Lugesin Anna-Liisa blogist kuidas ta kujutas ette, et mida võiks näha ja mida arvata tihane, kes tema aknast sisse vaatab. No mõtlesin minagi end korra selle tihase sulelisse kehasse ning kiikasin enda aknast sisse
No ja nüüd ei saa ma silme eest pilti, kuidas minu aknalaual istub tihane, nokk ammuli, ila voolamas kollasele rinnaesisele, silmad hüpnotiseeritult mind jälgimas ja peas keerlemas mantra: "pekk, pekk, pekk, pekk, pekk..."
Leidsin ükspäev oma vanu faile uurides 5 aasta taguse dokumendi, kuhu olin märkinud nii enda kaalu kui ka kõiksugu ümbermõõdud. Kaal oli täpselt sama, aga sentimeetreid on praegu igalpool paar tükki rohkem. Järeldus? Ma olen praegu kohevam. Ja tihastele meeldin ka.
Ma arvan, et kui teie aknatagusel tihasel oleks minu hing sees, siis oleks tal sõltumata pekist või mittepekist hea meel sellest, mida ta näeb. Olemata tihane, näen läbi arvutiakna - annab seegi teatud pildi. Sellise rõõmsa ja sooja pildi:)
VastaKustuta