Moosivaras

Külmkapi ajutise asukohamuutmise käigus õnnestus mul edukalt sügavkülmast kõrvale nihverdada üks maasikatoormoos. Võite arvata, kes praegu salamisi siin maiustab. Kuigi peale seda avaldust see vaevalt enam salamisi on...

Esimesed miinused

Täna oli siis see ajalooline päev, mil tuli taas pagasiruumist mu edev kaabits välja otsida ja esikalaasile piiluaugud kraapida.
Talv on tulemas.
Muide, päike paistis tõusis täna täiesti ootamatust suunast. Keegi on vahepeal maakeera keeranud?

Oled sa tont või inimene?

Kui ma praegu teile pimedas vastu tuleksite, siis võiksite mind küll vabalt kummituseks pidada. Või vähemalt pagarikski. Nii kahvatu pole mu jume ammu olnud (kuigi päike mulle peale ei hakka ja minu loomulik nahavärv ongi pigem valge(va nina)). Aga näe, ma pole tont, pagar ka pole. Hoopis lihvisin täna lage ja oh seda armsat lihvimistolmu. Aga kuna tolmust näikse mulle väheks jäänud olevat, siis sai ka lae värvimine käsile võetud. Ega valge valgele liiga tee. Panen siia ka illustreeriva pildi. Need tumedad rõngad ümber silmade pole mitte magamatusest ja kehvast toitumusest vaid sellest, et kui pahtlitolm mu prillid läbipaistmatuks tegi, siis võtsin need eest ära. Vaatepilt oli amüsantne :D Ahjaa, taust on must, sest ööd on meil siinkandis mustad nimelt (ja valgel taustal ei paistaks ma välja. Siis saaks ümberpööratult teha seda kümme-musta-neegrit-pimedas-toas nalja .

P.S Õpetusi noorematele remontmeestele. Kui võtad plaaniks lae värvimise, siis soovitan vajaliku kõrguse saavutamiseks tooli, millel on rohkem kui kolm jalga. Ma oleks täna miljon korda äärepealt kukkunud. Tooli pealt õigemini.

Need vanad armastuskirjad...

Seoses õe ja murdjalapsukese sissekolimisega tõsteti mind minu lapsepõlvekodust lõplikult välja. Öeldi, et kui sa oma kola siit minema ei vii, siis paneme selle põlema. Ma otsustasin päästa mis päästa annab ja nii sõitsingi ükspäev veomilliga ukse ette ja ladusin auto kaste ja kotte täis.
Suurema osa minu maisest varandusest moodustasid vanad kirjad ja päevikud.
Te ei kujuta ette, milline grafomaan ma ikka olen olnud. Päevikuid olen pidanud alates 14. eluaastast. Viimased kaks aastat on olnud sellised väheproduktiivsed, aga enne seda sai ikka ohtralt kirjutatud. Ei, ma pole oma grafomaanlust kaotanud ja selge näide sellest on seesama blogi siin (pea viis aastat katkematut hülgemöla ja kirjanduslikke liialdusi). Lihtsalt pisut muutunud on mukirjastiil. Minu päevikud on stiilis ise kirjutan ise loen. Blogi on sisuliselt kogu maailmale (õnneks suurem osa maailmast ei saa sõnagi aru mis siin kirjas on ja veel suuremal osal maailmast pole sooja ega külma minu kirjutamistest). Loomulikult on mul päevik veel kasutusel ja kui väga on vaja midagi hingelt ära saada, siis ma selle ka kirja panen.
Lisaks päevikutele tõin ära ka kastitäie vanu kirju, mida ma olen nüüd pahteldamise vahepeale vahelduva eduga lugenud. Mul on läbi aegade olnud päris suurel hulgal kirjasõpru üle kogu laia maailma. Neid kirju on praegu päris naljakas lugeda. Ilmselt alustasin ma kirjavahetust kusagil põhikooli algusaastatel, või isegi varem (selle saaks selgeks teha. Minu esimene kirjasõber oli Tuuli Tatter Võrust, mul on kirjad alles) ja viimased kirjavahetused on ülikoolipäevilt.
Praegu ma enam kellegagi ei kirjuta. Kahju natuke. Mäletan imehästi seda põnevat ootust, mis mind koolist koju minnes alati postkasti kontrollima sundis, ehk on keegi mulle kirjutanud ja oi see oli suur rõõm kui keegi oligi kirjutanud. Sellest tunnen küll puudust.
Muidugi olid enamus minu kirjasõpru välismaalt ja minu piiratud keelesoskus ei lasknud mul ka vabalt kõike mida tahtsin kirja panna (mitte, et ma ennast sellest väga häirida oleks lasknud). Eesti kirjasõpradega on hoopis teine lugu. Neid on mul läbi ajaloo olnud 3. Kaks kuuluvad kirjavahetuse aktiivse ajastu algusesse ja üks lõppu. See viimane oli eriti positiivne. E-kirjade ajastu hoogustumise ajal oli nii rõõmustav saada pikki (10-11 lehekülge polnud haruldane) ja sisutihedaid kirju. Paberil.
Ma olen alati paberkirju hinnanud palju enam kui e-kirju. Neis on jupp maad rohkem hinge. Nagu päris!
Oi, olen sattunud nostalgilistele radadele...

Kõõm? Ei pahtel!

Valge puru minu õlgadel ja juustes pole mitte kõõm, nagu arvata võiks, vaid hoopis värv, krohv, pahtel ja kõik muu, mis mulle sealt ülevalt kraevahele pudises...
Ehk siis uudiseid remondirindelt.
Esimese etapina oli plaanis lae värvimine. See etapp peaks ajagraafikut vaadates läbitud olema. paljugi mis. Lae otsustasin äärmist originaalsust üles näidates valgeks värvida. Vaatasin mina, et oi näe, vana värv on ühest kohast pisut lahti koorunud. Mis siis ikka, lükkasin pahtlilabida nurga alla ja prauhh kukkus pool lage ja veerand seina alla. Selgus, et vana krohv seisis laes puhtalt kiindumusest oma senise asukoha suhtes. Miski muu seda küll kinni ei hoidnud. Eile siis pahteldasin nagu segane. Lagi lainetab päris hoogsalt. Täna jätkan, nii et värvima saan kõige enne homme.
Kui lagi värvitud, siis tuleb ülejäänud kapid välja vedada, põrand üles võtta, see järel kahe käega peast kinni haarata ja halada, miks oh miks ma selle ette võtsin...

Kosutav!

Äsja otsa lõppenud nädalavahetus oli ikka äraütlemata mõnus. Hommikuti sai kaua-kaua voodis vedeletud ja lõpuks ometi uni täis magatud. Terve eelmise nädala oli lihtsalt kohutav uni hommikuti, nagu oleks ainult pool tundi öösel maganud. Nädalavahetus oli selles suhtes äärmiselt kosutav. Süüa anti ka hirmsamates kogustes. Nii et kosutav, nagu juba öeldud sai. Ja isegi laulda sai suurte pidustuste puhul. Minu hindamatu panus sai sel korral antud löökpillirühma koosseisus. Ma küll hoiatasin neid, et minu kõlakastisoolo võib harjumatumale kõrvale lihtsalt rütmist möödamängimisena tunduda, aga kes see mind siis kuulab....
Tänane tööpäev muidugi nullis selle suures jaos ära. Tavapäraselt vastik esmaspäev. Natuke meeldivat oli ses päevas muidugi ka. Liivalinn oli tuttavat rahvast tihkelt täis. Vallamajja sõites pidi hoolsalt ette vaatama, et mõnda neist alla ei ajaks...

Aga nüüd lähen ma kööki kappe tühjaks tõstma. Remont on alanud!

Peast pahtel

Käisin täna jälle linnas. Lisaks tavapärastele asutustele ja ametkondadele, mida mul on ikka au külastada, väisasin ma ka kõiki ehituspoode. No mul on ikka see suur soov köögiga midagi ette võtta. Mul on tegelt päris hea visioon sellest, milline ma tahaks, et mu köök välja näeks, aga kahjuks napib varalistest vahenditest, nii et tuleb leppida säästulahendustega. Aga kunagi... No sellel heal ja ilusal päeval, mil ma saan ilgelt rikkaks*, siis teen ma endale just sellise köögi nagu ma tahan (see saab loomulikult olema kas sellises majas nagu ma tahan, sest siia korterisse see köök lihtsalt ära ei mahuks).
Siiski. Hoolimata piiratud finantsolukorrast, MASU-st ja muust säärasest õnnestus mul Milli head ja paremat köögimaterjali täis toppida. Ja Mps lasi mu isegi sellega uksest sisse. Tundub, et ta on paratamatusega leppinud. Täna näitas isegi entusiasmi üles. Selle üle on mul ainult hea meel.
Mis ma siis ära tõin kõik? Kraanikausi. Edeva kraani. Kardinapuu (:D). Ja mis kõige tähtsam - kapinupud (ma nimelt keerasin vanadel kappidel kõik nupud eest ära, pesin kapiuksed puhtaks, aga vanu nuppe enam tagasi ei kruttinud). Uue tööpinna tellisin ka. Pealekauba sain veel kaks patja padjasõja mängimiseks.
Ostmata on veel seinavärv (aga ma valisin välja) ja no lahendamata on ikkagi ülemiste kapiuste probleem! Ja nõudekuivatusresti probleem. Rest seinal on häbemata praktiline ja sobib mu praktilise meelega, aga riivab uskumatult minu ilumeelt. Meeled sõdivad. Loodan, et jõuavad lõpuks mõne hea lahenduseni, mitte meeletuseni

Igastahes kibelen juba pahtlilabidat haarama (aga see peab siiski pisut veel ootama - siin on tulemas suuremat sorti pidustused ja bakhanaalid)

*rikkaks saamise viis on veel lahtine. Kellelgil häid ideid? Minu varasem plaan, mis põhines oma leivakoorukese mõne miljonäri kappi poetamises ja siis selle kapi ühiseks nimetamises, ei paista olevat eriti edumeelne. Ja nüüd tagantjärele vaadates võib märgata ka mõningasi lünke selles kurikavalas plaanis.