Siis kui rohi oli sinisem

 Käisin täna korraks üle pika aja kodust väljas ja avastasin, et vahepal on toimunud radikaalsed muudatused maailmakorras. Vanasti oli rohi roheline, aga täna vaatasin, et tee ääres metsa all oli täiesti sinine. Kas on haigus nüüd ka silmadesse löönud või ongi maailmas värvid paigast ära?

Seitse tsooni seljavalu

Haigestudes kolisin magama "haige lapse voodisse". Tegelikult on tegemist meie köögisohvaga, aga kui keegi vähegi haige on, siis tavaliselt magab ta seal. Selleks on kolm head põhjust:

• Esiteks on see wc-le kõige lähemal - no kui peaks süda pahaks minema või kõht lahti minema või lihtsalt pissihäda tulema ja ei taha kõrge palavikuga treppidest või nari redelist ronida.
• Teiseks on see meile lähemal - kui mõnel lapsel peaks mingi häda tekkima (ükskõik kas mõni eelnimetatutest või siis varia kategooriast), siis me kuuleme nii paremini kui maja teisest otsast. Teadupärast oleme targu korraldanu nii, et meie magame maja ühes ja lapsed teises otsas. No ikka selleks, et üksteist vähem kuulda. Aga haigel lapse hädaldamisele peab ju reageerima.
• Kolmandaks ei maga siis haige kellegi teise kaisus ega köhi talle pisikuid näkku.

Kui me köögisohva hankisime (jäätmejaamast) siis ostsin sinna uue madratsi. Kuna plaan oli seal vajadusel ka külalisi majutada, siis valisin tiba kallimast hinnaklassist peene seitsmetsoonilise madratsi. 

Siinkohal tahan vabandada kõigi oma külaliste ees, kes seal magama on pidanud. See on seitse tsooni seljavalu! Eriti kui neli päeva järjest pikutada.  Kolisin järgmisele diivanile. Vaatame kaua seal vastu pean enne kui oma voodisse tagasi rooman.

Oled sa ahi või inimene?

Mul tekkis eile tõsine identiteedikriis. Mis ma siis olen - ahi või inimene? Välja näen just nagu inimene, aga funktsioneerin sulaselge ahjuna. No kui juba neljandat päeva temperatuur 39 kraadini ulatub... Ma saan aru, et ilmad läksid jälle külmaks ja väike lisaküte kulub ära, aga tegelikult võime ju tavalist ahju ka kütta. Igatahes otsustasin härjal sarvist haarata ja spetsialistidelt nõu küsida. Ei, mitte pottsepalt. Ikka arstilt. Kirjutasin arstile oma murest, see helistas tagasi, et võid tulla küll - tunni aja pärast. Pikemalt mõtlemata tõmbasin jope selga ja hüppasin autosse. Kodust perearstikeskuseni ongi täpselt tund aega sõitu. Olen uhke oma kiirreageerimisvõime säilimise üle isegi ahjustunud olekus.

Esimese asjana andsin vereproovi - see oli küll kõige valutum verevõtmine ajaloos. Ma õieti ei tundnudki torget. Kiitus verevõtjale!

Seejärel tehti mulle igaks juhuks kõikvõimalike viiruste multitest. Covid, terve tähestikujagu grippe, RSV viirus ja mis seal kõik olid. Ilmselt need tulemust ei andnud, sest rohkem testi ei mainitud.

järgmisena vaadati kurku, kuulati kopse, katsuti lümfisõlmi. Kõik tundus kena (kurk oli pisut paistes).

Siis ilmselt saabusid vereanalüüsi tulemused, pereõde, kes vaatlust läbi viis ütles, et peab korraks valvearstiga konsulteerima. Tagasi tulles oli hääletoon hoopis teine. 

Öeldi, et lood on nüüd nii, et kirjutame sulle antibiootikumid. Otsekohe lähed lased kopsuröntgeni teha. Seejärel lähed koju teki alla ja ei tule sealt välja enne järgmise nädala lõppu.

Diagnoos: Ahi...ptui...kopsupõletik!

1. aprill

 Ei, ma ei ole surnud. Aga üpris haige küll. Eile viskas palaviku 39 kanti, kurk on nii tulivalus, et neelamine vajab iga kord korralikku keskendumist ja eneseületamist. Vahepeal tekkis tahtmine hoopis üks kauss kõrvale võtta, et suhu kogunenud sülge alla neelama ei peaks. Nojah ja rögisen ka nagu vana paadunud suitsetaja.

Seega ma tööle ei läinud. Millest on omamoodi kahju. Ma olin nimelt eelmisel päeval palaviku tõusmisega võidu teinud kõvasti ettevalmistusi töökaaslaste lollitamiseks. Meil on uste kõrval ametinimetused ja nimed. Ma mõtlesin kõigile uued ja paremad nimed välja. Ise näiteks olin  (üllatus, üllatus) maailmaparandaja. Vallavanem oli loomaaia direktor, valla sekretär bürokraatiline baleriin jne. Ma nägin kõvasti vaeva, et sildid oleks võimalikult tõetruud ja esimese asjana kohe silma ei torkaks. Nii oleks tahtnud reaktsioone näha/kuulda. 

Teise naljana vormistasin koos Laisikuga ühe lõunalauas tekkinud idee artiklikeseks. AI joonistas pildi ja tuli täiesti nunnu minu meelest. Tirts ütles, et tahab endale ka üht sellist. Minu koduloomade norm on juba täis. Kuigi kui järele mõtlema hakata, siis tõenäoliselt väheneks koduloomade arv selle eluka võtmisel.

Kuna olin kodus teki all, siis mulle keegi eriti nalja teha ei saanud. Ainult Tirts. Tema nali oli muutumatu. Tuli kavala näoga minu juurde ja teatas: "Kits!" seejärel hakkas homeeriliselt naerma ja teatas, et see oli aprillinali. Ühe korra suutis ta isegi oma nalja edasi arendada. "Šokolaadi kits!"