pühapäev, detsember 30, 2012

Aasta 2012 sõnas ja pildis e. klassikaline kokkuvõte möödavuhisenud aastast

Aasta hakkab läbi saama ja kibekiiresti on vaja tibukesed üle lugeda. Üritan siis meenutada, et mida põnevat möödunud aastal ka tehtud sai. Mälu on kehvapoolne (vanadus, saate aru ju küll), aga õnneks olen usinalt abimälusse nimega blogi märkmeid teinud.
 
Jaanuar algas väga optimistlikus meeleolus, isegi rahvaloenduse tagasilöögid ei suutnud seda murda. Üldse oli tore. Öösiti nägin unes kuidas Päikesepüüdja muudkui sünnitas ja päeviti ukerdasin oma järeltulijaga mööda jäiseid tänavaid ringi.

Veebruaris muutusin ma mingil imekombel äärmiselt isuäratavaks. Näljased tihased kogunesid hordidena minu akna taha ja mu oma poeg ja järeltulija oli veendunud, et mina jalutan ringi ainult selleks, et ta võiks nälja korral paar ampsu võtta... Hea, et tal siis veel hambaid polnud... Und ka kahjuks mitte.

Märtsis hakkasid lõunamaalt linnukesed tagasi tulema ja mina leidsin, et need tuleks kõik ilusasti üles joonistada. Kuigi tuleb tõdeda, et mu oma linnupojakene kodus lasi kuuldavale selliseid helisid, et iga ornitoloog oleks kahvatunud. No ja siis alustasime majaehitamisega - naelad on olemas. Ja meri oli magus kui mesi...

Aprillis ostsin auto ja see polegi aprillinali. Lisaks toimus kohtumine tulnukaga, kes minu sisse elama kolis, üritades läbi minu maailma vallutada, aga ta valis vale inimese, mistõttu ta plaanid luhtusid. Tõruke aga treenis olümpiaks plaaniga võita medal pooltel võistlusaladel.

Mais tulid sääsed ja tõid suve, millega seoses keksisin mina kõik oma varbad villi! Ja tõruke hakkas roomama, et mulle kuidagigi järele jõuda.

Juunis sai kontuurkaardil lõpuks ometi ka Ruhnu ära värvitud ja elamisse pisut ruumi juurde tehtud. Krokodill kolis ka korraks meile elama, aga tema oli ohutu. Tõruke kasvatas endale poolteist hammast ja kukkus siis hammustama!

Juulis sõin nõrkemiseni maasikaid ja joonistasin nõrkenult rebakuid. Ja kui aega üle jäi, üritasime noorperemeest matkaselliks koolitada.

August läks ajalukku sellega, et Maailmaparandaja üritas ohjeldada oma aiamaad ja pidi alla vanduma. Sama lugu oli ka Tõrukesega maadlemisel. Ja allikateni ka ei jõutud rattamatkal. Selline poolik maik jäi suhu. Ei siiski, päris hea maik - suitsuahvena pooliku oma.

Septemberis sain jälle vanaks. Poiss sai ka nii vanaks, et sai ta kooli pandud. Kui juulis tegid ilma sipelgad ja maasikad, siis septembris pirnid ja sipelgad.

Oktoober vuhises meist mööda nagu Mps Paide-Türi rahvajooksul. Siiski õnnestus mul kätt proovida kondiitriäris, väga hästi ei läinud, sest noor Harry Potter oli mu käe ära näpsinud.

November on kuu, mille kohta nagu ei oskagi suurt öelda, kuna Tõruke viskas kõik märkmed diivani taha. Meenub siiski, et sai uidatud lapsepõlve mängudemaal. Lisaks kujutasin suurt ohtu terariistadele. Kuu lõpus kiskus vägisi jälle triibuliseks ära.

Detsembris lõppes taaskord maailm. Aga kuna sellised suursündmused tavapäraselt siia ääremaale ei jõua, siis jäime sellest selgi korral ilma ning pidime aga edasi rassima... Ega polekski aega olnud maailmalõpuga tegeleda, oli vaja jõulukingitusi teha. Lisaks iseseisvus Tõruke ja me jätsime ta koju majapidamise eest vastutama ning põrutasime mandrile varaseid jõulue tähistama. Muuhulgas üritasin krusiinist ämmale muljet avaldada. Kuna teed on kehvad, siis ei ole teada, kas aastavahetus siia kolkakülla ikka jõuab ja seega sõidame talle vastu ning tervitame teda pealinnas...

Ja ongi kõik! Selleks aastaks. Uuel aastal uue hooga.

Kommentaare ei ole: