Kuidas elad Matsalu?

Nii, olen tagasi roheliste rattaretkelt ja jagaks teiega veidike oma muljeid sellest imetabasest matkast. Tegelikult tahaksin ma jagada rohkem siiski tundeid. Järgneb väike loetelu minu valupunktidest.
Kõige teravamalt lõi kogu matka jooksul välja just nimelt sadulasündroom. No teate küll, see tunne, et võiks need mitmed kümned kilomeetrid kasvõi kätel maha käia, ainult et ei peaks istuma millelgi, mis kasvõi kaudselt sadulat meenutab. Kasvõi kõla poolest...
Teine väga silmatorkav punkt oli muidugi minu nina. Ma nimelt maskeerusin taas Rudolfiks. Tegelikult on terve minu nägu (k.a. kõrvad) kõrbenud tuli-tulipunaseks ja hõõguvad vaikselt. Iseenesest oli see äärmiselt hea - näol oli kogu aeg soe. Ja kui arvestada, et ka minu Unistajast telgikaaslasel oli märkimisväärne päikesepõletus, siis oli meil öösel justkui kaks ahju telgis ja seetõttu oli teine öö tunduvalt soojem. Kahju ainult, et mul ei õnnestunud oma varvastele päikesepõletust saada. Need kümme tegelast nimelt kippusid öösiti külma tõttu otsast kukkuma. Natuke hõõgumsit oleks neile vaid head teinud. Ja võibolla oleks tenkad ka kiiremini ära kuivanud.
Ranne valutas mul loomulikult ka. Enne sõitu valdavalt, justkui üritaks mind ümber veenda. A ma ei kuulanud teda. Läksin arstitädi juurde ja lasin horse powerit peale määrida. See oli miski universaalravum neil. Kõike raviti sellega. Kui ma oleks näiteks läinud kurtma kõrvavalu, siis oleks raudselt kõrvad ka sisse kreemitatud.
Oi ja lihased lihased, oi kui vihased. Kas te üldse teate kui uskumatult palju lihaseid mul on!?! Ma ikka alati üllatun kui nad järsku kõik korraga endast märku annavad. Ainult ma aegajalt unustasin ära kui fataalselt vale oli maha istuda. Püsti tõusmine oli nimelt äärmiselt vaevarikas.
Nüüdseks olen ma saavutanud värskeõhumürgituse kõrgeima taseme. Tahaks magada. Niis ajast aastast peaks ehk piisama.

Aga muidu oli lahe. Loodus oli ju imeline ja täitsa mõnus niimoodi vaikselt veereda. Ratas pidas uskumatult hästi vastu. Tõsi, hoolimata igasugustest katsetest teda õliga võida laulis ta küll mitmel erineval häälel mõnusat rattasõidulaulukest. A see ehk oligi sobiv taust sõidule. Ja päike paistis ja linnud laulsivad ja lebotada oli mõnus. Ja palju huvitavaid kohti. Ja no Matsalu kant on ju ilus. Eriti need pisikesed kadakased teekesed.

Natukene prügimajandusest ka. Minu amet oli ikkagi prügikasti kõrval seista ja inimestele selgeks teha mis on joogipakend ja mis on olmejääde. See on veider. Tänapäeval ei võeta last esimesse klassigi kui ta lugeda ei oska. Huvitav kuidas küll nii suur seltskond inimesi oli nii vanaks elanud ilma, et nad oleksid selle olulise oskuse omandanud. Sildid prügikastidel olid küll kirjutatud trükitähtedega ja illustreeriva pildimaterjaliga varustatud, kuid ikka nad ei mõistnud. Või noh, oli ka väga eeskujulikke prügisorteerijaid ja vaatepilt kahe aasta tagusega oli justkui tunduvalt parem, kuid mõningased prügilollid ikka leidusid, kes kõik ära rikkusid.

Nii aitab tänaseks. Võibolla kunagi kauges tulevikus kirjutan veel midagi olulist, mis praegu lihtsalt värskest õhust nüristatuna meelde ei tule.

P.S Anna-Katrina, kes sina minu kõrvaltelgis olid. Ma annan sulle nõu. Jäta ta maha ja hoia Elisel nii palju käest kinni kui tahad. Ja üks nõuanne veel - ära iial pane enam minu telgi kõrvale oma telki üles. Ja ütle seda oma sõpradele ka edasi. Mul on piisavalt põhjalik ülevaade teie eraelust. Ma ei taha tõesti rohkem teada.