Piimakooma

Tirtsu puhul on tegemist tõelise muutumise meistriga. Enne ja peale söömist on kaks täiesti erinevat last.

Enne söömist on tüdruk nagu nälg ise. Kogu tema olemus kisendab piima järele. Ta väike näoke on kitsas nagu kitse jälg. Käed jalad vehivad nagu pisikesed virelid. Tilluke suuke üritab igalt poolt tissi leida (valdavalt kusagilt enda kukla tagant). Ja see kisa! See on nii vali ja nõudlik. Veidi veel harjutamist ja kaugel pole aeg, mil isegi vorst läheb külmkapist vabatahtlikult leiva peale, et ainult sellest hirmsast lärmist pääseda. No ja kui ta lõpuks süüa saab, siis ahmib nagu oleks teda nädalaid näljutatud. Seda on lausa kuulda, kuidas piim kolinal kõhtu kukub.

Peale söömist on pilt hoopis teine. Kidurast konnapojast on saanud ootamatult pontsakas põrsake. Nägu on ümar kui täiskuu. Ootamatult on kusagilt ilmunud lõualott. Põsed on piima täis ja väike nire lõualgi. Silmad poolkinni ja õnnis naeratus näol. Just nagu sultan patjadel lebotatakse emme kõhul. Igast keharakust kiirgab küllastumust ja rahulolu.

Pool tundi hiljem on Tirtsul muidugi jälle näljanägu ees ja käsi südamel vannutakse, et mitte kunagi pole süüa saadud.

Lõpetuseks väike tore videoke sellest, kuidas üks andekas isa oma tütre piimakooma nägusid järele aimab. Ma naersin tükk aega (osalt äratundmise rõõmust).