Minu esmane ettekujutus on sellisest malbest rahulikust memmest, kes koob sokke ja küpsetab lapselastele pannkooke, mida serveeritakse värske piima ja oma ajast korjatud marjadest keedetud moosiga. Idülli mahub veel paar looma, keda talitada, pööningul kuivavad ravimtaimed ja kassipoeg lõngakeraga mängimas. Pehme, soe ja rahulik. Nagu õhtupäikese laik köögilaual.
Kui ma aga mõtlen aga oma vanaema Luule peale, siis see kujutluspilt on hoopis teistsugune - liikuvam, rahutum, energilisem. See päikeselaik on pigem päikesejänku, mis hüppab ühelt pinnalt teisele ja sa ei tea iial, kust teda järgmisena leida võib. Nagu tuulepuhang, mis keerutab lehti ja sasib lained korraks vahule.
Nüüd on see kärsitu tuuleke vaibunud. Head teed armas vanaema!
Mõtlesin, et panen kirja mõned meenutused oma vanaemast. Hoiatan ette, et postitus tuleb kaootiline ja ei kätke endas kindlasti kogu tema olemust, vaid just seda, mis mulle hetkel pähe tuli. Mul on olnud õnne, et vanaema oli nii pikalt minu elus ja loomulikult on temaga seoses loendamatult mälestusi ja meenutusi. Isegi tema vahvatest ütlustest olen pooled oma kõneviisi üle toonud.
Näiteks ütles ta tihti naljatlemise ja lõõpimise peale: "Jätkem joobnud naljad." Seda väljendit kasutan ma sageli. Joomisega pole enamasti midagi pistmist. Samuti kasutas ta väljendit "hobuse unenägu" - seda nii hämara toa kohta kui uinamuina inimese kohta. Kui meile põrandale ase tehti ja kasukas tekiks peale anti, siis ütles ta ikka, et ase nagu kuninga kassil, ja ma tundsin end tähtsamana kui need "koerakirbud", kes voodikoha said.
Kooli ajal kohtasin vanaema sisuliselt iga päev, kuna käisin lõunaajal vanaema juures söömas. Iga kord kui sealt läbi astusin küsis ta ikka: "Kas koolis nalja ka sai, kas keegi toolilt maha ei kukkunud?" Üks kord kukkuski, aga sel päeval unustas ta küsida. Nüüd küsin seda sama küsimust ikka oma lastelt. Senini pole toolilt kukkumise nalja veel ette tulnud.
Kuigi me oleme alati olnud hea sööma peal ja kaunilt ümarad, siis vanaema innustas alati veel sööma märkides: "Nägu on sul nagu kitse jälg!" Süüa sai tema juures muidugi alati hästi. Vaieldamatu lemmik oli minu jaoks kärutädipuder. Tavainimesed tunnevad seda ilmselt mulgipudru nime all. Nii head mulgiputru kui tegi minu vanaema, ei ole ma kusagil mujal saanud. Võisin seda omal ajal järjest mitu taldrikutäit sisse vohmida.
Fakt on see, et Luule ei olnud traditsiooniline vanaema. Naersin ikka, et ta on linnavanaema - tõeline ärikas. Ta teadis kõiki, tal oli kõige kohta arvamus ja ta ei jäänud kunagi märkamatult tahaplaanile.
Vanaemaga oli alati huvitav. Kunagi ei võinud kindel olla, et see, mis eile otsustati, ka täna jõusse jääb ja võibolla homme uuesti tagasi ei otsustata. Ta oli rahutu hing - kust tuul, sealt meel. Ega ta ühegi tegevuse juures pikalt püsinud. Mäletan perioodi, kus ta tegeles ristpistes tikkimisega - tikkis kõigile nimelised padjad ja siis ilmselt tüdines. Sama seis oli ka maalimise või siidimaaliga. Ta oli pidevas liikumises, korraldas midagi (kasvõi teiste elusid, kui muud polnud korraldada), organiseeris, ostis, müüs ja vahetas. Ja teist nii impulsiivset inimest ma ei tea. Tema jaoks ei olnud mingi probleem pakkida asjad ja sõita Tallinnasse restorani (kuna Kuressaare restoranis ei olnud muusikat) või minna mandrile sugulaste juurde kadrit jooksma. Temaga reisides ei pruukinud jõuda varem välja valitud sihtkohta.
Fakt on see, et Luule ei olnud traditsiooniline vanaema. Naersin ikka, et ta on linnavanaema - tõeline ärikas. Ta teadis kõiki, tal oli kõige kohta arvamus ja ta ei jäänud kunagi märkamatult tahaplaanile.
Vanaemaga oli alati huvitav. Kunagi ei võinud kindel olla, et see, mis eile otsustati, ka täna jõusse jääb ja võibolla homme uuesti tagasi ei otsustata. Ta oli rahutu hing - kust tuul, sealt meel. Ega ta ühegi tegevuse juures pikalt püsinud. Mäletan perioodi, kus ta tegeles ristpistes tikkimisega - tikkis kõigile nimelised padjad ja siis ilmselt tüdines. Sama seis oli ka maalimise või siidimaaliga. Ta oli pidevas liikumises, korraldas midagi (kasvõi teiste elusid, kui muud polnud korraldada), organiseeris, ostis, müüs ja vahetas. Ja teist nii impulsiivset inimest ma ei tea. Tema jaoks ei olnud mingi probleem pakkida asjad ja sõita Tallinnasse restorani (kuna Kuressaare restoranis ei olnud muusikat) või minna mandrile sugulaste juurde kadrit jooksma. Temaga reisides ei pruukinud jõuda varem välja valitud sihtkohta.
Luule armastas reisimist. Veel 90. sünnipäevagi käis ta Viini ooperis tähistamas. 80. juubelit tahtis ta Pariisi Eiffeli tornis pidada (ütles, et šampus on tema poolt, külalised peavad ainult ise kohale tulema), aga see jäi vist südameoperatsiooni tõttu toona ikka tegemata. Aga muidu sai tal pool maailma läbi rännatud.
Vanaema ei sallinud kasse, samas oli ikkagi tema see, kes muretses, kas kassid ja koerad ikka süüa saavad ja et nendega kõik hästi oleks. Veelgi enam aga hoidis ta silma peal, et lapselastel ikka kampsunid seljas ja mütsid peas oleks. Vastuväiteid ei võetud kuulda. Lihtsam oli alla anda kui vanaemaga vaidlustesse laskuda. Nii juhtuski, et ma mütsi, mille kandmine tol hetkel ei tundunud üldse tore, panin pähe alles veidi enne vanaema juurde jõudmist ja võtsin peast alles siis kui vanaema vaateväljast lahkunud olin. Niikuinii oleks vaidluses kaotajaks jäänud.
Vanaema elas 92 aastaseks. See on väga pikk aeg ja sinna mahub tohutult palju. Ta nägi nii esimest Eesti Vabariiki, II maailmasõda, Nõukogude okupatsiooni, taasiseseisvumist kui tänapäeva Eestit ja kõike mis sinna vahele jääb. Ägeda ja tarmuka naisena suutis ta kõigest läbi tulla ja säilitada oma rõõmsa meele. Ja vanamutiks ta ei muutunudki!
Mälestusi on palju ja kuigi vanaema lahkumine on väga kurb, siis toob temale mõtlemine ikka ja alati naeratuse näole.
Vanaema ei sallinud kasse, samas oli ikkagi tema see, kes muretses, kas kassid ja koerad ikka süüa saavad ja et nendega kõik hästi oleks. Veelgi enam aga hoidis ta silma peal, et lapselastel ikka kampsunid seljas ja mütsid peas oleks. Vastuväiteid ei võetud kuulda. Lihtsam oli alla anda kui vanaemaga vaidlustesse laskuda. Nii juhtuski, et ma mütsi, mille kandmine tol hetkel ei tundunud üldse tore, panin pähe alles veidi enne vanaema juurde jõudmist ja võtsin peast alles siis kui vanaema vaateväljast lahkunud olin. Niikuinii oleks vaidluses kaotajaks jäänud.
Vanaema elas 92 aastaseks. See on väga pikk aeg ja sinna mahub tohutult palju. Ta nägi nii esimest Eesti Vabariiki, II maailmasõda, Nõukogude okupatsiooni, taasiseseisvumist kui tänapäeva Eestit ja kõike mis sinna vahele jääb. Ägeda ja tarmuka naisena suutis ta kõigest läbi tulla ja säilitada oma rõõmsa meele. Ja vanamutiks ta ei muutunudki!
Mälestusi on palju ja kuigi vanaema lahkumine on väga kurb, siis toob temale mõtlemine ikka ja alati naeratuse näole.
 |
| Pildil vanaema oma 55. juubelil koos pisikese Maailmaparandajaga |
