Ei, aeg ei peatu, ei-ei

Õudne kui kiirelt aeg on hakanud lippama. Täna on teisipäev ja mul on terve päev olnud tunne, et kohe kohe saab nädal läbi ja ma ei jõua midagi tehtud. Et see aeg ei oska ka mõistlikul sammul liikuda. Kas venib nagu kaameli tatt või kihutab nagu turboorav rattas.
Kodus olen ka kolme asja korraga teinud - wc-d värvinud, kooki küpsetanud ja koristanud. Ükski asi ei taha eriti õnnestuda.
 
Selle koristamisega on ka müsteerilised lood. Kedagi ei ole kodus, aga toa korrasoleku aste muutub drastilise kiirusega. Mina istun vaikselt arvuti taga ja ümber minu kuhjub segadus. Tühjusest. teisest küljest lähen mina tööle ja jätan enda arvates suhteliselt korras korteri maha ja tagasi tulles on see veel rohkem korras. Seejärel algab jälle muidugi lagastumine. Müstika, ma räägin.

Home alone

Mps läks mitmeks päevaks kodust ära ja jättis mu üksi. Niu niu niu.

Mis ma siis teen oma asjäsaabunud vabadusega.

Esiteks sõin kapist ära kõik mis seal vähegi süüa oli. Seejärel võimetuna kätt ega jalga liigutama, olen lebanud diivanil, jõllitanud tühja pilguga telekat ja unistanud heast raamatust. Teoorias peaks ma wc-d värvima, aga täna kuidagi ei jaksa. Homme on ka päev!

Aastaring jälle täis

Mulle palju õnne!
Mulle palju õnne!
palju palju õnne soovime, soo-vii-mee.

Ma olen nüüd jälle aasta vanem. Jõudsin Mpsile järele. Varsti panen tast mööda (teadupärast on mul kaks korda aastas sünnipäev). Pidustused algasid juba eelmisel nädalal kui vennaraas külas käis. Eile tulid ülejäänud minu lähisugulased suppi sööma. Suppi nad ei saanud aga päris nälga ka ehk ei jäänud. Täna hommikul aga tõi Mps mulle hommikusöögi voodisse, laulis sünnipäeva laulu ja andis üle ka imearmsa installatsiooni.
Hoolimata sompus ilmast tegime väljasõidu grüünesse. Või õigemini grausse. Mängisime linnuvaatlejaid. Kui mu linnupeletajast kummikud poleks meid reetnud, oleks ilmselt ära petnud küll.
Õhtul oli kaval plaan minna restorani ja pidulikult tähistada minu sünnipäeva, aga restoran häbematu oli suletud. see polnud temast üldse kena temast.
Restorani asemel sõin hoopis suppi ja vaatasin telekat, kust midagi ei tulnud. Ainult Laisik astus läbi ja tõi mulle retseptiravimit, mis pidi keskeakriisi ohjeldamiseks imetabaselt mõjuma. Nüüd tarbingi seda. Mitte, et mind keskeakriis ähvardaks. Pigem profülaktilisel eesmärgil.

Muide, suur tänu kõigile, kes on mind sellel raskel päeval õnnesoovide ja toetavate sõnadega aidanud!

Ikka veel hukule määratud

Sain täna taas kohaliku kaubanduse peale tigedaks. Siin poes ei ole mitte midagi müüa. Täielik tühjus. Nüüd ma mudiugi liialdan. Pelmeene ikka on ja pihve on ja miskeid külmutatud rupskeid on ka. Aga ma ei saa ju külalistele pihve praadida. Ma ei söö neid isegi eriti hea meelega, veel vähem annan külalistele. Täielik ikaldus. Kõik mu ilusad plaanid läksid luhta. Ülejäänud päeva ma veetsin koristades.

Kook läks ka hukka. tundub, et mal ihtsalt ei oska retsepti lugeda.

Ühesaõnaga endiselt on kõik hukas.

Ahjaa, õde sai oma tellimuspildi kätte. Jäi vist rahule.

Nagu ikka, andsin ma pildi ära enne kui tabasin sellest korralikku pilti teha (juba kolmas selline). Aga mul on üks tööversiooni pilt pakkuda. Pole veel päris valma. Pilt on muide suuuuuur.

Päikeseline peldik

Terve eilse õhtu istusin ma wc-s. Tänane õhtu möödus samamoodi. Ei, ma ei kannata kõhulahtisuse ega muu säärase seedimisprobeleemi all. Kaugel sellest. Lõpuks ometi õnnestus mul läbi suruda kauaaegne kuri plaan wc-s pisut remonti teha. Ühel õhtul linnast tulles astusin poest läbi, ostsin seinakatte ja värvi. Seega polnud Mpsil enam pääsu ja ta pidi nõustuma minu kodukujundamise plaanidega. Ei midagi suurejoonelist. Pisut värvi ja veidike potjomkinlust, aga minu hing on rahul.
Mulle hirmsasti meeldib remontida. Ehitusmaterjalide poed on minu lemmikud. Teevad iga kell rõivapoodidele silmad ette. Nii mõnus on käia riiulite vahel, vaadata erinevaid tapeete, plaate, värve ja muudkui unistada ilusast kodust. Enamasti jääbki see unistuseks.
Sekord mitte. Loomulikult pole mul niipalju finantsilisi võimalusi (ja ammugi mitte oskusi) et ma saaks ellu viia selle, mida ma tahaks. Selleks pole piisavalt ruumi ka. Aga natuke kõpitseda ikka võib.

Igastahes saab nüüd wc-st meie korteri kõige päikeselisem koht. Praegu on muidugi segadus ja kaos.

See tuleb suuresti sellest, et ma tahan kõike korraga teha. ja mitte ülemäära loogilises järjekorras. Mul pole kombeks ülemäära palju ette mõelda. Kasutusel on klassikaline suhtumine - kui raske see olla saab. Ja pintslit ma ometi käes hoida oskan (kuigi ma saan seina värvimisest villid...)

Nii, Tänu Virlupinele tean, et olen juba kuu aega olnud abielunaine. Aitäh meenutamast. Nüüd teame tähistada. Sööme suvikõrvitsakeeksi ja joome šampust peale.
Üldiselt on elu aga hullumaja. Eriti ööalane elu. Tööülesandeid tuleb juurde kordades kiiremini kui ma jõuan vanu ära teha ja selle asemel, et ma saaks töö tegemisele keskenduda käivad seal igatsugused. Üks üritas mind täna ufousku pöörata. Teine rääkis u tund aega ja ma lõpuni ei saanud aru, mida ta täpselt tahtis. Kogu selle aja ma füüsiliselt tundsin kuidas tegemata töö kuhjus...
Tööpäeva lõpus sõitsin bussiga linna. Istusin bussi, panin silmad kinni ja kui poleks lõpp-peatusesse sõitnud, siis oleks oma peatuse maha maganud. Nii väsinud olin. Linnast tagasi tulin juba auto ja poole ehitusmaterjalide kaupluse sisuga - wc-d ootab ees potjomkiniremont.

Sukapaanika

Aaaaargh...
Mul on imeilusad tikanditega sukkpüksid. Ilusad ja soojad. Aga uhh, kuidas ajavad sügelema. Pool päeva vähkren siin ja igatsen koju pääsemisest, et saaks ometi need ahistajad jalast ära. Mul on enne ka puuvillaseid sukkpükse olnud, aga olen ikka elama jäänud. Nii hull pole kunagi olnud. Ei tea, kas nad teevad seda meelega?