühistegevustesse kaasata. Ja just seetõttu ongi ellu kutsutud uus matkapäevade sari - joome bussikates:

Ma usun, et see saab olema üks populaarne üritus! Ma küll mõtlesin, et võiks minna.

(Tõsi on see, et õige info matkapäevast saavad ainult need, kes õige ekraanisuurusega vahendist valla kodulehte vaatavad. Kellel suurem ekraan, näeb, et bussikates kavatsetakse juua sooja teed... pettumus missugune).

Mu maailm ringi veel käib

Võeh. Rääkisin detsembris ühes mammutpostituses, kuidas käisin arsti juures ja pikka aega piinanud pearinglus kadus nagu võluväel. Sain veeta meeldiva kuu stabiilses maailmas, aga nüüd uuel aastal on pearinglused tagasi uue hooga. Ja see on nii vastik. Kõrvus kohiseb, pea pööritab, iiveldab. Mingi 5-10 minutit ja siis kaob ära, et mõne aja pärast uuesti tulla. Enesetunne on kogu aeg vilets. Andke nüüd nõu. Mis aitab pearingluse vastu? Kas peaks midagi sööma/jooma või vastupidi söömise maha jätma? Rohkem liikuma või hoopis vaikselt voodis lebama? Mingit vitamiini võtma?  Või hoopis häid tarkusi esivanemate varasalvest? No et tee palderjanijuures, noore kase lehtedest ning sisaliku pisaratest täiskuu ööl tee ja joo seda seitsme tee ristis ise jalaga kolm korda vastu maad põrutades ning  ai-tummer-ker-kommer-ker röökides. Sealjuures ei tohi vanapaganale vereproovi anda. Midagi muud tegema? Olen valmis kõike proovima, ainult et stabiilse oleku tagasi saaks!

Või oleks ikkagi asjakohane arsti juurde minna. Viimati ma küll mingit vastust küsimustele ei saanud, aga vähemalt kadus pearinglus veidikeseks ajaks ära.

Suur siil ja jaanuarimardikas

Käisime eile linnas ehitustöid tegemas. No üks õige ametnik peab ju kõike oskama, miks siis mitte wc seina ehitada. Seal korteris on muidugi alati lust ja lillepidu remonti teha. Nimelt ei ole seal mitte ühte täisnurka. Ei seinte, põrandate ega lagede vahel. Isegi sirgjooni pole eriti. No ja siis lisaks loovad lähenemised boileri paigaldamisel, mis tähendas erikujuliste aukude lõikamist vineeri. Tulemus oli päris kole, aga natuke värvi, liiste ja pahtlit ning kõik saabki korda. Tõsi, uus prill-laud tuleb ka hankida, sest parandades seina, lõhkus kõrgelt kvalifitseeritud ehitusbrigaad viimase ära. See on mingi kaosejäävuse seadus. Kaose hulk ruumis ei tohi mingi hinna eest väheneda.

Kõik see parandamine ja lõhkumine võttis omajagu aega nii et kojusõit jäi pimeda peale. Ma arvan, et et neli viiest autos olnus magas enamuse teest. Viies õnneks oli roolis. Üks hetk tundsin läbi une, et auto pidurdab ning Mps küsib, et mis seal tee peal on. Mina löön silmad lahti ja näen, keset teed on suur siil. No selline mägrasuurune vähemalt. Pilgutasin veidi silmi ja siil kadus (ma tõesti ei tea, mida ma unes nägin või kust see siili-ilmutus ilmus). Küll aga helkis keset teed väike sinine tuluke. Mps pidas auto kinni ja mina tormasin vaatama, et mis seal siis helendab. Mõni virvatuluke? Killuke taevatähest? Jaanuarimardikas?
Ei, midagi palju proosalisemat - e-sigaretikujuline elektroonikajääde.  Pettumus missugune.

Meil on üks fänn!

Mõtlesin, et tulen ja kirjutan siia midagi toredat, mida oleks aastate pärast hea lugeda. Aga no ei ole mitte midagi säravat kirjutada. Tunnengi viimasel ajal end kuidagi tuhmina. Hirmus väsimus on kallal ja pea käib jälle ringi. Tahaks magada.
Ma mõtlesin, et peaks tegema inimkatseid. Mis juhtuks kui ma magakski iga päev vähemalt 8 tundi. Hetkel kipub olema pigem 6 tundi. Arvestades, et äratuskell heliseb 6.30-6.40, siis tähendaks see kümnest magamaminekut. Küll oleks tore. Ainus häda on sellest, et meil ei õnnestu Tirtsu kunagi nii vara magama saada. Isegai kui ta õigel ajal voodisse läheb, siis on vaja veel vett juua, raamatut lugeda, mängida, kaisukaid tuua ja niisama filosofeerida. Mina jõuan voodisse aga alles siis kui kõik tõllad on ammu kõrvitsateks muutunud.

Unejuttudest rääkides. Mps loeb õhtuti lastele ette meie viimast raamatut. Neile see meeldib. Eriti seetõttu, et Mps teeb juurde kõikvõimalikke helisid ja räägib iga tegelase puhul eri häälega. Mulle ka meeldib, kuigi mõni tegelane räägib minu meelest tegelikult teistsuguse häälega.

Oleme saanud ka veidi positiivset tagasisidet. Negatiivset pole keegi julenud öelda. Ma arvan, et lihtsalt kardetakse, sest noh, ma olen ju päris hirmus ja Mps on veel kordades hirmsam. Mõned väiksemad kirjavead on küll leitud, aga seda, et terve lehekülg teksti läks raamatu kokkupanemisel kaotsi, pole keegi julgenud nina alla hõõruda. Selle raamatu puhul ongi ninad õrn teema.  Nimelt, kui ma raamatuid laiali jagasin, siis kõige tavalisem tagasiside oli, et oi, see on nii suur, ma arvasin, et mingi õhuke vihik. Mina olen jällegi vastu hoiatanud, et ärge voodis raamatut lugege, muidu võib juhtuda, et jääd tukkuma raamat kukub ninale ja ongi ninaluu katki. 

Lisaks on raamatule tekkinud üks fänn! Hurraa! Täpikese klassivend sai selle raamatu jõuludeks ja nõuab nüüd kolmandat osa (poisi ema sõnul pole tegemist lapsega, kes raamatuid armastaks, nii et väga hea märk). Peab vist jälle piitsa välja otsima ja sundima Mpsi tööle. Tal on kolmas osa peas valmis, aga sellest jääb fänni(de)le natuke väheks. Täps kurtis, et klassivend oli vaimustunult rääkinud raamatust ja eriti ühest leheküljest, kus on pilt peategelasest, kes raamaturiiuli ees diivanil pikutab ja Täps oli "nagu mingi tohlakas" kõrval seisnud ja ei osanud midagi kaasa rääkida. Õhtul siis nõudis ka seda lehekülge näha, et saaks aru, millest noormees rääkis. Teemaks olla olnud Professor Pisikese rikkalik kodune (teadus)raamatukogu, kust nii mõni raamat võiks olla loetav.

Sellega seoses meenub üksõhtune draama. Nimelt käis Tõruke raamatukogus. Kuna ka tema pole mul suurem asi lugeja, on mul alati hea meel kui ta ise leiab endale midagi meelepärast. Sel korral tõi ta Tom Sawyeri seiklused. Ma julgesin mainida, et see on tal ka kohustuslikus kirjanduses ülejärgmine raamat, aga praegu peaks ta lugema hoopis Pal tänava poisse. See aga käivitas valulise reaktsiooni - ohtrat hala teemal kuidas ta vihkab kohustuslikku kirjandust, sest siis ei jää tal aega lugeda neid raamatuid, mida ta tahaks lugeda. Tegelikult on tal teatud mõttes õigus. Ilmselt sõltub palju ka nö repertuaarist, aga vähemalt meie koolis on nimekirjas palju raamatuid, mis tänapäeva noori just ülemäära ei kõneta. Ma mõistan vajadusest tutvustada surematuid klassikuid, kuid tegelikult oleks hea kui suudetaks esmalt see lugemisisu sütitada, mitte lämmatada. 

Ma olen ikka olnud seisukohal, et sul ei saa olla igav kui sa armastad lugemist! Mõned, minusugused, armuvad lugemisse esimesest silmapilgust, aga armastus võib tekkida ka aegamööda läbi positiivsete kogemuste. 

13 ja esmaspäev

Eile võtsime end kokku ja asusime kuuske lahti ehtima (taas üks väljend Tirtsu keeleuuendustest). Niks-naks, kuulid kasti, hops-hops kuuseoksad aknast välja ja siuh-sauh viimane okkapuru prügikühvlile ja oligi viimane mälestus toas jõuludest läinud. Õues on seevastu palju "jõulum" kui jõulude ajal. Lund on nii, et aitab (tõsi, lubati, et sulab kohe jälle ära). Autoga sõites peab arvestama lisaks praamigraafikule ka sahameeste graafikuga ja üldse peaks vist väikse sahakese omagi autole ette monteerima. Teisalt pole ükski sõit veel seetõttu tegemata jäänud, et ilm kehv. Eile näiteks läksin last sünnipäevale viima ja juba kolmandal katsel õnnestus maanteeäärsest vallist läbi rammida ja suure tee peale välja murda. Muidu oleks võibolla ka esimese katsega läbi saanud, aga kuna minu väljasõit maanteele on teravnurga all ja selleks, et näha, kas autosid tuleb, pean sisuliselt selja taha vaatama, siis väga suure hoo pealt seda teha ei saa.

Täna polnud mingit raskust kodust välja saamisega - sahk oli kenasti tee lahti lükanud. Kahju. Ma oleks hea meelega öelnud, et ei saa halbade teeolude tõttu tööle tulla. Ma senini ei tea, miks 13 reede peaks halb päev olema. Ikkagi töönädala lõpp ja läheb ainult kergemaks. Esmaspäev on palju hullem. 

Armastuses ja võimlemises on kõik lubatud!

 Just sellise tarkuseteraga tuli Tirts täna lagedale. Sellele ei olegi kohe midagi lisda.

Töö itk

 Vahel ma imestan, et miks ma ikka veel seda tööd teen. On ju maailmas palju lihtsamaid ja toredamaid ameteid, kui see ametnikuniru koht. Täna oli jälle selline päev, kus ma tõsiselt kaalusin, et äkki peaks midagi muud otsima. Töökaaslastele võiski jääda mulje, et andsin alla. Tulin tööle, parkisin auto, avasin pagasiruumi, vaataain korra trepi poole, mis kontorisse viib ja seejärel istusin tagasi autosse ning sõitain koju tagasi. Aitab kah.

Koju jõuses lõin ilmselt põnnama. Võtsin esikust arvutikoti ja lonkisin ohates auto juurde tagasi. 

Tööl on pooled haiged. Mul pole aega olnud haigeks jöäda, aga kardan, et kohe kui võimalus antakse, kargab haigus kallale...

Valmistun inimestele pettumust valmistama

Meie vald saab sel aastal 35 aastat vanaks. Kavas on aastaringsed pidustused ja keegi eriti tööd ei tee. Sest pidu, noh. Iga nädal on pidu eri külas. Kuna meil on 52 küla ja aastas on mugavalt 52 nädalat, siis jätkubki just igasse nädalasse üks pidu. Selle nädala "sünnipäevalaps" oli Aljava küla. Ma arvan, et see väike armas külake maailma lõpus pole ammu nii palju tähelepanu saanud kui see nädal. Natuke mängis selles rolli ka minu väike kaardike, mille seni paljude poolt avastamata külast joonistasin.

Minu enda esimene kokkupuude Aljavaga ulatub 20 aasta tagusesse aega, mil mu teadmised Muhu saarest piirdusidki vaid paari külaga (Ma pakuks välja Kuivastu, Liiva, Koguva ja Pärase). Aljaval sai käidud mingit käpaliste elupaika taastamas. Kuidas ma sinna sattusin, seda enam ei mäleta, aga pool meie kambakest oli igatahes kohal. Juu keegi tundis kedagi, kes korraldas. Mina haarasin reha ja läksin teistega kaasa. Olen alati hea kaasamineja olnud. Hiljem olen töö asjus ikka mõned korrad Aljavale sattunud, aga kindlasti ei ole tegemist minu poolt väga sagedasti külastatava kohaga..

Esmaspäeval kolib pidu üle Hellamaa külasse, kus olen märkimisväärselt rohkem käinud. 

Aga siin tekkiski mul dilemma. Kas joonistada ka Hellamaa kaart või jääda endale kindlaks ja piirduda vaid mõne üksiku kaardikesega. Ühest küljest pressivad peale soovid ja unistused, teisest küljest reaalsus. Tunnen, kuidas olen nende kahe vahele litsutud nagu pannkook. 

Asi on nimelt selles, et tegelikult ma tahaksin joonistada. Mul on juba aastaid olnud plaan kogu Muhu saar üles joonistada ja teha selline suur seinakaart, kus kartograafia seguneb huumori ja kunstiliste liialdustega. No ja kui töökaaslased tulid mu juurde jutuga, et keegi võiks Muhu kaardi joonistada, siis haarasin sellest kohe kinni. Mõtlesin, et võiks teha sellise advendikalendri tüüpi kaardi, kus iga nädal joonistaks valmis ühe külakese ja aasta lõpuks oleks ilus tervik valmis. 
Plaan igati äge, lasin endale tuua linnast kõige suurema paberi, mis sealt saada oli ja... avastasin, et see on ikkagi liiga väike. Mõni küla oleks tulnud vaid paar ruutsentimeetrit, kuhu vaevalt rebase istuma mahutaks. Ja no mis "advendikalender" see selline oleks. Oma plaane ei saaks ikka ellu viia.

Seejärel tegin plaanid ümber. Mõtlesin, et joonistan iga küla eraldi suurelt välja. Alustasingi Aljavaga. Selle peale läks mul kaks õhtut (no mis teha, ma ei ole eriti kiire joonistaja). Aga Aljava küla on pisike. Ainult 4 majapidamist. Hellamaa on kolm korda suurem ja majapidamisi on seal kordades rohkem. Mis tähendab seda, et kui ma tahaks kõikide külade kohta kaardid joonistada, siis oleks mul pooled õhtud sel aastal sisustatud ja lapsed vaataks jälle segamini toas näljaste nägudega pealt kuidas emal nutab, et miski ei tule välja, selmet oma lapsukestega aega veeta. Seda ma jällegi ei taha. 

Ma tõesti tahaks neid kaarte teha, aga mitte oma pere arvelt. Seega ainus lahendus oleks kaarte joonistada tööajast. Usun, et kui iga nädal ühe päeva ohverdada, siis saaks kaardid tehtud küll. Aga kes siis minu töö ära teeks?

Muidugi on mul kurb meel valmistada pettumus neile, kes juba põnevusega järgmist kaarti ootavad. Minu kritseldus Aljavast võeti päris kenasti vastu ja ma lugesin välja, et inimesed eeldavad, et nüüd saab iga küla kohta sellise kaardi. Njah. Taas tuleb kogukonnal minus pettuda. Teisalt, ega ma pole ainus inimene saarel, kes teab, mispidi pliiats käes käib. Ehk võtab keegi teatepliiatsi üle ja joonistab ise mõne kaardi. Loota ju võib.

Aga selle suure Muhu kaardi plaanin ma ikka joonistada. Ma pean ainult enne välja mõtlema, mismoodi mahutada kogu see geograafia, kultuur ja elurikkus nii väikesele paberilipikule (mis oli linna suurim paber).

Laske kitsed üle tee

Öösel maha sadanud lumi põhjustas meie peres ohtralt elevust.

Eelkõige Tirtsus, kes on juba mitu kuud (alates sellest kui lasteaia kõrvale rajati uus kelgumägi) lund igatsenud. Täna hommikul aga oli muidu unine ja aeglane laps nagu krapsti üleval, kepsutas ringi ja nõudis riidesse panemist ja kelgusõitu.

Ka minule pakkus lumi palju avastamist - näiteks seda, et lund autokatuselt pühkides saab selle sujuvalt saapa sisse suunata. Mõnus? Vist mitte. Samuti sai meenutatud, kas ma oskan ka mälu järgi tööle sõita.

Sesa ma teada ei saanudki, sest enne suurele maanteele jõudmist sulas jää siiski akendelt.

Ja mida ma nägin? Värskele lumele olid jäljerea jätnud terve kari loomi. Lugesin 400-500 meetrise teelõigu peale kokku 25 teeületust. Loomulikult võis see olla ka üks ainus purjus põder või kohtlane kits, kes siksakitades üle tee tuigerdas. Aga vawvalt. Arvedtades kui tihti ma sel teelõigjl loomi kohtan, siis ilmselt käibki üle minu kodutee loomade põhimagistraal.

Head uut aastat!

See on päris põnev vaadata, mis inimesi sel aastal ees ootab (Tõrukese ennustuse kohaselt). Niipalju kui olen tagasisidet saanud, tundub, et tõenäosus kohata 2025. aastal  inimesesuurust kassi, on harukordselt suur. Nr 7 osutus väga populaarseks valikuks. Samuti ka nr 8. Ehk siis on terve hulk inimesi, keda ootab ees kena rahulik aasta, kus mitte midagi märkimisväärset ei juhtu. Arvestades segaseid aegu, on see rahustav väljavaade. Samas oli väga populaarne valik ka nr 16 - võimalus võita reis Itaaliasse.

Minul küll igavat aastat pole oodata. Valisin nr 13 ja mind ootab ees nii mõndagi märkimisväärset. Kui uskuda  Tõrukese illustratsioone, siis kargab mulle kallale koletis (aga see sama koletis oli ka mu eelmise aasta loosis ja midagi väga koledat kallale ei karanud, seega võib eeldada, et see on selline leebe ja sõbralik koletis. Võibolla lihtsalt vääritimõistetud). Siis näikse, et mulle kukuvad pähe kõikvõimalikud asjad (ehk ka midagi väärtuslikku), rotid söövad toidu ära (ehk aitab kaalulangetusele kaasa!), hiiglaslik vedru viskab teise maailma otsa (näikse olevat lihtne ja odav viis reisida kiiresti ja kaugele) ja paistab, et ka jumal pole minuga rahul. Aga vaadates üleüldist globaalset olukorda, siis ma pole ka temaga rahul, nii et tunded on vastastikulised.

Aga tegelikult tuleb mul hea uus aasta. Mul oli aastavahetusel kohe selline hea tunne sees, et see aasta tuleb erakordselt tore!

Aastavahetus oli ka lõbus. Käisin saunas! Ma ei ole eriline saunainimene, aga vana-aasta õhtul tuleb ikka vana saast maha uhtuda, et puhta ja säravana uude aastasse astuda. Lisaks sõime, jõime, laulsime (karaoket) põletasime säraküünlaid ja imetlesime tuledemängu puuvõrades. Lisaks sai ohtralt niisama lobisetud. Väga tore õhtu oli. 

Uue aasta esimesest päevast magasime poole rahulikult maha. Ehk saab sel aastal rohkem magada!