Mul on üks asi, millest ma olen tahtnud pikemat aega kirjutada. Iga päev mõtlen, et õhtul kodus kui lapsed magavad, siis kirjutan. Aga õhtul ei tule see enam meelde. Praegu ka ei tule. Ehk kunagi ikka meenub, siis kirjutan.
Täna ma rohkem ei kirjutagi. On täna juba niigi liialt palju ekraaniga tõtt vahitud ja klahvidel klõbiseda lastud. Töönädala lõpuks on õlad sellest ametnikuasendist juba nii haiged, et oioioi. Mõni vabatahtlik massöör ei tahaks neid pisut õrnalt mudida? Või niiväga õrnalt ei peagi.