teisipäev, märts 03, 2015

Tööl tagasi

Ja minu peaaegu kolme ja poole aasta pikkune "puhkus" saigi läbi ja alates eilsest olen taas ametlikult täiskohaga kontorirott. Kuidas tunne on? Mina ei tea. Siin olles tundub nagu polekski aastaid eemal olnud. Probleemid, mis minust 2011.a. õhku jäid, on endiselt aktuaalsed. Isegi üks ports poolikuid toimikuid seisab endiselt lauanurgal. Mitte, et minu loendamatud asendajad poleks midagi teinud, probleemid on lihtsalt pikaajalised. Ma kardan, et mõni neist jamadest, mis ma siia 2008.a. tööle tulles eelkäijalt üle võtsin jäävad õhku ka siis kui ma pensionile ära lähen (või hullumajja).
Igatahes hakkab vana rusutus tagasi tulema. Nagu polekski ära olnud. Hea ja kodune. Või noh. Pool tundi pärast oma teise tulemise esimese tööpäeva algust hakkasin juba mõtlema, et miks ma ometi siia tagasi tulla tahtsin.

Tegelikult on muidugi värskendav pisut aju liigutada. Ja esimese kahe päeva jooksul ma peaaegu et polegi sõimata saanud. See on ju hea. Tegemist ootavate tööde nimekiri on muidugi ähvardavalt pikk ja hirmutav. No ei mäleta ju enam kuidas asjad käisid ja kõik kirjatükid tulevad hirmus vaevaliselt.

Aga mis mina räägin. Ma olen siin enne tööl ikka käinud, aga väike Täps on alates eilsest ametlikult lasteaialaps ja talle on see ju täitsa uus kogemus. Aga tuleb kiita. Eile oli ta väga tubli. Kõige raskem on ainult kõik pujäänid hommikul õigeks ajaks riidesse ja autosse saada. Täpsist käib mu jõud küll üle, aga Tõruke (hoolimata sellest, et ta putru ei söö) on tugev kui pullmullikas.

Kommentaare ei ole: