Motivatsioonipuudus

Üldjuhul mulle meeldib mu töö. See on huvitav ja mitmekülgne. Mul on toredad kolleegid ja vahel mulle tundub, et minust on isegi natuke kasu. 

Mõnikord jälle ei meeldi ka. Näiteks viimasel ajal on mind tabanud tõeline motivatsioonipuudus. Aegajalt on mul on tunne, et ma annan rohkem kui vastu saan. Seda nii materiaalses kui vaimses mõttes. Üldlevinud ettekujutlus ametnikust on ju teada - hingetu rahaahne bürokraat, kes joob ööd ja päevad kohvi, istub maksumaksja raha eest oma tagumikku laiaks ja ainus mõttetöö, mis teeb on mõelda välja erinevaid viise kuidas inimesi kiusata.  

Jaa, see on tõsi, et kohvi olen ma siin tõesti jooma õppinud. Tagumik on ka kõvasti üle keskmise lai. Aga viimase võib olla tinginud ka asjaolu, et sellisel ametikohal tuleb endale paks nahk selga (või siis mõnda musse strateegilisse kohta) kasvatada, sest pool töötasust on sõimus. Ja see ülejäänud pool pole ka sugugi nii suur kui arvatakse. Keskmine palk on ammu ilma läinud mööda minu palga numbrist. Kohaliku lehe horoskoop ütles, et täna võib tulla palgatõus. Läksin kohe suurelt ülemuselt küsima, et kus siis on. Öeldi, et horoskoop ütles ju sõnaselgelt, et võib tulla. Aga võib ka mitte tulla. Ei tulnud. 

Ma ei saa  kuidagi öelda, et ma ei oleks südamega asja juures olnud ja üritanud parimat. Aga küsimus on selles, kas mul on siit kusagile edasi minna? Arendada? Või istun pensionini siin ja jagan Dryopteristega maid ja puid?  Hetkel tundub see väljavaade masendav ja mannetu.

Kas see on sügiskaamos või peakski mõne kannapöörde tegema?