Kadunud olümpialootus

Käisin huvi pärast kehakoostise analüüsi tegemas. Sain teada, et olen täielikus harmoonias. Minu keha bioloogiline vanus on selle põhjal vaid aastakese maas minu passijärgsest vanusest. Seda oli meeldiv kuulda. Kuna ma pole mitte parimas füüsilises vormis, siis kahtlustasin, et masin soovitab mul koheselt pensionile minna.

Veel rohkem üllatas aga mind see, kui võimsana see näitas minu lihasmassi! Haa, suure pekikihi all on peidus tõeline kulturist! Või on minu puhul tegemist raisatud loomulikut talendiga. No kui ilma igasuguse treeninguta selline lihasmass saada, siis võib eeldada, et pisukese treenimisega võiksin juba olümpiamängudel kuuli tõugata või vasarat heita...

Kusjuures minu pekiprotsendi kohta öeldi, et see on optimaalne. Ma kardan, et see masin ei suutnud nii suure pinge all päris täie mõistuse juurde jääda :)

Põetaja

Suured pidustused on läbi  ja aeg on naasda argiellu. Naasemine saabus ka tagasilöökidega tervises. Eile teatati mulle lasteaiast, et olen täiesti tõbised lapsed sinna viinud ja olen üleüldiseks ohuks inimkonnale. Lapsed saadeti koju. Ma ei saa väita, et see poleks olnud õigustatud - mõõdistamised näitasid, et mõlemal oli palavik ja kui oleks detsibellomeeter käepärast olnud, siis oleks ilmselt mõõdetud tervistkahjustav müra, mida nad köhimisega tekitasid.
Kuna meie tavapärane lapsehoidja on karantiinis, siis olengi mina sunnitud põrsakestega koju jääma. Kõrge palavik ja köha ei avalda nende tavapärasele destruktiivsusele olulist mõju. Iga hetkega, mil ma üritan natuke arvutitööd teha suureneb kaos  lausa ulmelise kiirusega... Ma ei tea, kas õhtuks meie majast midagi alles on.

Aga üks ajalooline sündmus mahub veel lähiajalukku. Nimelt saabus liinile uus parvlaev ja kuna meil polnud kaugelt tulla, siis käisime ka selle ristimist vaatamas. Ega midagi ei kuulnud, mida seal räägiti, sest pidevalt pidi vaatama, et lapsed üle kai vette ei hüppaks. Millegipärast tundus mulle nagu oleks see nende ainus mõte (kuigi nad tõenäoliselt kai servale lähemale kui 2 meetrit ei läinud).

Praam ise oli ilus ja puhas. Pakuti kiluleiba ja Iff laulis. Kuigi lapsed teda kuulata ei tahtnud. Isegi torti nad ei tahtnud. Mul tekkis küll soov üks ripakil olnud tort koju veeretada. Ootas teine justkui mind...

Pulmad!

Nonii, aasta pole jõudnud õieti alatagi kui juba on esimene suursündmus üle elatud. Jah, eile oli see ajalooline päev, mil minu isiklik õeraas (taas) mehele läks ja selle puhul üks suur raamatuklubi kogunemine sai maha peetud. No kõigepealt tuli muidugi üldse kohale jõuda.
Kuna pidustused toimusid mandril, siis jala kohale minna ei saanud. Eks transpordiks on erinevadi võimalusi. Meie valisime leivaauto. Lappisin oma isikliku Milli silmini ahjusooja leiba täis ja asusin minekule. Ja nüüd kujutage ette kui kiiresti läheb kõht tühjaks kui tuleb paar tunnikest hurmavas leivalõhnas veeta. Ma pidin suure süljeerituse tõttu peaaegu  vedelikuvaegusesse langema.
Mingi ime kaudu jõudsime siiski kohale.

Pulmapidu ise oli imeline. Kõik need mustmiljon pisidetaili, mis niigi ilusa sündmuse eriliseks muutsid (oi ma juba ootan pilte, kahju, et neid niiiiii kaua peab ootama). Rääkimata siis ilusatest ja õnnelikest inimestest, heast muusikast, toredast õhtujuhist ja lusika-läbi-riiete-ajamise-mängu absoluutsest keelust! Ehk siis kõik oli imeline, aga üks detail oli lausa geniaalne ja selle väljamõtleja peaks minu arust eriauhinna saama!

Küsisin lastelt, mis neile peo juures kõige rohkem meeldis. Ühest suust vastati jäätis!!! Peol oli külmkapp, kust võis piiramatus koguses jäätist võtta. Kõik head käsitöö smuutijäätised. Miks pole mina lapsena saanud käia ühelgi peol, kus võib süüa jäätist nii palju kui jaksad? Ma oleks nõus isegi suurena sellisele peole minema ja ikka tunnistama see parimaks peoks üldse. No ja minu lapsed kasutasid seda võimalust ikka täiega. Tõruke sõi vähemalt 7 jäätist (kui mitte rohkem, kes neid lugeda jõudis). Tema eelistuseks oli maasikasmuuti jäätis. Täps sõi veidike vähem ja hoolitses ka vanemate eest, tuues iga natukese aja pärast poolsöödud jäätise emmele-issile maiustamiseks.

Lapsed nautisid üldse pidu sajaga. Nukker kukeke sai endale kaks andunud fänni. Kuigi Tõruke fännas rohkem nende valgusmängu. Kõvad tantsujalakesed olid nad ka. Mpsi tantsukaart oli juba peo alguses viimseni broneeritud. Kohati läks lausa kakeluseks, kumb lapsuke saab issiga tantsida. Häda korral oldi nõus isegi emmega tantsima. Lõpuks pidi Täps lava ees magama jääma ja tassisin ta väevõimuga sealt minema. Ta küll hakkas vastu, aga uni oli siiski tugevam.

Hommikul peksti meid enne kukke ja koitu koristaja poolt voodist välja. Selgus, et mingid taidlejad vajasid just seda voodit, kus Täpike põõnas. Egas midagi, haarasin lapsed kaenlasse ja asusime kodupoole. Muide, need taidlejad ei meeldinud kummalegi lapsele. Eriti nördinud oli Tõruke, kes suure "trönnifännina" lootis ka järgmisel päeval leida eest samu tennisiste, keda nad eelmisel õhtul andunult vaatasid ja valjuhäälselt kommenteerisid.

Aga kui korraks pulmade juurde tagasi tulla, siis oli väga ilus pidu ja ma soovin pruutpaarile ilusat ja harmoonilist abielu!

väsinud õmblejanna

Oeh, kuidas uue aasta esimene töönädal on ära väsitanud. Nagu oleks kolm nädalat jutti tööd rabanud. Söömata-magamata. Tahaks magama minna, aga hoopis tuleb lapsed lasteaiast kokku korjata ja sõita linna õmblusvabrikusse. Kuuldavasti on ju suured pulmad tulemas. Sellega seoses mõtlesin, et tuunin natuke oma üht kostüümi ja annan teisele värskema ilme.
Kleiti selga proovides ilmnes, et see on rinnust pisut kitsas. Egas midagi. harutasin rinnaosa lahti, otsisin uue kanga, lisasin paar sentimeetrit varu juurde, pusisin terve õhtu selle kallal, õmblesin uuesti kokku. Ja tulemus? Kleit on endiselt rinnust täpselt sama kitsas. Mis toimub?
Nüüd on kaks võimalust. Kas ma võtan nädala ajaga nii palju alla, et kleit lõpuks parajaks saab või valin uue kostüümi. Sama kleiti teist korda ma enam ümber tegema ei nõustu. Ahjaa, kolmas variant on siiski ka. Ajan ikka modifitseeritud kleidi selga ja lihtsalt ei hinga terve õhtu. Iisi.

HUA

Ja ongi uus aasta käes. See tuli võimsa tulevärgi saatel* meeldivas seltskonnas. Aasta 2017 on hoopis teist karva kui 2016. Palju valgem (jah, lumi tuli maha) ja paaaaaalju külmem. Kui 31. detsembril oli õues 8 kraadi sooja, siis täna oli -9 ja kui veel tuulekülm juurde arvata, siis umbes -30. Õues on kohutav tuul. Ulub teine ümber maja ja paneb minu paigaldatud soojustuse proovile. Kahju, et soojustus ikka veel poolik on... Elektriradiaator läks ka katki. Aga pole hullu. Olen külmemateski tingimusts elanud.
Lapsed ei lase end mingist burgaast häirida ja istuvad mul siin ahju ees ja mängivad legodega. Ehitavad praame. Juba on valminud praamid nimedega: Tandreas Troili, Hiiumaa, Haapsalu, Titanic ja Virtsu. Enamus praame saavad ühel või teisel õnnetul moel otsa. Vahel sõidavad jäämäele otsa, aga suurema tõenäosusega saavad välgutabamuse või lähevad lihtsalt kehvast ehituskvaliteedist tingituna põhja. Loodame, et poolakate praamid on vastupidavamad.

Mis siis veel? Alustasin uut aastat samade lubadustega, nagu ei tea mitut eelnevat. No ikka, et võtan loendamatu arvu kilosid alla. Äkki sel korral võtangi ;)

*Tõsi, see tulevärk oli kusagil kaugel, kus mind polnud.

Aasta 2016 kiirkokkuvõte

Aasta hakkab lõppema, aeg on teha kokkuvõte. Esimese hooga ei tulnud mul midagi meelde, mis sel aastal põnevat juhtus, aga kui teist korda mõtlema hakkasin, siis selgus, et tegemist on olnud ikka pöördelise aastaga. Mälu lihtsalt on kehv. Kõige rohkem annab tooni loomulikult lõputu ehitamine ja lõplik elukohavahetus.

Aga nüüd siis lühikokuvõte:

Jaanuar - näikse, et jaanuaris oli palju lund ja vähe aega. Igatahes valdav osa blogipostitusi sellest ajast on seotud ühe või teisega. Muidu ei mäleta ma sellest ajast ikka mitte midagi. Ahjaa, alustasin aktiivselt ka kaalulangetamisega, aga etteruttavalt võin öelda, et ega ma aasta lõpuks sellega eriti kusagile ei jõudnud.

Veebruar - oli kuu, kus tempo mitmekordistus. Nimelt sai sel ajal ka pisut ehitusega tegeletud. Panin villa seina. Seda muidugi võib iga jumalama kuu kohta selles aastas öelda. Valdav osa selle maja villast sel aastal on minu pandud. Seega saadab 2016. aastat pidev kivivillakihelus krae vahel. (külmavärindad) Põhilist tooni  kuule andsid siiski lapsed, kes olid kas haiged, pöörased või lõõritasid laulda. Või kõike korraga.

Märts - Oli täiemahuliselt ehituskuu. Viskasin aga villast nii et tolmas. Täps ja Tõruke  tegelesid sisekujundusega ja dekoreerisid tapeeti maasikamoosiga. Kevad ei tahtnud kuidagi saabuda.

Aprill - on kuu, mille kohta on mul väga vähe märkmeid. Saan aru, et valdavalt rabati tööd ja vabal ajal ehitati, kahjuks vaba aega ülemäära palju polnud.

Mai - lõpuks saabus kevad. Majaehitamine ei läinud küll eriti kiiresti, kuigi (või tänu sellele), et ka Tõruke ja Täps võtsid aktiivselt ehitusest osa. Liialdamata võib öelda, et pooled karkassikruvid lastetoas on Tõrukese paigaldatud. Mina aga loodisin lage nii et musklid paisusid. Pole lihtne niimoodi käed taeva poole loodi seada.

Juuni - on kuu, kus minu lähenemist oli kaugelt kuulda, sest masin sõitis ainult piiksumise saatel. Veidral kombel harjus sellega isegi ära. Ehitustandril asendus vill pahtliga ja ma plätserdasin nii et terve ilm oli valge. Jõudsime isegi laelaudadeni! Kolisime ka poole kohaga sadamasse elama. Muide juuni on see ajalooline kuu, kus ma hakkasin kohvi jooma. Tõruke õppis rattaga sõitma.

Juuli - on kuu, mil ma ööbisin viimast korda Orissaare korteris. Jah, 13. juuli  hakkasime saunikuteks. See oli ülesanne, mis nõudis kõrgemat matemaatikat - kuidas mahtuda pisikese ala peale kogu oma majapidamisega ära. Üllatav oli see, et mahtusime. Lisaks saime nautida maaelu romantikat koos rebaste, kitsede ja siilidega. Ehitasime loomulikult ka. Jõudsime järjega wc-ni.

August - Valmis minu postkast! See on kõige olulisem, kõik muu kahvatub selle kõrval. Üldiselt oli aga väga sportlik kuu. Kuigi Rio olümpiamängud  läksid minust teleka puudumisel kauge kaarega mööda, siis oma kohalik olümpia koduõuel võttis aga tuurid üles.

September - On veelgi ajaloolisem kuu - kolisime ametlikult majja elama. Majast oli enamvähem valmis küll vaid üks tuba, aga ega see meid takistanud. Saunas lihtsalt läks liiga külmaks. Siia kuusse jääb ohtralt tapeetimist ja värvimist. Pahteldamis ja villapanekut loomulikult ka.

Oktoober - on kuu, mil proovisime kinnisvaraärikate leiba.  Üllatavalt kiiresti leidsime korterile ostja. Läbi sai ka välikäimla ajastu ja astusime pika sammu moodsasse ühiskonda, omades nüüüd majas voolavat vett. Ahjaa, vallavanema kass otsustas meid oma peremeesteks valida. Ilma meilt nõusolekut küsimata.

November -  möödus kolimise tähe all. Vedasime oma Orissaare korteri tühjaks ja müüsime maha. Küll meil ikka on palju varandust. Hetkel on see paigutatud valdavalt sauna ja pööningule, aga kunagi tuleb sellele ka päris asukoht leida. Oi jeerum küll. Novembris õnnestus mul ka esmakordselt auto tilgatumaks sõita ja seejärel veel teisele autole otsa ka sõita... Tõruke tunnistas vallavanema kassi enda omaks (vanematega konsulteerimata, ilmselt on ta sama isepäine kui kass) ja pani talle nimeks Grein (või Krein?). Muide, novembris saabus korraks talv... ja lahkus uuesti.

Detsember - On möödunud töö ja kingituste tegemise tähe all. Kõige märkimisväärsem sündmus on ikkagi minu tädiks saamine. Kuigi ma pole last veel oma silmaga näinud, siis need pildid, mis mulle saadetud on, näitavad selgesti et tegemist on üliarmsa väikese poisiga. Ahjaa, enne seda tähtsündmust sai muidugi ka jõulud maha peetud. Täps küll kartis hirmsasti jõuluvana, aga kingitusi tahtsid kõik ja olid selle eest nõus ka nõrkemiseni esinema.

Motoriseeritud jõulumeeleolu

Viimati Tartus käies nägin üht autot, millel oli armatuurlauale pandud vilkuvad elektriküünlad. Mõtlesin, et küll võib tüütu sõita olla nii. Nüüd tagantjärele mõtlen, et äkki polnudki jõuluküünlad, äkki oli hoopis auto korrast ära ja armatuur vilgutas ohutulesid. Täpselt nagu Mpsi auto, millega täna  tööle sõitsin. Selle esipaneelil põlevsid ja vilkusid ka kõikvõimalikud tuled (sh bensiininäidiku tuli). Ilmselt puhtast jõulumeeleolust. 

Ma pole kindel, kas ma tagasi ka saan, sest see masin teeb küll oma viimaseid hingetõmbeid. Lisaks jõulumeeleolule näidikutepaneelil ragiseb ja kolksub midagi koledal kombel ka käigukastis ning silinder või kaks on jõulupohmellis ja töötavad just nii nagu jumal juhatab.