pühapäev, veebruar 19, 2012

Uinumisest või õigemini mitte

Meie beebipurikas on väga kapriisne kui jutuks tuleb uinumine. Möödunud nelja kuu jooksul on olnud mitu erinevat tehnikat tema magamasaamiseks.
  • Päris alguses oli asi lihtne. Torkasid talle tissi suhu ja selle asemel, et sööma hakata jäi ta lihtsalt magama. Söömise koha pealt halb, aga magamise kohalt imetabane.
  • Seejärel saabus aeg kus ainus võimalus poissi unele suigutada oli vankrikorvis kiigutamine. Meetodi heaks küljeks oli selle töökindlus ning kasvavad musklid, halvaks küljeks aga see, et mul tegelikult puudusid vajalik muskulatuur. 
  • Kolmas faas oli minu lemmik - võtsin Tõrukese kaissu ja ta uinuski. Pärast tuli ainult vaikselt end kaisust välja nihverdada. Selle meetodi puuduseks oli aga see, et poiss tabas kiiresti ära, et temaga tehakse sohki ning seetõttu jäi see faas lühikeseks.
  • Neljas faas, mis kestis umbes üleeilseni oli küll kurnav, kuid siiski töötas. Nimelt nõudis poiss, et teda magama kussutataks. Ja nii ma traavisingi mööda korterit ringi pamp süles ja laulsin indiaani unelaulu või tuiasin niisama ringi kuni poiss silma kinni pani ja mul õnnestus ta tema voodisse sokutada.
Asja kurb külg on see, et üleeilse seisuga sai neljas faas ka läbi. Kussutamine enam ei kõlba. Süles visatakse silda ja karjutakse nii et naabrid arvavad, et meil suitsuandur tööle läinud. Eriti halb on aga asja juures see, et ma pole välja suutnud mõelda, et milline võiks olla uus meetod poisi magama panekuks (ettepanek, et pane poiss lihtsalt voodisee, küll ise uinub, ei ole hea - testitud, ei tööta). Võibolla tahab ta, et ma kätel kõnniks ise kalevipoega deklameerides või siis ühel jalal hüppaks ja samal ajal žongleeriks. Igastahes katsetame ja üritame uut meetodit välja mõelda. Kui kellelgil on häid ettepanekuid, siis võtan need meeleldi vastu.
Tänase seisuga olen igastahes täitsa väsinud ja läbi nagu läti raha...

Ahjaa, alati töötavad uinutitena ka auto- ning vankrisõit, aga olles lumevangis pole kumbagi võimalik rakendada.

6 kommentaari:

jupike ütles ...

igasugune isiklik kogemus puudub, aga kuna kogu maailm mu ümber on otsustanud rasestuda ja lapsi kasvatama asuda, siis käib teemadest pidevalt läbi üks raamat Elizabeth Pantley "Nututa Uni". Ma ei tea, aga võib olla on seal kirjas midagi, mis aitaks.

saarlanna ütles ...

Ka mina väsisin sellest lõputust magama kussutamisest lõpuks. Aga tõesti, tuleb ta ise magama jääma õpetada, st üksi, omas voodis, mis muidugi ei pea tähendama, et lased lapsel nutta seal. Alguses istusin voodi kõrval, laulsin ja paitasin, siis mingi aeg piisas sellest, kui ma lihtsalt toas nähtaval olin. See magamajäämine ON pisikestel raske teema ja mina ei saanud ka algul aru, et MIS MÕTTES LAPS EI OSKA MAGAMA JÄÄDA, aga nii on. Ühtegi raamatut mina sel teemal lugenud ei ole, ilmselt neid on lademetes, üks targem kui teine.
PS Kui sa oled lugema sattunud Daki blogi, siis tema oli ka selle teemaga hädas.

riina-lore ütles ...

Pole su blogi kunagi varem lugenud, aga sattusin selle viimase postituse peale. Igal lapsel oma kiiks, mõni ei söö, teine ei maga.
Ma põhimõtteliselt käisin sarnaseid faase läbi, välja arvatud süles kussutamine, mis minu jaoks oli välistatud. Aga kuuendast elukuust alates on kõige lihtsam, vähemkurnavam ning töötav meetod voodi kõigutamine. Meil ühes kodus on võrevoodi hällijalgadega (pesapuust - investeering tasub end kindlasti ära). Teises kodus aga leiutas, saagis ja monteeris abikaasa võrevoodile alla kiigutamise võimaluse. Ja Beebicenteris müüakse ka sptes jalgu voodi alla, mis on universaalsed ja millega saab kõigutada.
Kui on selline laps, kes vajab liikumist uinumiseks, siis see jääb ka pikemaks nii. Mina igal juhul öösiti, kui ei jäänud kohe magama, sain varbaga teki alt kõigutada voodit, ise mõnusasti soojas ja poolunes.
Head katsetamist! Küll te oma tee leiate!

päiksepüüdja ütles ...

Oi need ajad on meil vist veel kõik ees. Hetkel nohiseb ta heast peast juba 5. tundi ja pole isegi öö. Käisin temaga enne ohjeldamatult jää peal vankriga kimamas, siis ta ka muidugi ainult magas mõnusalt. Kena uudis on see, et varsti on suvi ja valged ööd ja siis võib kasvõi öö otsa ringi kärutada :) Selle peale jäävad nad üldjuhul ikka kenasti magama.

kristiv ütles ...

Hehee, teema juba tegelikult vana aga alles nüüd ju sattusin lugema. Kuidas läheb magamisega? Saarlanna soovitas siin nö unekooli aga mina tugevalt selle vastane, vähemalt nii väikeste laste puhul tegelikult. Suuremate puhul, saan aru - vahel teistmoodi ei saagi.

maailmaparandaja ütles ...

tundub, et praegu on pisut kergem, aga ilmselt on see tunne tingitud asjaolust, et oleme lihtsalt ära harjunud.
Praegu on siis neli varianti:
1) päevase une puhul vankrisõit alati aitab ja õnneks ilmad ilusad ja soojad, nii et 2 korda vankriga jalutamas käia on tavaline.
2) vahel jääb kogemata tissi otsas magama.
3) ööunne suigutamine on kõige raskem ja olen endiselt kiigutamise lainel - kiigutan turvahällis kuni uinub ja siis tõstan voodisse.
4) aga vahel juhtub nii, et annan õhtul poisile süüa ja tõstan ta oma voodisse ja ta jääb ise magama. Neid kordasid juhtub harva, kuid on imelised! Enamasti ta natuke mängib voodis ja siis hakkab karjuma ja jätkub turvahälli teema.