Logistilised väljakutsed

Lubasin kirjutada meie pere logistikast. See on ju teadatuntud tõde, et mida rohkem lapsi, seda suuremad on logistilised väljakutsed - lasteaiad, koolid, huviringid ja sõbrad ning kõik see tuleb muu asjaajamise vahele ära mahutada. Lisaks veel maalelamise rõõmud ja beebi söögiajad.
Minu olukord pole kaugeltki kõige hullem. Jah, ma elan maal, mis tähendab seda, et ükskõik kuhu vaja minna, tuleb seda teha autoga. Õnneks mul on auto ja abikaasal on ka. Mis teeb meie olukorra küllaltki mugavaks. Ühe autoga saaks ilmselt kuidagi läbi häda ka hakkama. Kuigi see ilmselt muudaks mu suures osas sunnismaiseks. Aga üldse ilma autota...vat see oleks tõeline väljakutse.
Teiseks olen ma kodune, mis teeb logistika taas pisut lihtsamaks. Palju keerulisem oleks keset tööpäeva lapsi transportida. I klassi juntsudel lõppeb päev ju nii varakult ja üksi koju ka sellist veel ei jäta. (Kuigi Kevin filmis üksinda kodus on sama vana kui minu Tõruke. See pole küll lohutus. Eriti kui arvestada milliste toredate ideede peale ta seal tuli).
 Kolmandaks on kõik ringid kooli/lasteaia juures, mistõttu pole vahepeal vaja kedagi kuhugi viia.
Neljandaks on minu kolmas lapsuke alles imik ja ei liigu ilma minuta. Küll aga lisab turvahälli pidev tassimine paraja portsu lihaspinget. Lisaks tuleb arvestada söögi- ja magamisaegadega ning väikeste ootamatute üllatustega mähkmetes kõige kiirematel või  ebasobivamatel hetkedel.

Seega nagu polegi erilisi väljakutseid ja virisemiseks pole põhjust. Mis aga ei tähendaks, et oleks lihtne.
Meil on argipäeviti asjad korraldatud nii:
* hommikul viib Mps lapsed aeda/kooli. Mina aitan hommikuste protseduuridega niipalju kui Tirts laseb. Enamasti tahab ta aga samal ajal süüa. Täps on hommikuti eriti kuri ja no Tõruke on koguaeg tõrges.
*Lõunal tuubin Tirtsu silmini piima täis (et ta magaks), pakin autosse ning suundun laste kokkukogumismissioonile. Kui veab, siis Tirts magab kõik see aeg. Kui ei vea, siis... noh, siis ei vea. Eriti kõrvadel.
*Esmalt muidugi tuleb teha autode vahetus, sest turvatoolid on abikaasa autos ja autosid on lihtsam vahetada kui toole ümber tõsta.
*Seejärel sõltub kõik päevast. Heal päeval käin magava beebiga poes, seejärel toon Täpikese lasteaiast ja korjan Tõrukese kooli juurest peale. Halval päeval on vahepeal vaja kusagil aega surnuks lüüa ja lõpuks olen kolme jonniva lapsega poes. Ja mis oleks toredam kui see?

Need on tavapärased päevad. Aga alati saab igapäevarutiini vürtsitada väikeste vintidega. Nagu näiteks autoparandus, abikaasa komandeering (mis tõstab mu koheselt üksikema staatusesse), mõni kooliüritus või väljasõit lasteaiast. No et igav poleks.

Päkapikud juba piiluvad

Ehk selle asemel, et kasutada lapse uneaega millegi asjaliku tegemiseks (loe koristamine) või vähemalt magamisekski (täna oli jälle raske öö) tegeleb mõni siin viletsa photoshopiga.

Kirjutaks midagi*, aga pole eriti midagi kirjutada. Päevad on nagu ühemunakaksikutest vennad. Peamiselt keerleb kõik une, mähkmete ja söötmise ümber. Vürtsiks sekka koristamist ja logistilisi väljakutseid.
Aga kui ükski teema neist teile erilist huvi pakub, siis andke teada, võin neist pikalt heietada.

*On haruldane hetk, mil lapsel kõht täis, mähe kuiv(emapoolne) ja ise magab, toad on enamvähem talutavas seisukorras ja ei pea kusagile kiirustama. Tõenäaoliselt lõppeb see kõik kahe minuti pärast kui pisikääks üles ärkab.

Piimakooma

Tirtsu puhul on tegemist tõelise muutumise meistriga. Enne ja peale söömist on kaks täiesti erinevat last.

Enne söömist on tüdruk nagu nälg ise. Kogu tema olemus kisendab piima järele. Ta väike näoke on kitsas nagu kitse jälg. Käed jalad vehivad nagu pisikesed virelid. Tilluke suuke üritab igalt poolt tissi leida (valdavalt kusagilt enda kukla tagant). Ja see kisa! See on nii vali ja nõudlik. Veidi veel harjutamist ja kaugel pole aeg, mil isegi vorst läheb külmkapist vabatahtlikult leiva peale, et ainult sellest hirmsast lärmist pääseda. No ja kui ta lõpuks süüa saab, siis ahmib nagu oleks teda nädalaid näljutatud. Seda on lausa kuulda, kuidas piim kolinal kõhtu kukub.

Peale söömist on pilt hoopis teine. Kidurast konnapojast on saanud ootamatult pontsakas põrsake. Nägu on ümar kui täiskuu. Ootamatult on kusagilt ilmunud lõualott. Põsed on piima täis ja väike nire lõualgi. Silmad poolkinni ja õnnis naeratus näol. Just nagu sultan patjadel lebotatakse emme kõhul. Igast keharakust kiirgab küllastumust ja rahulolu.

Pool tundi hiljem on Tirtsul muidugi jälle näljanägu ees ja käsi südamel vannutakse, et mitte kunagi pole süüa saadud.

Lõpetuseks väike tore videoke sellest, kuidas üks andekas isa oma tütre piimakooma nägusid järele aimab. Ma naersin tükk aega (osalt äratundmise rõõmust).

Maga siis kui...

Maga siis kui beebi magab. Milline noor ema poleks kuulnud seda soovitust. Eriti meeldib mulle aga see täiendus:

Aga mis siis kui beebi keeldub magamast kauem kui viis minutit? Ja kui nõustubki, siis ainult süles. Praegugi kirjutan vasaku käega, sest parema peal nohiseb, luriseb ja ägiseb väike soe hapupiimalõhnaline nunnupall. Need notsu söömist meenutavad helid tulevad sellest, et pisipreilil on nohu. Seetõttu on ka uni olnud katkendlik ja öösel ärgati umbes miljon korda. Mul läks kusagil viie või  kuue juures lugemine segamini, aga vaevalt, et palju alla miljoni tuli.
Igatahes on väga raske magada beebit  süles hoides. Ja kõike muud on nii veelgi keerulisem teha.
Ainus, mida ma suudan vabalt beebiga samaaegselt teha on nutmine. Kuigi isegi mina, tuntud piripill, ei suuda nii palju nutta kui see väike inimene.

Gaasirünnak

Arvake, kelle beebi on gaase täis kui õhupall? Õige vastus! Aegajalt ma tõesti imestan, et kuidas ta ikka veel  õhku ei tõuse ja minema ei hõlju. Äkki peab tõesti igaks juhuks nööri sappa siduma.