esmaspäev, november 05, 2007

Paanikaosakonna peakorter

Homme sõidan ma üksi mandrile. Kui mul muidugi õnnestub praamile pihta saada. Võib juhtuda, et sõidan mööda. Siis tuleb mul üksi ekselda Eestimaa mustadel maanteedel. Mulle meeldib mõelda endast kui küllaltki rahuldavast kaardilugejast, aga... oh häda, mitte nii väga heast juhist ja kohe kindalsti ei suuda ma Laisiku kombel korraga roolida, kaarti lugeda, telefoniga rääkida ja pannkooke küpsetada. Nii et äraeksimine on küllaltki suure tõenäosusega minu kurb saatus. Oh jah. Aga see on alles algus, sest mind ootab ees veel midagi palju ullemat. Nimelt tuleb mul pisikese Clioga Tallinn vallutada. Hmm, siiamaani on minu suurimaks linnaks kus ma autoga liikunud olen selline metropol nagu Kuressaare. Mis te arvate, kas ma saan (ilma kaardilugejata hakkama)? Keegi mulle kaardilugejaks (veel parem sofriks) ei taha tulla?

paanika paanika paanika paanika paanika paanika

Rahu, Pille, ainult rahu! Kui raske see ikka olla saab. Küll sa hakkama saad! Ja kui paanika kasvab üle pea, söö ära paanikashokolaad. Kuigi mul on kuri kahtlus, et see paanika saab olema suurem.... seega oleks paanikaklõmm parem, aga igatsugu klõmistamised ei sobi rooliga jälle kokku. Igavene jama.

Enivei, ma soovitan teil kolmapäeval kõigil Paldiski maanteest kõrvale hoida. Teie oma heaolu nimel...

2 kommentaari:

  1. See pilt, mis sul siin blogis on, riputati reede õhtul meie kabineti seina peale. Ei, seda ei teinud mina. Töökaaslane sattus juhuslikult siia blogisse ja talle meeldis see pilt ja printis välja.

    VastaKustuta
  2. See ongi parim (ja reaalseim) evakuatsioniplaan mida ma näinud olen :D

    VastaKustuta