Aknad on udsed ja õhk on niiskusest paks. Higist kleepuvad ja auravad kehad ägisevad hõõguvatel pinkidel ja päike hakkab käetugesid sulatama. Keegi viskab rattakoopa peale leili ja kadakaviht käib ringi. Kui saunabuss lõpuks kuue tunni pärast Tartusse jõuab, veereb sealt välja hunnik rosinaid. See prillidega, eriti krimpsus rosin olen mina.

Sellisena kujutasin mina ette oma reisi Kuressaare-Tartu saunabussi liinil. Suur oli minu üllatus kui selgus, et bussis oli täiesti töötav konditsioneer, tumendatud klaasid ja peaaegu et mõnus olemine (suudate te seda uskuda...mina siiamaani veel mõtlen, et äkki see oli ilus uni ja kogu agoonia ootab mind veel ees). Ma jõudsin juba ära unustada kui lämmatav palav seal väljas on. Kuidas elu selles leitsakus üldse võimalik oli, jääbki mulle vist saladuseks.