Moosivaras

Külmkapi ajutise asukohamuutmise käigus õnnestus mul edukalt sügavkülmast kõrvale nihverdada üks maasikatoormoos. Võite arvata, kes praegu salamisi siin maiustab. Kuigi peale seda avaldust see vaevalt enam salamisi on...

Esimesed miinused

Täna oli siis see ajalooline päev, mil tuli taas pagasiruumist mu edev kaabits välja otsida ja esikalaasile piiluaugud kraapida.
Talv on tulemas.
Muide, päike paistis tõusis täna täiesti ootamatust suunast. Keegi on vahepeal maakeera keeranud?

Oled sa tont või inimene?

Kui ma praegu teile pimedas vastu tuleksite, siis võiksite mind küll vabalt kummituseks pidada. Või vähemalt pagarikski. Nii kahvatu pole mu jume ammu olnud (kuigi päike mulle peale ei hakka ja minu loomulik nahavärv ongi pigem valge(va nina)). Aga näe, ma pole tont, pagar ka pole. Hoopis lihvisin täna lage ja oh seda armsat lihvimistolmu. Aga kuna tolmust näikse mulle väheks jäänud olevat, siis sai ka lae värvimine käsile võetud. Ega valge valgele liiga tee. Panen siia ka illustreeriva pildi. Need tumedad rõngad ümber silmade pole mitte magamatusest ja kehvast toitumusest vaid sellest, et kui pahtlitolm mu prillid läbipaistmatuks tegi, siis võtsin need eest ära. Vaatepilt oli amüsantne :D Ahjaa, taust on must, sest ööd on meil siinkandis mustad nimelt (ja valgel taustal ei paistaks ma välja. Siis saaks ümberpööratult teha seda kümme-musta-neegrit-pimedas-toas nalja .

P.S Õpetusi noorematele remontmeestele. Kui võtad plaaniks lae värvimise, siis soovitan vajaliku kõrguse saavutamiseks tooli, millel on rohkem kui kolm jalga. Ma oleks täna miljon korda äärepealt kukkunud. Tooli pealt õigemini.

Need vanad armastuskirjad...

Seoses õe ja murdjalapsukese sissekolimisega tõsteti mind minu lapsepõlvekodust lõplikult välja. Öeldi, et kui sa oma kola siit minema ei vii, siis paneme selle põlema. Ma otsustasin päästa mis päästa annab ja nii sõitsingi ükspäev veomilliga ukse ette ja ladusin auto kaste ja kotte täis.
Suurema osa minu maisest varandusest moodustasid vanad kirjad ja päevikud.
Te ei kujuta ette, milline grafomaan ma ikka olen olnud. Päevikuid olen pidanud alates 14. eluaastast. Viimased kaks aastat on olnud sellised väheproduktiivsed, aga enne seda sai ikka ohtralt kirjutatud. Ei, ma pole oma grafomaanlust kaotanud ja selge näide sellest on seesama blogi siin (pea viis aastat katkematut hülgemöla ja kirjanduslikke liialdusi). Lihtsalt pisut muutunud on mukirjastiil. Minu päevikud on stiilis ise kirjutan ise loen. Blogi on sisuliselt kogu maailmale (õnneks suurem osa maailmast ei saa sõnagi aru mis siin kirjas on ja veel suuremal osal maailmast pole sooja ega külma minu kirjutamistest). Loomulikult on mul päevik veel kasutusel ja kui väga on vaja midagi hingelt ära saada, siis ma selle ka kirja panen.
Lisaks päevikutele tõin ära ka kastitäie vanu kirju, mida ma olen nüüd pahteldamise vahepeale vahelduva eduga lugenud. Mul on läbi aegade olnud päris suurel hulgal kirjasõpru üle kogu laia maailma. Neid kirju on praegu päris naljakas lugeda. Ilmselt alustasin ma kirjavahetust kusagil põhikooli algusaastatel, või isegi varem (selle saaks selgeks teha. Minu esimene kirjasõber oli Tuuli Tatter Võrust, mul on kirjad alles) ja viimased kirjavahetused on ülikoolipäevilt.
Praegu ma enam kellegagi ei kirjuta. Kahju natuke. Mäletan imehästi seda põnevat ootust, mis mind koolist koju minnes alati postkasti kontrollima sundis, ehk on keegi mulle kirjutanud ja oi see oli suur rõõm kui keegi oligi kirjutanud. Sellest tunnen küll puudust.
Muidugi olid enamus minu kirjasõpru välismaalt ja minu piiratud keelesoskus ei lasknud mul ka vabalt kõike mida tahtsin kirja panna (mitte, et ma ennast sellest väga häirida oleks lasknud). Eesti kirjasõpradega on hoopis teine lugu. Neid on mul läbi ajaloo olnud 3. Kaks kuuluvad kirjavahetuse aktiivse ajastu algusesse ja üks lõppu. See viimane oli eriti positiivne. E-kirjade ajastu hoogustumise ajal oli nii rõõmustav saada pikki (10-11 lehekülge polnud haruldane) ja sisutihedaid kirju. Paberil.
Ma olen alati paberkirju hinnanud palju enam kui e-kirju. Neis on jupp maad rohkem hinge. Nagu päris!
Oi, olen sattunud nostalgilistele radadele...

Kõõm? Ei pahtel!

Valge puru minu õlgadel ja juustes pole mitte kõõm, nagu arvata võiks, vaid hoopis värv, krohv, pahtel ja kõik muu, mis mulle sealt ülevalt kraevahele pudises...
Ehk siis uudiseid remondirindelt.
Esimese etapina oli plaanis lae värvimine. See etapp peaks ajagraafikut vaadates läbitud olema. paljugi mis. Lae otsustasin äärmist originaalsust üles näidates valgeks värvida. Vaatasin mina, et oi näe, vana värv on ühest kohast pisut lahti koorunud. Mis siis ikka, lükkasin pahtlilabida nurga alla ja prauhh kukkus pool lage ja veerand seina alla. Selgus, et vana krohv seisis laes puhtalt kiindumusest oma senise asukoha suhtes. Miski muu seda küll kinni ei hoidnud. Eile siis pahteldasin nagu segane. Lagi lainetab päris hoogsalt. Täna jätkan, nii et värvima saan kõige enne homme.
Kui lagi värvitud, siis tuleb ülejäänud kapid välja vedada, põrand üles võtta, see järel kahe käega peast kinni haarata ja halada, miks oh miks ma selle ette võtsin...

Kosutav!

Äsja otsa lõppenud nädalavahetus oli ikka äraütlemata mõnus. Hommikuti sai kaua-kaua voodis vedeletud ja lõpuks ometi uni täis magatud. Terve eelmise nädala oli lihtsalt kohutav uni hommikuti, nagu oleks ainult pool tundi öösel maganud. Nädalavahetus oli selles suhtes äärmiselt kosutav. Süüa anti ka hirmsamates kogustes. Nii et kosutav, nagu juba öeldud sai. Ja isegi laulda sai suurte pidustuste puhul. Minu hindamatu panus sai sel korral antud löökpillirühma koosseisus. Ma küll hoiatasin neid, et minu kõlakastisoolo võib harjumatumale kõrvale lihtsalt rütmist möödamängimisena tunduda, aga kes see mind siis kuulab....
Tänane tööpäev muidugi nullis selle suures jaos ära. Tavapäraselt vastik esmaspäev. Natuke meeldivat oli ses päevas muidugi ka. Liivalinn oli tuttavat rahvast tihkelt täis. Vallamajja sõites pidi hoolsalt ette vaatama, et mõnda neist alla ei ajaks...

Aga nüüd lähen ma kööki kappe tühjaks tõstma. Remont on alanud!

Peast pahtel

Käisin täna jälle linnas. Lisaks tavapärastele asutustele ja ametkondadele, mida mul on ikka au külastada, väisasin ma ka kõiki ehituspoode. No mul on ikka see suur soov köögiga midagi ette võtta. Mul on tegelt päris hea visioon sellest, milline ma tahaks, et mu köök välja näeks, aga kahjuks napib varalistest vahenditest, nii et tuleb leppida säästulahendustega. Aga kunagi... No sellel heal ja ilusal päeval, mil ma saan ilgelt rikkaks*, siis teen ma endale just sellise köögi nagu ma tahan (see saab loomulikult olema kas sellises majas nagu ma tahan, sest siia korterisse see köök lihtsalt ära ei mahuks).
Siiski. Hoolimata piiratud finantsolukorrast, MASU-st ja muust säärasest õnnestus mul Milli head ja paremat köögimaterjali täis toppida. Ja Mps lasi mu isegi sellega uksest sisse. Tundub, et ta on paratamatusega leppinud. Täna näitas isegi entusiasmi üles. Selle üle on mul ainult hea meel.
Mis ma siis ära tõin kõik? Kraanikausi. Edeva kraani. Kardinapuu (:D). Ja mis kõige tähtsam - kapinupud (ma nimelt keerasin vanadel kappidel kõik nupud eest ära, pesin kapiuksed puhtaks, aga vanu nuppe enam tagasi ei kruttinud). Uue tööpinna tellisin ka. Pealekauba sain veel kaks patja padjasõja mängimiseks.
Ostmata on veel seinavärv (aga ma valisin välja) ja no lahendamata on ikkagi ülemiste kapiuste probleem! Ja nõudekuivatusresti probleem. Rest seinal on häbemata praktiline ja sobib mu praktilise meelega, aga riivab uskumatult minu ilumeelt. Meeled sõdivad. Loodan, et jõuavad lõpuks mõne hea lahenduseni, mitte meeletuseni

Igastahes kibelen juba pahtlilabidat haarama (aga see peab siiski pisut veel ootama - siin on tulemas suuremat sorti pidustused ja bakhanaalid)

*rikkaks saamise viis on veel lahtine. Kellelgil häid ideid? Minu varasem plaan, mis põhines oma leivakoorukese mõne miljonäri kappi poetamises ja siis selle kapi ühiseks nimetamises, ei paista olevat eriti edumeelne. Ja nüüd tagantjärele vaadates võib märgata ka mõningasi lünke selles kurikavalas plaanis.

Hommik väinatammil

täna ommikul ei olnud mul tas mingit soovi voodist välja ronida ja tööle tulla. Aga no mis sa teed kui kohusetunne kivina kaelas ripub. ikka tulin tööle. Tööle sõites paistis päike otse silma sisse. Aga ilus päike oli. Näe, joonistasin sellest pildi ka. Päriselt oli muidugi palju ilusam, aga mul pole siin aega terve päev ka pilte joonistada, tuleb pisut tööd teha ja puha.

Appi appi, mõõdulint ründas mind!

a-poliitiline nädalavahetus

Kuna ükski erakond, valimisliit ega üksikkandidaat ei üritanud valimisnänniga minu häält endale osta, siis jäigi minu hääl mulle alles. Läheb vaja, et kurjadele telefonikõnedele vastata.

Selle asemel, et valimas käia, käisin hoopis pealinnas. Vennaraas ostis endale korteri ja no selle sissesoolamine oligi külaskäigu eesmärgiks. Korter ise on täitsa ok ja milline vaade - peaaegu paistis kodusaargi ära!
Lisaks sai natuke kultuurat ka tehtud. No käisime lõpuks KUMUs ära. Juba sada aastat oleme üritanud sinna minna, aga seni pole kunagi jõudnud. Nüüd võtsime asja käsile ja käisime ära. No mis mulje jäi? Jäi mulje, et tuleb ilmselt tagasi minna. Häbemata palju on vaadata! Veetsime seal päris mitu head tundi.
Reede õhtul mängisime ülbureid ja kutsusime end ise sünnipäevale. Saabusime keset ööd, ei lasknud vaesel vanuril magama minna ja laulsime mõnitavaid laule teemal kõrge vanus ja hallid juuksed.

Poodlemas käisime ka. No olgem ausad Ida-Saaremaa kaubanduskeskuses on valik pigem kesisevõitu.

Nüüd aga tuleb taas töörutiini saada. Mulle ei meeldi esmaspäevad.

Pintsel sügeleb

Oi mul juba pintsel sügeleb. Ei, ärge valesti aru saage, mul pole tulnud peale ootamatut soovi maalida ja surematuid meistriteoseid luua. Minu soovid on jupp maad proosalisemad. Ma tahaks lage värvida... ja seinu! Ja uut põrandat panna. Ja ilusat kardinapuud ja kenasid kappe, kraanikausist rääkimata...
Käisime eile Mpsiga ehitustarvete poes. Oi mulle meeldivad ehitustarvete poed. Seal on nii hea unistada sellest kuidas ma oma kodu kaunistaks, kui see mul olemas oleks (ja kui mul raha oleks). Plaanid on suurejoonelised. Kuna aga võimalused on piiratud, siis tuleb nende piiratud võimalustega leppida.
Igastahes õnnestus mul Mps niikaugele saada, et hoolimata suurest puiklemisest nõustus ta minuga ehitustarvete poodi tulema. Aga see oli lõks! hahaa! Enne ma teda sealt ära ei lasknud, kui auto oli head ja paremat kraami täis laotud.
Uus põrand ja laevärv. Seinavärv tuleb ka. Ja küll ma selle kardinapuu ka välja kauplen! Mis neist õnnetutest kappidest saab, seda ma veel ei tea. Nii palju raha pole lähema 10 aasta jooksul tulemas näha, et uusi kappe osta (köögikappide hinnad on üle mõistuse kallid). Ilmselt tuleb olemasolevatega midagi ette võtta. Teab keegi mõnda kavalat nippi kuidas vanadele ja eritüüpi kapiustele uut ja huvitavat välimust anda?
Aga ikkagi olen ma tulemusega rahul. Lõpuks ometi on minu kodukaunistamiseteemalised unistused sammukese reaalsusele lähemale astunud. See oli küll vaid esimene väike sammuke, aga kui ma juba pintsli värviseks saan, küll siis asi edenema hakkab.

Meil on muidugi Mpsiga häbemata erinev nägemus remondist... Mina tahaks nimelt kõike korraga ja hästi palju ja kohe. Mps pigem ei taha midagi ja kui siis hästi natuke ja kauges tulevikus :D Ehk kahepeale kokku annab siis midagi mõistlikku ka. Minu tormakus ja tema pidurdamine.

Aga suure tõenäosusega hakkab siit kanalist paari nädala pärast välja imbuma katkematut remondimöla. Jõudu!

Läki õue läki-läki, koid las jäävad kappi

Aga täna sadas Muhumaal esimest lund. Ei saa öelda, et lumi oleks maha sadanud, sest lumehelbed sulasid pisut enne maapinda ära, aga muidu oli ilus ja helbeline... Nii et suusad võib välja tuua ja kindad lumesõjaks kätte panna! Nautige! Varsti tulevad poodidesse jõulureklaamid ja siis läheb asi käest ära...

Kuritegelik mina

Kui kevadeti ma riisun, röövin ja põletan, siis sügis on ilmselgelt väljapressimise aeg. Valdavalt mahla väljapressimine õuntest. Terve nädalavahetuse saigi korjatud, purustatud ja pressitud. Selleks aastaks on mahlategu nüüd ühelpool. Õues on juba nii külm, et mahl kipub servast jäätuma...

Ilus punkt töönädalale

Oi, ma pole ammu nii tulivihane olnud kui täna. Helistas üks minu kolmest "lemmikinimesest" siin saarel. Kõigepealt tuli telefonist pool tundi laussõimu, siis visati toru ära. Tore. Natukese aja pärast helistas ta uuesti. Sõimas veel paarkümmend minutit, laskmata sõnagi vahele öelda ja lõpetas umbes nii nagu reklaamiprovva postkontoris: "No kutsuge siis juhataja kui te nii rumal olete..."
Ma pean tunnistama, et ma kardetavasti ei suutnud säilitada kõikse viisakamat tooni ja ärritusin pisut. No ärritusin päris kõvasti. Kuidas saab üldse ühte või teist probleemi lahendada kui üks osapool ei anna teisele isegi sõnaõigust, rääkimata siis mõistlikust vestlusest ja koostööst.Aga pole hullu. Esmaspäeval helistab ta uuesti ja ma võin üsna suure summa peale kihla vedada, et helistavad ka need kaks teist minu "lemmikinimest". On mida oodata. Ei jõua kohe kuidagi ära oodata, kudias tagasi tööle saaks.
Oi elu on ilus!

Nutt ja hala teemal "ma ei oska pannkooke teha"

Hoolimata igasugustest geneetilistest eeldustest lööb minus aegajalt välja tõeline võhiklus toidutegemises. Seda eriti juhul kui jutt käib eriti lihtsatest ja lausa elementaarsetest roogadest, nagu näiteks praekartulid või pannkoogid. No ei tule sellised nagu ma tean, et nad peaks olema. Näiteks pärmitaigna pirukaid võin ma teha silmad kinni ja seotud kätega ning ikka tulevad pigem söödavad välja. Pannkoogid aga ei tule hoolsa retsepti jälgmise tulemusel ka mitte õiged.
Eile üritasin jälle. Mps, kes on tõeline piimatöötlemistehas (vastupidiselt minule, kes ma piima ei armasta) oli unustanud pudelitäie (päris)piima töötlemata, nii et see oli mõnusalt hapuks läinud - hea eeldus pannkookide tegemiseks. Kui ma aga pannkooke tegema hakkasin, siis selgus, et mul polnudki kõiki komponente piisavalt. Jahu näiteks. Nii tuli kasutada seemnetega jahu. Pole just päris paslik pannkoogijahuks. Ja taigen tuli ka selline, et ei saanud sest ei õigeid ülepannikooke, ega lusikapannkooke. Ükskõik kuidas ma seda taigent ka timmisin. Ja kumbki minu pann ei suutnud rahuldavat tulemust anda. Nii juhtuski, et tegin väikese panniga suuri ja suure panniga väikesi pannkooke. Enamasti tuli välja hoopis prägeldus. Aga seda prägeldust oli palju. Suuuuuuuur kuhi. Maitsel polnud ju väga vigagi, aga kaubanduslik välimus täiesti puudus...
Nüüd ma natuke aega jälle pannkooke ei tee. No seni, kuni ma ära unustan, et ma ei oska.

Talveuni

Talv hakkab saabuma. See on ainus mõistlik seletus selle kohta, miks mind talveuni vaevab. Mis see muu olla saab. Eile jäin juba enne poolt kümmet õhtul magama ja hommikul ka ei saanud kuidagi üles. Praegu magaks ka hea meelega. A patja pole. Võiks ju pea toimikuvirnale toetada, aga siis läheb pea kandiliseks. Või noh kandilisemaks. Ta mul niigi nurgeline.

Kütteperiood

Juhhuu, radikad on juba õrnalt leiged, nüüd võib talvekasuka nurka visata ja bikiinid välja tuua! Tundub, et kütteperiood meist sel aastal siiski mööda ei lähe

Elu polaaraladel kulgeb tavapäraselt. Radiaatorite küljes ripuvad endiselt jääpurikad. Eile hakkasin lausa triikima, et pisut sooja saada... Triikraud on ju nagu väike radiaator. Ainus õigek oht on aga voodis teki all.

Minu kõigusoojane elu

Täna hommikul ei tahtnud ma jälle kuidagi voodist välja ronida. Rääkimata sellest, et ma tööle minna ei tahtnud (no tõesti, kes see ikka nii väga igatseb esmaspäeva hommikul tööle minna), ma ei tahtnud isegi wc-sse minna. Põhjus lihtne. Kolme teki all ahju kaisus oli päris soe ja mõnus. Teiselpool tekki paukus aga pakane (meil ei köeta, toas on 15 kraadi sooja ainult).
Kui ma lõpuks ikka läbi häda voodist välja sain, siis pidin endaga tõsiselt võitlema, et mitte kõiki kapis laiutavaid riideid selga toppida. Tööl nimelt on täiesti mõistlik temperatuur, ma oleks siin lihtsalt üles sulanud.
ma väga loodan,et nad hakkavad täna kütma, nagu lootust andis. Vastasel juhul võib külmiku kui kasutu elektrinäksija minema visata ja hakkama sooja saamiseks mööblit põletama...

Tormine sünnipäev

Nii, selleks aastaks on nüüd kõik minu sünnipäevad peetud. Järgmisel aastal uue hooga. Eilne pidu pani aga väärika punkti minu aktiivsele vananemisele (st ma ei kavatse enne järgmist kevadet vananeda, siis vananen natuke ja sügisel siis vananen hooga kohe). Tore pidu oli. Vähemalt mulle meeldis. Sai hirmus palju laulda ja puha ja te ju ometi teate, et ma armastan laulmist hullupööra, isegi kui ma olen silmapaistvalt nõrk selles. Aga sel peol oli lausa 4 kitarri (tõsi, üks seisis küll nurgas, kuna minu oskused pillimängus päädivad ikka veel vaid kolme looga, see-eest oli kohal aga täiesti arvestatav kitarriansambel ja unustada ei saa mitte rütmipilli). Väljas akna taga möllas torm, toas oli aga soe ja hea!
Aitäh!

Praegu siin omas kodus muidugi soe pole. Meil nimelt ei köeta. Peangi minema ja end teki sisse kerra keerama, muidu kukuvad sõrmed külmast klaviatuurile, pudisevad klahvide vahele ja siis saaab Mps kurjaks, et ma ta kompuuteromi ära olen rikkunud.
Aga ma panen teile siia vaatamiseks väikese tormilainekese Sõrve säärelt, mis täna hommikul mu tenkad märjaks tegi... Ta nimelt ulatus ootamatult kaugele.

Uus soeng

Täna hommikul peeglisse vaadates avastasin, et mul on uus ja huvitav soeng. Vasakul pool on juuksed laussirged, paremal pool aga kräsus nagu ei kunagi varem. Just nagu oleks kõik lokid öö jooksul vasakult poolt paremale poole kolinud.
Vot selline peegelpilt avanes ommikul:
Und Moral die Geschichte? Kui oled oma vanast sonksist tüdinud, siis pole vaja juuksurisse minna raha kulutama, mine lihtsalt märja peaga magama.

Pahuksis

Üldiselt tuleb öelda, et ma saan iseendaga suhteliselt hästi läbi. Ei riidle väga palju ja olen rahul sellega kes ma olen. Siiski aegajalt tuleb ette ka päevi kus ma kuidagi ei taha oma olemusega leppida. Need on sellised maailmaparanduslikud päevad, kus ma tunnen, et tahaks olla parem. "Veel parem?" küsite imestunult. Jah, kujutage ette, veel parem. Ja see ei tohiks ju niiväga raske olla arvestades milline õel, paha, isekas ja kade jonnipunn ma tegelikult olen. Endal on ka häbi.
Eile oli üks selline päev, kus mind piinas viimasel ajal kogunenud kuri kahtlus, et paar asja siin ilmas pole just täpselt nii nagu mulle meelepärane oleks. Ja vot see kahtlus ei andnud kuidagi asu. Koledad mõtted muudkui keerlesid ja keerlesid mu peas ja ausõna, mulle ei meeldinud ükski neist õelatest, pahadest, isekatest, kadedatest ja jonnakatest mõtetest, aga lahti ma ka neist ei lasknud. Ja isegi kui lasin, siis tulid nad riburadapidi tagasi. Praegugi kipuvad need rahutukstegevad masendusmõtterojud muudkui pähe trügima.
Ei see ei meeldi mulle...

Palju õnne sünnipäevaks vanim vallake Eestis! Pidupäeva puhul ehtisin ennast pisut võõraste sulgedega