Talgud

Möödunud nädalavahetuseks olid planeeritud puisniidu riisumise talgud. Kuna aga puisniit oli vee all ning allveeriisumise jaoks on ilmad siiski veel pisut jahedad, korraldati see püha üritus hoopis minu maakohas. No ei saa ju tasuta tööjõul lasta raisku minna.
Ilm läks ka riisumise ajaks imeilusaks - linnud laulsid, lilled õitsesid ja liblikad laperdasid ringi. Kotkad hoidsid meie grilllihal kõrgelt pilku peal ja kõik talgulised said juurde mõnusa suitsuaroomi. See on selle kevade hitt nr 1. Suur aitäh kõigile, kes abis käisid!
Te ju teate, kuidas mulle meeldib kevadeti riisuda, röövida ja põletada :D See teeb kohe tuju heaks.

Täna käisin linnas arsti juures. Selgus, et mul on siiski teoreetiline võimalus saada teada, et kas Täpike on poiss või hoopis tüdrik. Kuu aja pärast on ultraheli ja võite siis uuesti küsida. Või noh. Ilmselt pole vaja küsida, vaevalt, et ma seda oma teada suudaks hoida :P

Hilinenud sünnipäevapiknik maailma serval

Nagu pikaajalisemad lugejad teavad, siis on mul aastas kaks korda sünnipäev (sest ühest korrast jäi mulle väheks). Kevadeti on mul kombeks sünnipäeva ajal piknikul käia. Kuna aga õigel valesünnipäeval oli kehv ilm, piknikukaaslased hõivatud ja mina tõbise lapsega sunnismaine, siis lükkuski see suursündmus edasi. Täpsemalt eilsele päevale.
Ja kuna meil õnnestus noorperemehele hoidja saada, siis võtsime kohe pisut suuremalt ette ning ühildasime selle pikniku igakevadise matkaga Harilaiule.
Eile oli selleks lihtsalt ideaalne ilm. Päike paistis, linnud laulsid, tuult ka suurt polnud. Kuna veed olid suht maas, siis pääses sel korral ka maailma lõppu (enamasti on maailmalõpp nimelt vee all). Pildil näha mina peaaegu et maailma serval (päris serval on fotograaf).

Tõsi selleks tuli küll varbad korraks vette kasta. Vesi ei olnud veel nii soe, et oleks tekkinud kiusatust ujuma minna (kuigi need liivadüünid kutsusid päevitama küll).
Piknik oli imetabane. Istusime meie siis maailma serval ja mugistasime virsikukompotti kui järsku Mps vaatab, et veest jõllitab meid kolm paari uudishimulikke silmi.

Hülged olid tulnud uudistama, et mis imeloomad siia tulnud on. No me jõllitasime vastu. Saime peaaegu et sõpradeks. Igatahes kui me ära läksime, siis oli kuulda haledat hülgenuttu. Juu kurvastasid nii toreda meelelahutuse lahkumise pärast.
Õhtuks jõudsime ilusasti koju tagasi. Tulemuseks olid väsinud jalad, erkpunane nina ning sabavalu. Aga noh, see kõik oli seda väärt!

Liblikakirjud reklaamid

Ahjaa, unustasin mainida. Oli see nüüd eile või üleeile, aga nägin ka oma selle aasta esimese liblika ära. Üks kirju liblikas laperdas akna taga. Täna lendas juba igat karva liblikaid vastu kui lapsega jalutamas käisin.

Üldiselt veedan oma päevi aga reklaamide seltsis. Noorperemees on enda jaoks televiisori avastanud, aga teda huvitavad ainult reklaamid. No ja siis kui reklaam läbi saab tuleb ja toob ta mulle puldi, et ma järgmisele reklaamile paneks.
Sellega seoses on paar reklaami, mis mulle eriti närvidele käivad. No näiteks üks alwaysi reklaam. Seal tädi laulab õrna häälega, et siidine pehmus ja siis ütleb teine tädi, et pehme nagu puuvill. Kumb siis on, siid või puuvill? Otsustage ära.
No ja siis käib närvidele veel Coca-cola reklaam, kus kinopoiss väidab, et zero on sama maitsev kui tavalike coca, ainult ilma kaloriteta ja selle tõestuseks on ta pannud tavalise coca topside sisse zero topsid. Mind aga häirib seal tõeline klientide petmine. See zero tops on oluliselt väiksem kui see coca tops, mille sisse ta pandud on, aga raudselt võeti suurema raha....
Vot sellised probleemid mul siin

Eile käisime linnas raha kulutamas (no nüüd kui emapalgastatud periood on läbi ja sissetulek on suht olematu, on see ju õige aeg) ja SPA-s sulistamas. Küll oli tore korraks pujään ära sokutada ja soojas vees või aromaatses saunas lebotada.

Strateegilised mõõdud

Hellõu. Annan endast märku, et te ei arvaks, et ma kuskile ära kadunud olen. Kus mul kaduda? Ma juba nii suur, et paistan igalt poolt välja ja pole võimalik kusagile peitu pugeda. Ega mul midagi põnevat kirjutada pole, sest siin kodus pole mul muud suurt teha kui noorperemehega maid jagada ja pärmitaignana paisuda.
Varsti ei julge enam arsti juurde minnagi, saan jälle kaalutõusu pärast riielda. Juba uneski näen tehnokontrolle. Nojah, unenäos muidugi mõõdeti lisaks tavapärastele mõõtudele (nagu kaal, vererõhk, kõhuümbermõõt, emakapõhjakõrgus ja lapse südamelöökide kiirus) ka selliseid huvitavaid näitajaid nagu kõhu kõrgus maast ja kõhu nurk võrreldes rinnakorviga. Arst veel mainis, et minul olla kõhu kõrgus juba nii suur, et võiks varsti sünnitama minna :P. Huvitav, mida need küll näitavad? Kõhu nurk võiks ennustada, et kas tulekul poiss või tüdruk näiteks... Aga kõhu kõrgus... Ainus mis ma suudan mõelda on see kui suur potentsiaalne energia mõjub lapsele. Samas ei tohiks see number raseduse lõikes ju ometi oluliselt muutuda (eeldusel, et rasedusega lisanduv kaal ei suru vaest ema maadligi nii et jalad lühemaks jääks...).
Igatahes järgmine kord kui arsti juurde lähen, lasen kõhu nurga ikka ka ära mõõta :P

Mõtetega suves

Lubati, et varsti läheb soojaks. Ma otsisin igatahes suvekleidi välja ja pressisin selga. Nibin-nabin läks veel. Selle suve bikiinivorm saab küll kaunilt ümar olema....

Joonistagem linnukesi

Täna olla rahvusvaheline linnujoonistamise päev. No passisin mina hommikust saati pliiats joonistusvalmilt käes aknal ja ootasin kas mõni linnuke on juba lõunast tagasi. Aga muudkui langes laia lund ja kevadekuulutajaid ei paistnud kusagilt. Isegi punapääsukest mitte. No eks ma siis improviseerisin. See siin on kuldnokk. See, et võib esineda mõningasi erinevusi originaalist, on tingitud sellest, et nad lendasid kõik ammu lõunasse ära ja no ei tule tagasi...  Mälu ka kehvaks jäänud.

Kevad!

Kõikjal muudkui räägitakse, et sel aastal kevad ei tulegi. Ja kui lumi enne augustit ära ei sula, siis tuleb väga lühike suvi. Üldse ennustatakse lühikest, aga see-eest külma suve. Ärge kartke. Kevad tuleb siiski. Käisin täna teda otsimas ja leidsin üles. Lebotas teine ühes kraaviperves ja vaatas mind oma kaunite siniste silmadega:

Muide, kaks aastat tagasi kohtasin ma esimest sinilille 5 päeva hiljem. Nii, et pole olukord sugugi nii lootusetu.

Valguskiir pilkases pimeduses

Täna polnudki pujäänil erilist palavikku. Jaksas juba väga eeskujulikult jonnida. See aga annab lootust helgemale tulevikule. Ehk saab varsti juba õue minna ja end tuulutada ja siis läheb elu jälle ilusaks. Ja ämm lubas noormehe reedel-laupäeval enda juurde võtta, mis tähendab seda, et mina kavatsen endale paraja portsu täiesti lapsevaba aega võtta. Loodetavasti sellest piisab, et sellest mustast august välja roomata.

Isegi Läti raha pole nii läbi

See lapse haigus ja kogu sellega kaasnev trall on mu täiesti läbi kurnanud. Nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Isegi viriseda ei jaksa õieti enam.

Kas keegi teab kuidas valmistada koduste vahenditega sisemiste akude kiirlaadimisjaam?

Nonii, te ju kõik nägite ikka seda suurt õhupalli, mis taevas lendas?
Tore!
See oli päris naljakas õhupall.

A kui nüüd tagasi tulla argisemate teemade juurde, siis noorperemees on endiselt kuum kutt. Ilmselt on otsustanud anda oma panuse kevade kiiremale saabumisele ja kütab ilma. Kui ta lumehange torgata, siis sulaks see ilmselt kiiresti ära. Mingil müsteerilisel kombel ma teda aga lumehange ei torka. Isegi nina ei saa teine uksest välja pista. Kahjuks olen ka mina sellega seoses sunnismaiseks muudetud ja ma isegi ei tea, võibolla on ammu suur sula väljas. Tahaks veidike värsket õhku. Ja seda torti, mida ma nädalavahetusel ei saanud, tahaks ka.