Läbi nagu Läti raha

Oeh.
Teate, milline näeb välja tühjakspigistatud apelsin? Kui ei tea, tulge vaadake. See on peaaegu nagu tühjakspigistet sidrun, ainult poole suurem. Mina ei tea, mis mind tänase päeva jooksul nii ära väsitas. Peale tööpäeva lõppu olin juba nii kurnatud, et vaevu jaksasin end lasteaeda vedada ja seal selgus, et lapsed polnud kojumineku osas sugugi koostööaltid. Lõpuks saime kuidagi ikka lasteaiast tulema, aga see ei tähendanud veel, et me koju saaks. Olles auto maja ette parkinud hakkas Tõruke hädaldama. "Ei taha tuppa, ei taha lasteaeda, ei taha lossi, ei taha....eee, emme, mis see on (ja näitab maja poole), ei taha majja..."
Igatahes selleks ajaks kui lapsed magama said oli minust viimnegi jõuraas välja väänatud ja siis veel pesurulli vahelt läbi lastud. Või vähemalt selline tunne.

Nüüd peaks tegelikult nõusid pesema, aga mitte ei jaksa. Jäävad päkapikkudele.

Ahjaa, meil oli täna tööl tervisekontroll. Kõik näidud (va kehakaal) olid ilusasti normis. Öeldi, et tubli tüdruk, söö vähem, liigu rohkem. Seda oleks ma võinud ise ka öelda.

Parem pool muna kui tühi koor

Meie Tõruke sai täna tõelise üllatuse osaliseks.  Käisime poes ja nagu ikka kauples ta endale ja Täpsile sealt ühe "Kinder-muna". Sel korral oli tegu aga tõelise üllatusmunaga. Ei, seal ei olnud sees mingit imetabast aga täiesti mõttetut plastmassvidinat. Isegi prussakaid polnud. Täiesti üllatavalt oli see muna absoluutselt tühi. Te oleks pidanud Tõrukese hämmeldunud nägu nägema. Mitu korda vaatas šokolaadi sisse hammustatud august sisse ja ikka ei paistnud sealt midagi. Nöök.

Aga tühja neist üllatusmunadest. Kas te kaneelikukelust soovite? Mul on pakkuda. Tulikuumad, otse ahjust. Varsti läheb (loodetavasti) viimane pannitäis ahju.
Nüüd te muidugi küsite, et mis toimub. Maailmaparandaja pidi nagu kaalu langetama ja kohutavalt tervislikuks hakkama, aga küpsetab siin vastu ööd pirukaid. Aga mul on hea vabandus - kõiges on süüdi Tõruke, kes ei suuda oma küpsetamiskirge talitseda ja tahtis suuremas koguses pärmitaigent teha. No mis muud sai tal mõttes olla, kui ta paki pärmi suures koguses piimas lahustas. Ahjaa, ühe tomati pani ka juurde, aga selle ma eemaldasin siiski küpsetistest. Jahu mul muidugi nii palju polnud kui liitri piima peale läheks, nii et tuli taigent teiste lisanditega timmida (mandli- ja kookosjahuga nt).
Igatahes pole ma ammu enam nii suures koguses pärmitaigent teinud. Või noh, ma pole ammu üldse pärmitaigent teinud.
Ei tea, kes need kõik küll ära sööb...

Kubjas

Seoses istuva kontoritööga palkasin endale kupja, kes iga tunni aja tagant mind torgiks, et liigutagu ma pisut oma tagumenti, muidu kasvab see tooli külge kinni. Plaksutab teine piitsa ja sõimab paksuks.  Nõudmised pole tal küll teab mis suured, aga ikkagi on neid päris raske täita. Mul on küll suur kontor, aga nii suur ta ka pole, et laua ja printeri vahet kõndides võiks loota suurele sammude arvule.
Eile seevastu silkasin niimoodi mööda rannametsa luiteid, et kubjas ei jõudnud järelegi. Taas tuli tõdeda, et vastupidavust mul ju on aga võhmast jääb puudu. Ehk siis tasasel maal ühtlases tempos suudan edukalt pikka maad vudida, aga kui pinnas läheb künklikumaks (ja hoidku selle eest, et veel mägiseks), siis veab kohe tempo alla ja keele vestile. Et ei tekiks pettekujutelma, siis mina loomulikult ei jooksnud. Lihtsalt liigutasin oma töntsakaid jalakesi võimalikult kiiresti.
Õhtu lõpetuseks käisime veel Kübassaares pisikesel loodusvaatlusmatkal. Kits, kaks jänest, kaks kotkast, ohtralt kivistisi ja karulauku ning kõigis spektrivärvides sinililli - vaadelda oli nii mõndagi.

Mul on üks asi, millest ma olen tahtnud pikemat aega kirjutada. Iga päev mõtlen, et õhtul kodus kui lapsed magavad, siis kirjutan. Aga õhtul ei tule see enam meelde. Praegu ka ei tule. Ehk kunagi ikka meenub, siis kirjutan.
Täna ma rohkem ei kirjutagi. On täna juba niigi liialt palju ekraaniga tõtt vahitud ja klahvidel klõbiseda lastud. Töönädala lõpuks on õlad sellest ametnikuasendist juba nii haiged, et oioioi. Mõni vabatahtlik massöör ei tahaks neid pisut õrnalt mudida? Või niiväga õrnalt ei peagi.

Rosinad riiulil

Üks asi on küll lapsevanemaks olemisega seoses muutunud*. Mu teksad kuluvad teiste kohtade pealt. Ajaloos on vaid kord varem juhtunud seda, et mu teksad kuluvad esimese asjana katki just põlvede kohalt**. Aga nüüd juba mitmenda püksipaariga just nii juhtunud ongi. See on see laste järel põrandal roomamine.
Ehk siis mu viisakate teksade varud hakkavad otsa saama ja need mis veel pole põlvede kohalt katki või kohe kohe rebenemas. On mulle väikesed. Ütleks, et pesus kokku tõmmanud, aga mõndasid ma pole veel pesnudki. Ei tea kas lihtsalt riiulil seistes võivad ka riided kokku kuivada. Nagu rosinad noh.


* tegelikult on neid asju muidugi mustmiljon, alustades miljonitest ja miljonitest hingusele läinud närvirakkudest ja lõpetades sellega, et ma pole kunagi varem nii palju koristanud ja samas ikkagi nii segamini korteris elanud.

** Siis kui ma Šotimaal maasikaid korjasin ja päevade ja nädalate  kaupa mööda maasikapeenraid ringi roomasin. Mmm, maasikad :)

Bad hair day

Mõtlesin, et kirjutaks midagi, aga pole nagu midagi uut kirjutada.
Raban siin tööd teha ja ülejäänud ajast maadlen lastega või siis koristan nende järel.

Eile õhtul enne magamaminekut vaatasin peeglisse ja langesin koheselt raske dilemma kütke. Juuksed olid hirmus mustad. Mul oli valida, kas minna magama ära ja tulla täna tööle rasvapeaga (mis pole teab mis ilus vaatepilt) või pesta pea ära ja minna märja peaga magama ning tulla tööle uuendusliku padjasoenguga (mis ilmselt ka ei ole teab mis ilus vaatepilt). Kuna tulemus ei saanud kummalgi juhul just suurem asi olla, otsustasin pea pesemise kasuks. No lihtsalt et tuua ellu pisut põnevust. Seda kui koledad on rasvased juuksed ma suudan hästi ette kujutada. Aga märja peaga magama minemise tulemus on alati suureks üllatuseks. No et mispidi siis täna ka juuksed hoiavad.

Vot nii hoiavadki: