kolm punkti

Eelmises postituses lubatud pilte veel ei tule, sest unustasin oma peene pildimasina maakonnakeskusesse.

Ja ma ei kirjuta ka Teile midagi põnevat, sest noh, lihtsalt pole aega.   Miks:
* Tööd on nii palju, et ainult juuksetutt paistab veel suure paberihunniku alt välja. Samas kui üldse ei tahaks siin laua taga istuda vaid tahaks hoopis kevadise vasika kombel karjamaal kepsutada. Või noh, tegelikult tahaks maja ehitada. Siit ka järgmine punkt
*Majaehitus käib täiel võimsusel. Kahjuks on võimsus ainult väga väike. Õnneks on juba käinud mitmeid abilisi. Siinkohal täname Kaugõsidukaptenit, Laisikut ja laisikubeebit, Saarlannat abikaasaga ja kõiki teisi kes on oma abistava käe ulatanud. Ja kes veel pole, siis teadke, et tööd on palju ja võite lahkesti tulla. Kui tunnete, et ehitustandril võib teie panus jääda pisikeseks, siis meil on pakkuda tasustamata tööd ka lapsehoidjatele (no et teised saaks tööd teha), mis viibki meid järgmise puntkini
*Pujäänid töötavad täiel võimsusel ja no nende võimsus üetab minu oma kordades. Ükskõik kui palju ma päeva jooksul ei koristaks. Õhtuks on elamine ikka sellises seisus, nagu oleks päev otsa jalad seina peal vedelenud. Seega võikski ju jalad seina peal vedeleda, aga ei lasta ju. Pidevalt om vaja, et emme tuleks/teeks/aitaks/näitaks/lohutaks/lepitaks või siis vähemalt oleks seltsiks.

Ülejäänud aja kulutan ma magamisele. Eriti ei kipu aega üle jääma. Isegi kui kaks esimest punkti ei suudaks ühel või teisel põhjusel mu päeva täita, siis kolmas ikka suudab.

Harilaiul vol mustmiljon

Selle aasta avamatk oli taas Harilaiule. Sel korral võtsime ka Saarlanna kaasa. No et jagada meie vaimustust sellest kohast. Ma ei tea, kas sellist entusiasmi, nagu meis on, on võimalik ka kellesegi teise süstida. Meie aga läheme sinna ikka ja jälle tagasi. Igal aastal vähemalt kaks korda. Ühest küljest on tegemist mõnusa matkaga looduskaunis kohas, mis väsitab keha ja kosutab vaimu. Teisest küljest paelub meid ka haakriku kogumine. Või isegi mitte niiväga kogumine, vaid uudistamine, et mida huvitavat siis meri ka randa kandnud on.
Mulle ikka meeldib ette kujutada, et kui ma oleksin merehädaline, siis kas ma rõõmustaks leiu üle või mitte. Sel korral oleks ma nii mõnegi asja üle rõõmu tundnud. Nimelt karastusjookidega varustatus oli sel korral kõrgel tasemel. Küll võis sealt leida mineraalvett kui purkide kaupa fanta zerot (ma ei teadnudki, et fantast ka zero versioon on. Igatahes maitses see täiesti fanta moodi, ainult gaasid olid pika meres loksumise peale ära lahtunud). Arvestades, et merehädalisena oleks ilmselt suurimaks mureks, kust juua saada, siis oleks rõõmustanud küll.
Ma ei tea kui palju oleks merehädalist rõõmustanud need loendamatud töösaapad rannikul. Fakt on see, et paljajalu poleks kindlasti jäänud. Rannas oli saapaid suurustes 39-47.
Seal oli nii õlikindlaid, libisemiskindlaid, põrutuskindlaid, happekindlaid, antistaatilisi kui isegi isepuhastuvaid saapaid. Lisaks siis kõikvõimalikud kombinatsioonid. Ja saapaid tuli muudkui juurde - nägin oma silmaga lainetes loksuvat saabast. Siit küsimus. Kuidas ikkagi nii suurtes kogustes saapaid ilmamerre satub. Ja mitte mingeid vanu ribadeks kantud saapaid, vaid ikka täiesti eeskujulikke.

Pildimaterjal matka kohta lisandub siis kui olen fotoka asukoha tuvastanud!

Muide, enne matkale minekut käisime ja vaatasime ka Päikesepüüdja pisipojakese üle. Nii nunnu! Kohe kadedus tuli peale. Õnneks tõid mu oma väiksed armsad pujäänid mu maa peale tagasi ja suur kadedus läks üle.

haavatud

Täna õnnestus mul pastakaga sõrme torgata, nii et ikka veri väljas. Kuidas? No kui oled nii andekas enesevigastaja, kui mina seda olen, siis on vaid taevas piiriks. Nüüd sõrm valutab.
Huvitav, kas selle võiks tööõnnetusena kirja panna ja nõuda vabu päevi. Arvestades, et minu töö eeldab olulisel määral klahvide klõbistamist, siis haige sõrm ju pärsib seda märkimisväärselt. Ah, et kuidas ma praegu  siis kirjutan. Ninaga.

Kirju liblika suvi

Mina nägin eile selle suve esimest liblikat. Kirjut nagu ikka!
Muidu aga olen kõvasti villast visanud. Sõna otseses mõttes. Meie tulevane kodu peaks nüüd ikka jupp maad soojem olema. See villapanek on ikka üks kole töö. Mitu päeva sügelesin üle keha, nagu oleks seal villa sees püherdanud. Lisaks kraapis kurku ja ajas köhima. Tundsin end kui astmahaige hobune.
Selline töökas puhkusenädal oli. Ja kujutage ette. Suured munadepühad möödusid ilma, et ma oleks ühtegi muna ära värvinud, koksinud ega söönud... Sellised munadeta pühad olid ;)

puhkus

Hommikul panin tapeeti.
Lõunal panin villa.
Mida küll õhtul panema hakata? Tina? Tatti? Valikuid on mitmeid. Tõenäoliselt panen pool õhtut lapsi tudule, mille tulemusena jään ise magama.

jah, nii ongi

Ma ei räägi kellelegi

Tõruke ei lubanud sellest lasteaias rääkida. Aga blogimise kohta ei öelnud ta midagi.

Jah, te näete õigesti, see on moos. Parimat sorti maasika toormoos. Samas võib seda võtta ka kui pujäänide vihjet aegunud sisekujundusele. Meil küll polnud plaanis enne lõplikku kolimist korteris remonti teha, aga nüüd tuleb siiski natuke tapeeti vahetada.
Kusjuures Tõruke on juba nii suur poiss, et sai aru, mis valesti (seetõttu ei lubanud ka lasteaias rääkida). Täps aga oli väga rahul oma töö tulemusega ning poseeris uhkeldavalt selle kõrval. Usun, et võimalusel ta kordab seda.