Laenuikkes

Käisime täna Mpsiga pangas. Polegi ammu pidanud niiii palju autogramme jagama. Peaaegu et kuulsuse tunne tuli peale. Pangast ära tulles ei teadnudki kas peaksin laulma "nüüd olen miljunäär ja söön end rasva ning valge kinda sisse pistan käe", või hoopis "Takuse särgiga ori, jooksis hädas mu randa..."

Veemängud

"Oo, näe, paldike sulistas!" hõikab Tõruke ja toob uhkelt veest nõretava vannipardi minu kätte.
"Oi kui tore," teatan ma ehk pisut liiga entusiastlikult. Samas hakkab väike kahtluseuss mu hinge närima. Part on märg, aga veesolinat ma kuulnud polnud. Igaks juhuks küsin täpsustuseks: "Kus pardike ujus?"
"Paldike sulistas potis!" teatab Tõruke uhkusest pakataval häälel.

(pildil olev part on illustreeriv ja pole meie potist pärit)

Järgmisel hommikul aga kuulsin ma küll kahtlast solistamist. Halba aimates läksin vaatama. Mõlemad minu võsukesed olid wc-poti kallal ametis. Tõruke solberdas wc-harjaga ja Täps askeldas wc-pumbaga (või siis kummimusiga nagu peenemates kodudes seda tarviliku instrumenti kutsutakse).

Veemängud on siinmail üldse populaarsed. Ma ei taha järgmist veearvet mitte nähagi.

Kas sellist kevadet me tahtsimegi?

Võeh milline koerailm.

Ilusat talve algust!

Täna algas kalendri järgi kevad. Umbes täpselt sel kellaajal said ilusad kevadised ilmad läbi ja taevast hakkas  alla sadama mingit valget jama, mis meenutas pigemini talve, mida sel aastal pole olnud. Äkki vahetasid talv ja kevad omavahel kohad ära?
Igasugused sademed on hetkel muidugi täiesti vastunäidustatud. Mps kutsus veidikeseks ajaks kodumaile lastud meremehe appi ja meie tulevasel kodukesel kisti katus maha. Ilma katuseta on majake ikka väga armetu (aga see-eest valgusküllane, mida katusega variandi puhul sugugi väita ei saa). Nagu oleks tulekahju läbi elanud. Ainult selle vahega, et isegi korstent pole enam püsti. See lammutati ka maha. See-eest saab uues lastetoas juba tantsu lüüa. Tõsi, sisenema peab akna kaudu, sest uksi pole. Lastele kindlasti meeldibki rohkem läbi akna käia. Kastist välja mõtlemine arhitektuursete lahenduste leiutamisel. Pealegi on uksed nii eilne päev.

Atmosfäärinähtused

Suured tänud M. Räpsajale kes mäletas, et kui on virmalised tuleb mulle helistada (kasvõi südaöösel). Tänu temale nägin teist korda elus virmalisi. Olid teised küll kahvatud ja heledad, aga vehklesid nii mis jaksasid. Esimesed virmalised olid küll värvilisemad, aga ei lehvitanud niimoodi. Lisaboonusena nägin veel langevat tähte ka. Kui oleks veel kuuvarjutus ning vikerkaar ka samaaegselt näha olnud, oleks täiskomplekti saanud.

Laupäeval sai ametlikult avatud kevadhooaeg. Käisime riisumas ja tegime pisikese avagrilli. Riisumist raskendasid muidugi asjaolud, et meil oli kaks pujääni kaasas. Täps rippus lihtsalt minu jala küljes. Kujutage ette,  nii pole just teab mis mõnus riisuda. Tõruke see-eest aga käitus nagu noorperemees ikka. Esimese asjana suundus metsa valdusi üle vaatama. Seega pidi keegi pidevalt tal kannul käima, et maailmarändur kodustele radadele tagasi juhtida. Võib-olla oleks ta ise ka tagasitee leidnud (eeldusel, et on pärinud oma ema suunataju), aga sellele ei saa lootma jääda.

Täna olid kõik jälle ilusasti lasteaias. Mina ühel ja lapsed teisel pool. Täps sai kiita, et on tubli ja läheb juba ise magama! Tõrukest millegipärast ei kiidetud. Ma kiidan siis ise. Tõruke on olnud äärmiselt viisakalt jonnakas. Väike näide meie vestlusest:
Tõruke: (jonnides) tahan seda!
Mina: Mida sa tahad?
Tõruke: Seda!
Mina: Ma ei saa aru, mida sa tahad.
Tõruke: Seeedaaaa!
Mina: Ütle sõnadega, mida sa tahad, ma ei saa muidu aru.
Tõruke (püüdliku kannatliku häälega justkui silmi pööritades): Palun, tahan seda!

Pisike põrsas

Täna tõin lapsed nibin -nabin enne lasteaia sulgemist ära. Täps sai kõvasti kiita, et on ilusasti lasteaiaeluga kohanenud ja pidi sööma nii enda kui Tõrukese eest. Täna näiteks oli kolm portsu kartulisalatit nahka pistnud. Kõigepealt sõi lusikaga, siis nägi, et nii ikka ei jõua piisavalt kiiresti ja võttis teise käe appi. Nähes aga kui suur edenemine käe kaasamisel tekkis, heitis ta pidurdava lusika ka kõrvale ja hakkas kahe käega salatit vohmima. Selline väike põrsas.

Esimene liblikas ja kurjad lapsed

Minu suvi tuleb hele-hele kollane. Nägin täna selle kevade esimest liblikat - kapsaliblikat. Lendas teine miskipärast minu köögis ringi.

Aga Tõruke olla kuuldavasti juba metsas kollast liblikat taga ajanud. Seda tegi ta nädalavahetusel "mammaaias" olles kui meie Mpsiga lõunaosariikides veerevat Unistajat uude eluaastasse aitamas käisime. Meil oli tore. Mammal-Papal aga oli vaja oma õiguste eest viimse veretilgani seista. Või noh, kas just viimse, aga esimeseni ikka. Tõruke nimelt on meil viimasel ajal nagu kassipoeg. Kui kurjaks saab, siis küünistab. Täps seevastu hammustas Mammat. Vaesekesel senini lõual hambajäljed. Pean vist ikka välja otsima selle body, millel tekst "ettevaatust hammustab".

Tööl tagasi

Ja minu peaaegu kolme ja poole aasta pikkune "puhkus" saigi läbi ja alates eilsest olen taas ametlikult täiskohaga kontorirott. Kuidas tunne on? Mina ei tea. Siin olles tundub nagu polekski aastaid eemal olnud. Probleemid, mis minust 2011.a. õhku jäid, on endiselt aktuaalsed. Isegi üks ports poolikuid toimikuid seisab endiselt lauanurgal. Mitte, et minu loendamatud asendajad poleks midagi teinud, probleemid on lihtsalt pikaajalised. Ma kardan, et mõni neist jamadest, mis ma siia 2008.a. tööle tulles eelkäijalt üle võtsin jäävad õhku ka siis kui ma pensionile ära lähen (või hullumajja).
Igatahes hakkab vana rusutus tagasi tulema. Nagu polekski ära olnud. Hea ja kodune. Või noh. Pool tundi pärast oma teise tulemise esimese tööpäeva algust hakkasin juba mõtlema, et miks ma ometi siia tagasi tulla tahtsin.

Tegelikult on muidugi värskendav pisut aju liigutada. Ja esimese kahe päeva jooksul ma peaaegu et polegi sõimata saanud. See on ju hea. Tegemist ootavate tööde nimekiri on muidugi ähvardavalt pikk ja hirmutav. No ei mäleta ju enam kuidas asjad käisid ja kõik kirjatükid tulevad hirmus vaevaliselt.

Aga mis mina räägin. Ma olen siin enne tööl ikka käinud, aga väike Täps on alates eilsest ametlikult lasteaialaps ja talle on see ju täitsa uus kogemus. Aga tuleb kiita. Eile oli ta väga tubli. Kõige raskem on ainult kõik pujäänid hommikul õigeks ajaks riidesse ja autosse saada. Täpsist käib mu jõud küll üle, aga Tõruke (hoolimata sellest, et ta putru ei söö) on tugev kui pullmullikas.