Küll on ilus! Meie aed on õitevahus. Õunapuud, pirnid, kirikakrad ja meelespead (minu aiale omaselt ka võililled ja naadid). Õis on õie küljes kinni. Kohe-kohe puhkevd sirelite õnneõied. Terve aed on joovastavat lõhna täis (v.a sauna juures. Seal on õõvastav hapurotihais - tundub, et keegi on sauna all oma viimase puhkepaiga leidnud).
Reedel sain kätte ka oma teise vaktsiinisüsti. Tegelikult oleks aeg ka "puugisüst" teha, oleks võinud lasta teise käsivarde selle sutsata, aga noh, pärast ei tea mille süüks kõrvalnähtusi ajada. Laupäeval oli mul taas jõletu peavalu. Ei teagi, kas kirjutada see vaktsiini kraesse või oli tegu klassikalise pingelanguse peavaluga. Mul on ennegi olnud, et just laupäeviti pea koledal kombel valutab. No ja need esimesed kolm nädalat tööl tagasi on olnud eriti tihedad ja raksed. Selles suhtes on nädalavahetus ju tore vaheldus, aga kui sellega kaasneb selline kole peavalu, siis läheb ju üks päev nädalavahetusest lihtsalt kaotsi. Kuidas sellist valu vältida? Muuta nädalavahetused ka pingeliseks? No siis jällegi pole enam läbipõlemine kaugel. Võtta tööl vabamalt? Seda ma jällegi ei oska.
Aga tööd on palju ja koju jõudes pole enam sugugi tahtmist arvutit vahtida. Seega ehk andestate, et kirjutan nõnna harva. Kuigi väike reaalsuskontroll kinnitab, et ega keegi siin igapäevaselt närviliselt mu postitusi otsimas ei käi. Ise tahaks rohkem kirja panna. Kui mitte muud, siis laste lõbusaid ütlusi, mis kahjuks kaovad mälust sama kiirelt kui unenäod. Mäletad, et oli mingi lahe ja terane lause, aga mis täpselt, vot seda enam ei mäleta.
Üks jäi meelde. Mäletate, mõni aeg tagasi oli siin paks udu. Justnagu Siil udus multikas. No ja siis täps kirjeldas: "Vaatasin korraks mere poole ja seal oli udu. Ja kui uuesti vaatasin, tuli udutorm!"
Udu ja torm ei käi kokku, aga ma sain aru, mida ta mõtles. Ta on mul üldse kiire keele ja iluleva kõneviisiga. Näiteks täna hommikul kooliteel autos ta muudkui seletas midagi ja ausalt, ma ei suutnud jälgida, mis ta täpselt vatras. Lõpuks ta teatas: "Panete tähele, mida ma siin teen? Ma täidan vaikust! Siin oli liiga vaikne."
Aga Tirts rebib järele. Sõnu on tal küll vähe, aga juba saab vestelda. Näiteks täna näitas mulle üht mänguasja. Mina ütlesin, et see on ükssarvik. Tema teatas: "Ei, kaks!"
Astusin eile rumala peaga kaalule. Number, mis vastu vaatas, oli nii kole, et otsustasin otsekohe end käsile võtta ja eeskujulikuks toitujaks hakata...
No ja siis täna unustasin rahakoti koju, nii et minu lõunasöök koosnes suurest kogusest koorekohvist ja sahtlipõhja kommidest ja vallamajast leitud küpsistest ning šokolaadist Väga eeskujulik.
Või noh. Tehniliselt võttes pole ta veel päris meie koer, sest kuts on liiga väike, et ema juurest ära tulla. Nii et vähemalt kuu aega tuleb vaesel Tõrukesel veel piinelda. Mina leian, et see kuu on hädavajalik, et kõik vajalikud ettevalmistused ära teha.
Kutsika otsimisega alustasin juba tükk aega tagasi, aga tundus, et maailmas on kutsikad otsa lõppenud. Või noh, oli küll hingehinnaga pakutavaid tõukoeri kelle soetamiseks peaks ilmselt ühe töökoha juurde hankima ja kuhjade kaupa taksilaadseid kutsikaid. Taksid aga ei vastanud üldse meie otsinguprofiilile. Ma liitusin vist kõikide fb koeragruppidega ja vaatasin viimaste nädalate jooksul üüratus koguses koerapilte ja olin peaaegu lootust kaotamas. Kuni lõpuks võttis minuga ühendust inimene, kellel oli pakkuda just täpselt selliseid kutsikaid nagu me otsisime.
Egas midagi, pakkisin lapsed autosse ning kihutasime suursaare teise otsa kutsikabeebisid vaatama. Aedikus sibas ringi 7 väikest kutsikat üks armsam kui teine. Kõik nad tormasid Tõrukest nuusutama ja uudistama, aga üks (kes omaniku sõnul oli varem pigem tagasihoidlik olnud) tundis meie vastu eriti suurt huvi. Isegi siis kui teised juba tüdinesid, üritas ta ikka meie külje alla pugeda. Võtsime seda kui märki, et koer on meid oma inimesteks valinud. Kusjuures tegu oli sama koeraga, kelle Tõruke pildi järgi oma lemmikuks valis. Nii et armastus esimesest silmapilgust. Ja oh kui palju elevust!
Vaene Mpsike aga peab veel ühe maja ehitama!
Nonii, olen nüüd nädal aega jälle tööinimest mänginud.
Ühest küljest on ääretult tore jälle inimeste seas olla ja aju sihtotstarbeliselt kasutada. Teisest küljest on see ajuke vahepeal pisut nagu rooste läinud. Mitte ei mäleta enam kuidas asju tehti. Õnneks saan Mpsilt nõu küsida :D
Aga ega mulle kauaks töökohta pole. Tõruke veetis ükspäev tunnikese minu töö juures. Ta näppis küll kõik see aeg telefoni, aga hiljem selgus, et kuulas hoolega, mida ma täpsemalt seal teen. Kui hakkasime koju minema, siis teatas, et mul olevat päris huvitav töö ja võibolla tuleb ta kunagi ise sinna tööle. Seejärel uuris iga viimase kui inimese kohta, et mida nad teevad. No et mida see keskkonnaspetsialist teeb ja mida sekretär teeb ja kas vallavanem ka midagi teeb. Juu valis parimat ametikohta. Kõige lõpuks tuli välja šokeeriva infoga - töökaaslane olla selle aja jooksul mitu korda "kurat" või "pagan" öelnud. Usun, et see võis lisada meie professioonile veidike sära.
Täna aga tundub, et ta on otsustanud siiski erasektorisse minna. Koostas siin äriplaani ja oli pisut nördinud kui kuulis, et seadusandlus piirab üheksa-aastaste legaalseid rahateenimise võimalusi. Täpsi ei tahtnud ta punti võtta, sest tal pidi juba niigi neli töötajat olema (mänedžer, ehk ta ise, abimändežer, kokk ja müüja) ja see tähendab, et tulud tuleb jagada neljaks. Müügiloa taotlemine teda igatahes ei heidutanud. Juba sel suvel taheti müügiputka meie tänavatoidu festivalile üles panna. Kusjuures ta kasutas ära infot, mille kabinetis istudes oli kogunud. Sel päeval joonistasin ma nimelt meie turuala skeemi ja märkisin müügialasid. Nii et ta teadis kohe, kuhu see putka püsti panna.
Tundub, et sellel poisil on juba praegu rohkem ärisoont ja pealehakkamist kui mul elades on olnud...
Igasugused Muhuritod ja burgeriputkad värisegu. Peatselt tulevad teise klassi poisid ja löövad platsi puhtaks!
Täna läksid lapsed jälle üle pika aja päriskooli. Olid elevil nagu esimesel septembril. Oleks neile astrikimbu kätte andnud kui vaid astreid kusagilt võtta olnuks. Nartsissid esimesel taaskooliminemise päeval ei sobi. No pole kuidagi õige.
Mitte, et ma ise vähem elevil oleks olnud. Mina läksin ju jälle tööle. Öösel ei saanud korralikult magada ja nägin kahtlase väärtusega unenägusid. Aga tööl oli tore. Lihtsalt vaimustav oli oma aju veidike teistpidi ka kasutada. Poolteist aastat on see olnud sisuliselt 100% emme-režiimil.
Nüüd saab Mps mängida moodsat isa ja ka veidike Tirtsuga kodus olla ning suurematele taksojuhti mängida. Vaatame kui kiirelt ta uut töökohta otsima hakkab (meil oli kahepeale üks töökoht). Aga mine sa tea, võibolla sobib talle koduse isa roll imeliselt ja ei tahagi hiljem enam tööle minna... Sellisel juhul tuleb muidugi hakata suuremas koguses lotot mängima. Mille eest muidu lastele riideid osta. Nad ju kasvavad kohutava mühinaga. Ulaõpet oli vaevalt 2 kuud ja selle ajaga jäid Tõrukesele peaaegu kõik riided väikeseks. Poodi ei saanud uusi ostma ka minna. Tellida on ka tüütu, sest praegu näikse olevat lastemoes mingi slim-fit hooaeg, aga Tõruke pole just ülemäära slim ega fit. Lisaks on ta riietuse osas kohutavalt valiv. Mul pole netipoodlemise vastu midagi, aga asjade tagasisaatmine mulle ei meeldi. Seega tulebki nüüd leida aeg, mil Tõruke kaasa haarata ja linna ostlema minna. Ei mulle ega Tõrukesele meeldi see protsess...
