Laupäeval sai ametlikult avatud kevadhooaeg. Käisime riisumas ja tegime pisikese avagrilli. Riisumist raskendasid muidugi asjaolud, et meil oli kaks pujääni kaasas. Täps rippus lihtsalt minu jala küljes. Kujutage ette,  nii pole just teab mis mõnus riisuda. Tõruke see-eest aga käitus nagu noorperemees ikka. Esimese asjana suundus metsa valdusi üle vaatama. Seega pidi keegi pidevalt tal kannul käima, et maailmarändur kodustele radadele tagasi juhtida. Võib-olla oleks ta ise ka tagasitee leidnud (eeldusel, et on pärinud oma ema suunataju), aga sellele ei saa lootma jääda.

Täna olid kõik jälle ilusasti lasteaias. Mina ühel ja lapsed teisel pool. Täps sai kiita, et on tubli ja läheb juba ise magama! Tõrukest millegipärast ei kiidetud. Ma kiidan siis ise. Tõruke on olnud äärmiselt viisakalt jonnakas. Väike näide meie vestlusest:
Tõruke: (jonnides) tahan seda!
Mina: Mida sa tahad?
Tõruke: Seda!
Mina: Ma ei saa aru, mida sa tahad.
Tõruke: Seeedaaaa!
Mina: Ütle sõnadega, mida sa tahad, ma ei saa muidu aru.
Tõruke (püüdliku kannatliku häälega justkui silmi pööritades): Palun, tahan seda!