neljapäev, mai 13, 2021

Kas saab olla õnnelikum?

 


No vaadake vaid seda nägu. Kas on maailmas üldse suuremat õnne kui peale aastatepikkust mangumist saabub lõpuks see päev, mil sa saad OMA koera esimest korda sülle võtta. 

Või noh. Tehniliselt võttes pole ta veel päris meie koer, sest kuts on liiga väike, et ema juurest ära tulla. Nii et vähemalt kuu aega tuleb vaesel Tõrukesel veel piinelda. Mina leian, et see kuu on hädavajalik, et kõik vajalikud ettevalmistused ära teha.

Kutsika otsimisega alustasin juba tükk aega tagasi, aga tundus, et maailmas on kutsikad otsa lõppenud. Või noh, oli küll hingehinnaga pakutavaid tõukoeri kelle soetamiseks peaks ilmselt ühe töökoha juurde hankima ja kuhjade kaupa taksilaadseid kutsikaid. Taksid aga ei vastanud üldse meie otsinguprofiilile.  Ma liitusin vist kõikide fb koeragruppidega ja vaatasin viimaste nädalate jooksul üüratus koguses koerapilte ja olin peaaegu lootust kaotamas. Kuni lõpuks võttis minuga ühendust inimene, kellel oli pakkuda just täpselt selliseid kutsikaid nagu me otsisime.

Egas midagi, pakkisin lapsed autosse ning kihutasime suursaare teise otsa kutsikabeebisid vaatama. Aedikus sibas ringi 7 väikest kutsikat üks armsam kui teine. Kõik nad tormasid Tõrukest nuusutama ja uudistama, aga üks (kes omaniku sõnul oli varem pigem tagasihoidlik olnud) tundis meie vastu eriti suurt huvi. Isegi siis kui teised juba tüdinesid, üritas ta ikka meie külje alla pugeda. Võtsime seda kui märki, et koer on meid oma inimesteks valinud. Kusjuures tegu oli sama koeraga, kelle Tõruke pildi järgi oma lemmikuks valis. Nii et armastus esimesest silmapilgust. Ja oh kui palju elevust!

Vaene Mpsike aga peab veel ühe maja ehitama!


3 kommentaari:

ritsik ütles ...

Oh kui tore! Lastele annab koos koeraga kasvamine nii palju juurde.

Indigoaalane ütles ...

Mul on nii hea meel laste pärast !!
Head kooskasvamist :)

maailmaparandaja ütles ...

Mul ka hea meel. Nii laste kui enda pärast.
Teisalt, eks ma ikka pisut muretsen ka, et kas ma saan koera õpetamise ja kasvatamisega hakkama. Pärast on sama üle käte läinud nagu lapsed...