teisipäev, mai 26, 2020

Uus katse

Ma pole mitu päeva kohe mitte midagi kirjutanud. Mis juhtus? Kas sõnad said otsa? Vaevalt. Mul on keldrisse ja riiulitele varutud suurtes kogustes sõnu. No et kui peaks kriisiaeg saabuma, siis avan ühe sõnamoosi või -kompoti ja lasen hea maitsta.
Tegelikult kasutasin oma vähest beebivaba aega lihtsalt muuks.
Hommikuse une ajal koristasin ja kui hästi läks tegin pedagoogilisi ponnistusi sundides oma koolilast õppekava järgima. Eriti suuri pingutusi tuli teha kunstitunni läbiviimisel. Tõruke joonistab tegelikult täitsa viisakalt esimese klassi lapse kohta. Tema pildid on ilusad, puhtad ja konkreetsed. Suurel rändekalade joonistusvõistlusel sai tema pilt Angerjast isegi ära märgitud. Aga fakt on see, et ta joonistamist sugugi ei naudi. Vastupidiselt Täpsile, kes võib ühe õhtuga kolm-neli surematut kunstiteost valmis visata ja ise sealjuures kiidelda kui ilusad ja nunnud need on. Ongi. Ainult hoopis teisest mastist võrreldes Tõrukese omadega - sellised tormakad, värvilised, liikuvad.
Lõunase une ajal tegelesin õpetajatööga (kui hommikuse une ajal ei läinud õnneks), tegin süüa ja koristasin. Kui aega jäi üle, siis riisusin kive, devõsastasin kivikülvi või rohisin kiviaeda.
Kolmanda une ajal koristasin ja tegin süüa ja vahel kui laps juhtumisi magas kauem, siis vedelesin jõuetult diivanil ja näppisin niisama telefoni, sest pole ju mõtet hakata midagi asjalikku tegema kui laps kohe üles ärkab.
No ja minu tavalisel blogimise, kirjakirjutamise või lugemise ajal - siis kui Tirts ööunne on jäänud, ma maalisin. Võibolla mäletate, et ma ei jäänud oma tulbimaaliga sugugi rahule. No ma proovisin siis nüüd paremini. Kasutasin akrüülide asemel õlivärve ja modelliks seadsin ka hingelähedasemad asjad.
Sel korral jäin tulemusega märksa enam rahule. Ukulele on küll pisut lopergune ja õlasall toolikorjul ei lange nii sujuvalt kui võiks, aga muidu ju peaaegu. Ja viiest raamatust kolm on ju täiesti tuvastatavad, mis on ometigi hea märki. 
Kahtlustan, et asi on värvide valikus. Mulle meeldib õlivärvidega palju rohkem maalida. Need segunevad kuidagi paremini. Kuigi minu värvid on nii vanad, et mõne kättesaamiseks oli vaja kasutada ohtralt toorest jõudu. Õnneks olen tugev!
Igatahes lõpetan ma sellega maikuise natüürmordi väljakutse ja hakkan tegema ettevalmistusi juuniks. Otsustasingi aasta otsa iga kuu ühe žanri, stiili või  tehnikaga rinda pista. On kellelgi ettepanekuid, milline võiks olla juuni väljakutse?

Ja kui keegi soovib liituda minu aastase kunstiprojektiga, siis olete teretulnud. Kolm kaaskannatajat olen juba leidnud ja nende pintsli alt on ilmunud juba mitu eriilmelist ja imetoredat natüürmorti!

2 kommentaari:

  1. Mu meelest peakski õiged ukuleled natukene lopergused olema! Igatahes väärt pilt, väärt vaeva, mis nähtud.
    Põnev väljakutse sul!

    VastaKustuta
  2. Võibolla see ukulele ongi lopergune tänu suurele väärkasutamisele. Mõni siin (mitte mina, mõni pisem) kasutab seda eelkõige trummina. Teine pigem kandlena...

    VastaKustuta