Oeh, need Tõrukese kulinaarsed katsetused hakkavad vaikselt oma sära kaotama. Või noh, maitseelamuste osas on kindlasti säravad edasi, aga kahjuks ei arenda ta koristamisoskusi kuidagi. Täna õnnestus tal pannile panna pihvid ja lutsukommid, valada need üle toositäie suhkru ja mingi kastmega (vesi? õli? piim?) ja sel hetkel kui ma ta tabasin oli ta roale lisamas just kohupiima... Võite kolm korda pakkuda, kes sellek õik ära koristama pidi.
Lisaks on ta selgeks saanud kõige klassikalisema jonnimise. Jonnimises on ta alati äärmiselt tugev olnud, aga nüüd viskab ta vajadusel ka poes pikali ja kriiskab nagu oleks siga aia vahele jäänud. Täna näiteks avaldas ta lasteaias arvamust ümber maja jalutamise osas ning viskus mudalompi siruli. No ikka nii, et polnud kohta kust kinni võtta ilma käsi määrimata. Mütsist kuni saabasteni oli täitsa mudane. Mul aga oli Täps ka veel süles. No ja mis ma siis tegema pean? Lapse mudasse vedelema jätma? Täpsi maha panema, et makarooniks löönud poiss mudast kätte saada? Ise mudamasendusse langema? Valisin viimase. Kõige vähem pesupesemist.
Muide, kui Tõruke teile tänaval vastu jalutab, siis vaevalt et te ta ära tunnete. Ma ei tunne isegi ära. Vaatan, et kes see võõras pätipoiss mul siin kriiskab. Nimelt ajasin ükspäev teda juukselõikusmasinaga taga ja nüüd on tal lehvivate kiharate asemel peaaegu esinduslik siilisoeng.
Aga Tõrukese kiituseks võib öelda, et täna hommikul sõi ta lasteaias esimest korda hommikusööki ja läks ilma vastuvaidlemata käsi pesema. Pudipõllest ta siiski keeldus. Pudipõlled on tittedele.
ise loom kasvab :)
VastaKustuta