Ei, ma ei ole surnud. Aga üpris haige küll. Eile viskas palaviku 39 kanti, kurk on nii tulivalus, et neelamine vajab iga kord korralikku keskendumist ja eneseületamist. Vahepeal tekkis tahtmine hoopis üks kauss kõrvale võtta, et suhu kogunenud sülge alla neelama ei peaks. Nojah ja rögisen ka nagu vana paadunud suitsetaja.
Seega ma tööle ei läinud. Millest on omamoodi kahju. Ma olin nimelt eelmisel päeval palaviku tõusmisega võidu teinud kõvasti ettevalmistusi töökaaslaste lollitamiseks. Meil on uste kõrval ametinimetused ja nimed. Ma mõtlesin kõigile uued ja paremad nimed välja. Ise näiteks olin (üllatus, üllatus) maailmaparandaja. Vallavanem oli loomaaia direktor, valla sekretär bürokraatiline baleriin jne. Ma nägin kõvasti vaeva, et sildid oleks võimalikult tõetruud ja esimese asjana kohe silma ei torkaks. Nii oleks tahtnud reaktsioone näha/kuulda.
Teise naljana vormistasin koos Laisikuga ühe lõunalauas tekkinud idee artiklikeseks. AI joonistas pildi ja tuli täiesti nunnu minu meelest. Tirts ütles, et tahab endale ka üht sellist. Minu koduloomade norm on juba täis. Kuigi kui järele mõtlema hakata, siis tõenäoliselt väheneks koduloomade arv selle eluka võtmisel.
Kuna olin kodus teki all, siis mulle keegi eriti nalja teha ei saanud. Ainult Tirts. Tema nali oli muutumatu. Tuli kavala näoga minu juurde ja teatas: "Kits!" seejärel hakkas homeeriliselt naerma ja teatas, et see oli aprillinali. Ühe korra suutis ta isegi oma nalja edasi arendada. "Šokolaadi kits!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar